Autor: Lars Grundberg

Lars Grundberg on sündinud 1944 Örnsköldsvikis. Muu hulgas oli ta aastatel 1991–1995 Rootsi suursaadik Eestis ning on praegu Merendusajaloo Seltsi ja Vasa muuseumi sõprade juhatuse liige.

Tuul puhus lõunast kiirusega umbes 15 sek/m, valitses torm. […] Kui lootsipaat umbes kell 10.30 laeva juurde jõudis, oli näha, et tekk Soome laeval nimega Venus oli paksult rahvast täis. […] Laeva mootor töötas vähem kui rahuldavalt ja kui laev oli jõudnud saare nimega Ulvöni idapoolseima neeme juurde, jäi see seisma … Tross purunes, nii et lootsilaevale visati üle kaabel. […] Kui Venuse mootor oleks seisma jäänud paar minutit varem, oleks suure tõenäosusega olnud kohutav katastroof vältimatu.

Need on mõned väljavõtted raportist, mille kirjutas lootsiohvitser Harry Wisten Ulvö lootsijaamas järgmisel päeval, 28. septembril 1944. Raport on allpool siinses artiklis ära toodud täies mahus.

Taust

Kuidas jõudis Soome Raumas registreeritud mootorkaljas Venus, pardal mitte vähem kui 842 eesti pagulast, sel päeval Ångermanlandi rannikule? Alustame kogu lugu algusest. 

Kui relvad 1944. aasta septembri alguses Soome ja Nõukogude Liidu vahelises nn jätkusõjas vaikisid ja Soome vaherahuläbirääkimiste delegatsioon kuu seitsmendal päeval Moskvasse sõitis, said Soomes viibivad umbes 6 000 eestlast aru, et nad peavad põgenema. Ametlikult toimusid läbirääkimised Soome ja liitlaste vahel, kuid Ühendkuningriik hoidis madalat profiili ja oli volitanud Nõukogude kindrali Andrei Ždanovi lepingule alla kirjutama pärast seda, kui välisminister Molotov oli selle sisu ette dikteerinud. Oodata oli, et eelseisev rahuleping sisaldab sätteid Nõukogude kodanike repatrieerimise kohta. Paljud, kuigi ei ole selge täpselt kui paljud, olid teeninud Soome relvajõududes vabatahtlikena ja seega võidelnud Nõukogude Liidu vastu. Oma 2004. aastal ilmunud raamatus “Sverige och den stora flykten från Estland 1943–1944” (Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943–1944)

kirjutab ajalooprofessor Carl Göran Andræ (1):

Soome ei saanud nõustuda mõttega, et anda välja Soome vägedes mitmeid aastaid võidelnud sõdureid. Eesti esindus Helsingis käivitas kohe päästeoperatsiooni, ning transpordi korraldamise etteotsa määrati Emel Vaarman, kes oli varem töötanud Soome ja Eesti vahelises kulleriveos. Tema abiliseks määrati lektor Eerik Suurväli, kes oli olnud Eesti ajalehe Malevlane toimetaja, oskas soome keelt ja omas Soomes häid kontakte.

Ajaloolane Eero Haapanen kirjutab, et pagulastele maksis reis Rootsi 200–400 marka inimese kohta ja et Vaarman, kes oli eestlane, oli ostnud laeva Venus just selleks veoks. Ühe kolmandiku rahastas ta omast taskust, ülejäänud 1,7 miljonit marka kogusid kokku pagulased ise. Seda, et pagulased olid kõrget hinda maksnud, kinnitas hiljem üks Venuse meeskonnaliige.

Haapanen kirjutab ka, et kindralmajor Matti Warris Helsingist külastas Vaarmani Rootsi saarel Storjungfrun Söderhamnist lõuna pool, kus Vaarman oma hilisemas elus tegeles suvise kalapüügiga. Warris palus Vaarmanil oma mälestused eesti keeles kirja panna. Need tõlgiti soome keelde, kuid neid ei ole avaldatud. Mälestused on 45 lehekülge pikad ja leiduvad Warrise eraarhiivis (2).

Eesti esindus Helsingis ja Vaarman said ka abi eestlaste Rootsi evakueerimiseks. Eesti Abiorganisatsioon Stockholmis suunas oma liikluse Eesti rannikult Soome. Nad paigutasid mõned oma suuremad mootorlaevad Rauma linna. Näiteks tegi mootorlaev E26, mis suutis vedada 130 reisijat, mitu reisi üle Botnia lahe.

