Okupatsioonide ja vabaduse muuseumi Vabamu uus näitus jutustab eestlaste uskumatutest põgenemislugudest üle ookeani vabadusse
Veebinäitus (freewinds.vabamu.ee) avati 10. jaanuaril. Näitus annab ülevaate tuhandete eestlaste erakordsest ettevõtmisest põgeneda 1940ndate lõpul saladuskatte all Rootsist, et seilata päevinäinud meresõidukites üle Atlandi ookeani vabadusse.
Needsamad eestlased olid juba korra põgenenud – 1944. aasta sügisel, kui natsi-Saksamaa okupatsioon Eestis oli lõppemas ja Nõukogude väed lähenesid taas Balti riikidele. Kümned tuhanded eestlased põgenesid väikestes paatides üle mere Rootsi. Põgenikud arvasid, et nüüd on nad turvalises kohas, ent Nõukogude Liit hakkas Rootsit survestama, et see eestlased koju tagasi saadaks. Pärast esimest Nõukogude okupatsiooni aastatel 1940–41, mille käigus tapeti, küüditati ja vangistati üle 20 000 eestlase, ei olnud Eestist põgenenuil mingeid illusioone, mis neid kodumaal ees ootaks.
Teise maailmasõja järgsel ajal oli pagulastel keeruline Rootsist seaduslikult edasi liikuda ja veelgi keerulisem saada luba siseneda Ameerika Ühendriikidesse ja Kanadasse. Eelistades olla ise oma saatuse sepad, panid paljud eestlastest pagulased oma napid säästud kokku, ostsid ja tegid korda vanad laevad ning lahkusid nendega Nõukogude Liidu haardeulatusest võimalikult kaugele.
„Vabaduse tuuled” jutustabki nende vaprate meeste, naiste ja laste lood.
Mereajaloolase Jüri Vendla hinnangul lahkus vahemikus 1945–1951 Rootsist 47 laeva, millest vähemalt 17 jõudis Ameerika Ühendriikidesse, 11 Kanadasse, seitse Argentiinasse, kaks Brasiiliasse ja kolm Lõuna-Aafrika Vabariiki.
Enamiku neist reisidest korraldasid eestlased, aga laevade kapteniteks oli ka lätlasi. Mõned laevad ei jõudnudki sihtpunkti: mitmed katkestasid oma reisi poolel teel ning osad kas uppusid või langesid Nõukogude patrull-laevade saagiks. Kuna reiside korraldamine käis suure saladuskatte all, siis ei ole meil ilmselt täielikku ülevaadet kõigist teele asunud laevadest.
Välis-Eesti ja ameerika ajakirjandus ristis need põgenikepaadid „viikingilaevadeks”, sest nad alustasid oma teekonda Rootsist ja jõudsid tänu enamasti kogenud meremeestest juhtimisel edukalt oma sihtpunkti. „Mitte keegi peale viikingite pole tulnud (üle Atlandi) nii väikeste alustega,” väljendas oma jahmatust üks Kanada piirivalveametnik, kui 29 reisijaga laev Astrid maabus 1948. aastal Quebecis.
Lisaks hämmastavate lugude jagamisele on antud näituse eesmärk arendada edasi uurimistööd, millega alustas Jüri Vendla raamatus „Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemisreisid üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel”. See on ainus raamat, mis annab põhjaliku ülevaate balti päritolu põgenikelaevade teekondadest üle Atlandi. Kui see 2010. aastal ilmus, juhtis autor tähelepanu, et Nõukogude võimud olid üritanud seda perioodi Eesti ajalookäsitluses piirata. Antud näitus üritab neid teemasid taas avalikkuse ette tuua.
„Vabaduse tuuled” näituse pani kokku Tallinna ülikooli magistrant Lisa Trei koostöös Vabamuga, kuhu Trei saabus konsultandina tänavu kevadel Fulbright Specialist programmi kaudu. Lisa Trei töötas varem Stanfordi ülikoolis, millel on omakorda Vabamuga juba pikaajaline koostöö. Näitus on osa Vabamu NoVa (Noorte Vabamu) haridusplatvormist, mida veab Ede Schank Tamkivi.
Näituse „Vabaduse tuuled” loomist on rahaliselt toetanud Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides. Näituse kujundajad on Franka ja Anni Vakkum ning tehnilise lahenduse teostas Inga Sokman Civittast. Välisministeeriumi programmi abil jõudis Vabamusse suvepraktikale Glasgow ülikooli magistrant Maja Soomägi, tänu kellele on „Vabaduse tuuled” lisaks eesti ja inglise keelele loetav ka rootsi keeles.
VABAMU
