Kohtume Ivar Algverega jaanipäeva eel Sandhamnis. Sadamast vaid mõne sammu kaugusel asub ajalooline Strindbergi maja, mille terrassil tegutseb tema uus ettevõtmine – Strindberg Champagne Club. Saar on täitumas suvekülalistega ning sadam elab oma tavapärast suvist elu. Kõrvallauas tähistab oma sünnipäeva menuka romaanisarja “Sandhamni mõrvad” autor Viveca Sten.
Lörje – üks täitunud unistus
Kümme aastat tagasi rääkisime Rahvuslikus Kontaktis sellest, kuidas Ivar ostis tagasi eestlaste armastatud Lörje suvekodu Ojamaal. Tänaseks võib ta öelda, et unistus on täitunud.
Vahepeal on renoveeritud nii poiste- kui tüdrukutemaja ning Lörjes on nüüd 18 tuba ja ligi 50 voodikohta. Suured köögid nii majades kui õues võimaldavad toitu valmistada ka suurematele seltskondadele. 111 aktsionäri saavad koos oma pereliikmete ja sõpradega kohta kasutada paindliku punktisüsteemi alusel. Aktsionäre on piisavalt, et kohta nii ülal pidada kui ka edasi arendada.
Viimase aktsiaemissiooniga õnnestus renoveerida ka tüdrukute maja. Selle investeering ulatus ligi kaheksa miljoni rootsi kroonini.
Ivar: „Kõige rohkem rõõmustab mind see, et inimesed kasutavad Lörjet ja tunnevad end seal hästi. Lörje on eriline paik. Seal on alati rahulik – meenutab Fåröt. Päike paistab alati. Päeval tehakse ringsõite mööda Gotlandi, õhtul tullakse tagasi, käiakse ujumas. Lörje silla juures saab kuurist välja võtta lamamistoolid ja imetleda päikeseloojangut enne grillimist. Seal leidub alati põhjust peoks. See on tõeline suveidüll.”
Praegu juhib Ivar küll veel Lörje juhatust, kuid tunneb, et projekt on jõudnud arengufaasi, kus teised saavad igapäevase tööga hakkama. Juhatuses on veel Andres Tamm, Jenny Rudin, Caroline Sjösten (neiupõlvenimega Kärsten) ja Bert Pohlak. Igapäevane töö on jagatud erinevate töögruppide vahel. Hooajagrupp hoolitseb koristamise ja sisseostude eest, kinnisvaragrupp maja tehnilise seisukorra eest, välitööde grupp haljastuse ja grillikohtade eest ning peogrupp korraldab üritusi. Lisaks töötab arendusgrupp, kes mõtleb järgmiste investeeringute peale. Kõik teevad seda vabatahtlikult.
Ivar: „Olen loomult algataja ja arendaja. Mulle meeldib uusi asju luua. Haldamine muutub minu jaoks kiiresti igavaks. Kui kõik hakkab hästi toimima, tekib soov alustada järgmist projekti.“
Uus väljakutse Sandhamnis
Pärast Ivari isa Peep Algvere surma 2021. aastal otsustas ema Margi kinkida Sandhamni vana sinise maja oma kolmele pojale. Ivari vend Mark unistas suvemajast Gotlandil Slites. Ivar ja Erik ostsid tema osa välja, jagasid Sandhamni krundi ning Ivar projekteeris ise uue elumaja koos veel ühe külalistemaja ja saunaga. Vend Erikule jäi sinine maja, emal võimalus alati peatuda uues külalistemajas.
Pärast oma maja valmimist lubas Ivar endale, et enam ta midagi ei ehita. Aga siis ütles abikaasa Micke ühel päeval, et Strindbergi maja sadamas on müügis.
Ivar: „Minu esimene vastus oli: ei, mina enam ei jaksa. Siis ütles Micke midagi, mis pani mõtlema: see maja oli viimati müügis 1973. aastal. Enne seda 1939. aastal. Sellist võimalust ei pruugi enam kunagi tulla. Nii see kõik algas.“
Hoone ise on ajalooline. August Strindberg käis siin suviti maalimas ja kirjutamas. Tema lemmikpaik oli tegelikult üks teine saar, Kymmendö. Maja sai Strindbergi nime alles 1939. aastal. Enne seda elas seal loots. Sandhamn ongi sajandeid olnud lootside saar.