Soome ja välisministeeriumi kõrgemad sõjaväeametnikud leidsid siiski, et evakueerimine ei edene piisavalt kiiresti ja et Raumal on vaja organisatsiooni, mis koordineeriks nii vedude järjekorda kui ka tonnaaži korraldamist. Kuid ametivõimud, eriti sõjaväelased, ei tahtnud oma nimedega kuskil esineda, kartes vaherahukokkuleppe kontrollkomisjoni.

Kui sai selgeks, et Moskva läbirääkimised on lõpule jõudmas, juhtus kaks asja. Esiteks palus välisministeerium paguluses viibival Eesti suursaadikul Aleksander Warmal Soomest lahkuda. Talle anti Soome pass ja Rootsi viisa. Teiseks kutsus kolonel J. S. Walldén 18. septembril kokku koosoleku oma kontoris Helsingis peastaabis, st päev enne vaherahulepingu allkirjastamist Moskvas. Suursaadik Warma osales sellel kohtumisel enne Rootsi eksiili minekut. Samuti osalesid Eesti valitsusnõunik Pallo ja Eesti välisministeeriumi protokolliülem Kirotar, kes mõlemad viibisid Soomes eksiilis. Walldén oli kohtumisele kutsunud ka Soome leitnandi ja vastuluureohvitseri Otto Kumeniuse.

„Meil on teile tähtis ülesanne, leitnant Kumenius,“ ütles kolonel Walldén. […] See on ka äärmiselt tundlik. On päevade, võib-olla tundide küsimus, mil rahuleping allkirjastatakse. Vene järelevalvekomisjonid sõidavad juba mööda riiki ringi. Me tahame, et te vastutaksite suurima kontingendi, umbes 5 000 mehe, naise ja lapse üleviimise eest. […] Samuti peate tagama, et te takistate ülima diskreetsusega Soome ametivõimude katsetusi vedudele kaikaid kodaratesse loopida.[…]. 

Juhtideks hakkasid nüüd saama teised inimesed, sellised, kes võivad venelastele meelehea tegemiseks end kasvõi pooleks murda. Ma teadsin, et paljudes sõjaväestaapides oli segane õhkkond. Põletati pabereid, käsud ja vastukäsud lendasid edasi-tagasi. Paljud olid hirmul selle ees, mida uus olukord tuua võib […] Mina olin see, kes pidi võtma kogu vastutuse, sest ükski kõrgemalseisev isik ei olnud valmis end kompromiteerima.

40 aastat hiljem, eksiilis Mallorcal, avaldas Kumenius mälestusteraamatu “Kontraspion för fem nationer” (Viie riigi vastuluuraja). Ülaltoodud tsitaadid on võetud raamatu 15-leheküljelisest peatükist „Eestlaste transport“. Kumenius oli algselt politseinik, kuid talvesõja alguses värvati ta vastuluuresse. Ilmselt oli ta edukas, tuntud oma algatusvõime ja hea tuju poolest. Nimetatud raamatu kohaselt paljastas ta regulaarselt Nõukogude spioone. Soome ajaloolased hoiatavad aga raamatu tõepärasuse ja selles esitatud vandenõuteooriate eest. Kumenius kirjutas, et „pabereid põletati“. Seetõttu leiab allikmaterjal eestlaste evakueerimise kohta Soomes äärmiselt harva. Näiteks ei Rauma meremuuseum ega linnaarhiiv sisalda ühtegi dokumenti sellest dramaatilisest perioodist linna ajaloos. Ka välisministeeriumi arhiivides ei leidu sellest sõnagi. 

Andræ ja Kumeniuse kirjeldused on siiski suhteliselt ühesugused, välja arvatud ühes olulises punktis. Andræ ei täpsusta, kui palju eestlasi oli alles, kui Kumenius alustas oma tööd Raumal. Kumeniuse kirjeldus viitab sellele, et ta korraldas 5 500 inimese põgenemise, ning ei maini üldse Vaarmani või Rootsi eestlaste tööd enne Kumeniuse saabumist Raumale. Kumeniuse mälestused avaldas 1984. aastal kirjastus Atlantis, Andræ raamatu aga 20 aastat hiljem, 2004, Gustav Adolfi Akadeemia Uppsalas. Andræ viitab joonealuses märkuses „Kumenius 1987“-le, mis on tõenäoliselt kirjaviga. Andræ on tutvunud ka Kumeniuse isikliku toimikuga Säpos, Soome kaitsepolitsei juures ja lugenud suursaadik Warma mälestusi. Neis 1971. aastal avaldatud mälestustes kirjeldatakse evakueerimist ja Kumeniuse missiooni väga lühidalt (3).