Ivar: „Micke tuletas mulle meelde, et olin alati unistanud šampanjabaarist. Olin küll ette kujutanud, et see võiks asuda Stockholmi kesklinnas Stureplanis, kuid üsna kiiresti sain aru, et just see maja Sandhamni sadamas on selleks ideaalne koht. Päike paistab terrassile kogu päeva ning üheksa suvenädalat on täiesti piisav aeg, et sellist kohta pidada.“
Ivar arvas, et suvekohta on lihtsam pidada kui aastaringselt avatud restorani. Tegelikult osutus see suureks väljakutseks. Suvel on raske leida töötajaid, korraldada tuleb kaupade transport saarele ja prügi vedu suurele maale ning hoolitseda selle eest, et külmutusseadmed ja jäämasinad töötaksid laitmatult.
Ivar on säilitanud Strindbergi majas kõik algupärase. Aed kujundati ümber – kõrge sirelihekk kaevati välja ja istutati tema enda elumaja juurde.
Kohalikele avar terrass meeldib ning ütlevad, et sellest on saanud sadama üks kaunimaid paiku.
Elu tuleb tähistada täna
Miks just šampanja?
Ivar: „See ei ole minu jaoks lihtsalt jook. Meie moto on – Tähista elu ja naudi hetke. Inimesed töötavad sageli kogu elu selle nimel, et kunagi tulevikus oma unistusi ellu viia. Aga elu võib muutuda ühe hetkega. Võid ühel päeval saada raske diagnoosi või sattuda haiglasse. Siis ei pruugigi enam nende unistusteni jõuda. Seepärast tuleb elu tähistada juba täna. Ja kui tähistada, siis ikka hea šampanjaga.”
Šampanjabaaris serveeritakse Ivari retsepti järgi valmistatud võileivatorti ja üle 50 erineva šampanja. Klubil on üle tuhande liikme ja isegi oma šampanja – Strindbergs Grand Cru, mis pärineb Champagne’i piirkonna Verzenay külast. Seda saab tellida Systembolagetist (tellimisnumber on 7468701).
Suve jooksul loodetakse võõrustada kuni 10 000 külalist ning korraldada degusteerimisi, džässi- ja bingoõhtuid.
Ivar: „Tahame, et inimesed tuleksid siia lihtsalt hästi aega veetma.”
Ka Eesti on siin esindatud. Lörje ja Sandhamni ehitustööd tegi Eesti ettevõte H&S Services OÜ.
Ivar: „Nendega olen saanud kogu aeg eesti keeles rääkida. Nad teevad oma tööd suure pühendumusega ning kõik saab alati väga kvaliteetselt tehtud.”
Eesti jääb alati alles
Kuigi Ivari suved mööduvad nüüd peamiselt Sandhamnis, ei ole Metsakodu tema elust kadunud. Luigejärve kaldal asub endiselt tema tare, kus kunagi elas legendaarne skaudijuht Evald Antsmaa ning mille terrassilt avaneb vaade õhtupäikesele.
Ivar: „Ikka tahan sinna jõuda. Tänavu on minu pojal Ludwigil viimane aasta Suvekodus ja kavatsen ka ise kogu selle aja kohal olla. Suvekodu on olnud minu elus väga tähtsal kohal.”
Mäletan veel aega, kui olin Suvekodus juhataja ja Ivar saatis pisarsilmil oma poja esimest korda kanuumatkale. Küsin, kuidas Ludwigile aastad Suvekodus on mõjunud.
„Sellele küsimusele peaks Ludwig ise vastama,“ naerab Ivar. „Kahjuks ei ole ilmselt tema eesti keel siiski piisavalt tugev, et ta saaks tulevikus Suvekodus juhina tegutseda.“
Seetõttu on Ivar mõelnud isegi oma tare müümisele mõnele Eesti perele, kes sooviks Metsakodu või Suvekodu tegemistes aktiivselt kaasa lüüa.
Ivar ei kahetse hetkekski otsust panna Ludwig Eesti Kooli. „Kindlasti oli see õige otsus. Ludwig läheb nüüd üheksandasse klassi ja olen kooli valikuga väga rahul.“
Kui küsin, kui oluline on talle täna Eesti, ei pea Ivar kaua mõtlema: „Minu kõige lähedasemad sõbrad on eestlased. Suvekodu ja Lörje on hoidnud mind kogu elu Eesti küljes.“
Eestis käib ta vähemalt kord aastas, viimati laulupeo ajal. Enamasti viivad reisid Tallinna ja Pärnusse, kus tema hea sõber Artur Viira suve veedab.
Lõpetuseks on Ivaril Rahvusliku Kontakti lugejatele lihtne kutse: „Elu elatakse ainult üks kord. Ära lükka oma unistusi homsesse – vii need ellu juba täna. Plaanidest üksi ei piisa, oluline on tegutsemine. Julge kasutada võimalusi, kui need avanevad. Helista sõpradele, tähista elu ja tunne rõõmu igast hetkest. “