Otto Kumenius võttis ülesande vastu – see oli „missioon“, mitte käsk. Alusta kohe, oli Walldén öelnud. Mõni päev hiljem sai Kumenius volituse ja lahkus koos abikaasaga Raumale. Kaootilistes tingimustes kestis teekond peaaegu kaks päeva. „Rong oli 90 protsendi ulatuses täis eestlasi, kelle ma pidin Rootsi viima.“ Rauma saabumise täpne kuupäev puudub, kuid võib oletada, et see oli 23. septembri õhtul ja Kumeniuse missioon kestis „järgmised kümme hektilist päeva […] Nagu ma tagantjärele mäletan, on mul tunne, et ma ei maganud nende kümne päeva jooksul viit minutitki“.

Kumenius käis kohe kohaliku konstaabli ja sõjaväeametnike juures. Kasutades oma volikirja, sai ta kogu vajaliku abi bensiini, õli ja veoautode osas. Samuti pöördus ta „kõikide vanade salakaubavedajate ja paadiröövlite“ poole, keda ta tundis. Nad pühendasid end täielikult Eesti asjale. Maj-Lis Kumenius oli oma abikaasale väga suureks abiks igasuguse kirjatööga, näiteks nimekirjade koostamisega jne. Selleks ajaks, kui abielupaar 24. septembril oma missiooni alustas, olid ettevalmistused Venuse põgenikeveoks juba mõnda aega käimas olnud. Nagu öeldud, oli eelmainitud Emel Vaarman see, kes oli laeva hankinud ja ära ostnud. Võib oletada, et Vaarman ei suhtunud Kumeniuse väljailmumisse eriti entusiastlikult. Oli ta ju harjunud teenima elatist Soome „kulleriliiklusega“ ilma, et Soome kaitsevägi sellesse oleks segatud olnud. Soome filmigrupp tegi Vaarmanist umbes viisteist aastat tagasi filmi. Filmis räägib Vaarman, et lisaks Venusele on ta broneerinud veel seitse laeva. 

Venus oli suurim operatsiooni jooksul kasutatud laev, mis oli ehitatud 1929. aastal Pärnus, pikkusega 27,5 meetrit ja kandevõimega 280 tonni. Selle jõuallikaks oli 120-hobujõuline Bolinderi toornafta mootor. Üks meeskonnaliige rääkis hiljem, et Venus oli olnud Raumal klassifitseerimiseks, kuid oli saanud käsu kohe transportida eesti pagulasi Gävlesse. Kumenius ei maini oma raamatus ei Vaarmani ega Venust, kuid praegu Stockholmist põhja pool Täbys elav Joel Haukka, kes oli 14-aastane, sellal kui ta ise ja tema vanemad Venusel koha said, väidab ühes intervjuus, et tema isa oli enne väljumist Raumal kohtunud Kumeniusega. 

Reis üle Botnia lahe

Esmaspäeva, 25. septembri varahommikuse pimeduse varjus väljus Venus Rauma sisesadamast. Öö jooksul oli lisaks väljavalitutele pardale hiilinud ka hulk teisi põgenikke. Hiljem selgus, et pardal oli mitte vähem kui 842 pagulast. 

Laeva kapteniks oli Teodor Kokkala, kes oli pärit Karjalas asuvast Björköst. Kokku oli meeskonnaliikmeid kolm, kellest üks oli ahvenamaalane.

Samas olid mitmed põgenikud ise meremehed või masinistid, kes võisid pardal abiks olla. Naised ja lapsed paigutati lastiruumidesse. Mehed pidid seisma tekil. Tekil oli üllatavalt palju pagasit, sealhulgas jalgratas, kuid see oli riputatud väljapoole reelingu külge. Ülalnimetatud Joel Haukka ütleb, et tema ja mõned samaealised poisid võtsid kohad sisse pagasihunniku otsas ja said end niiviisi suhteliselt mugavalt sisse seada, isegi jalgu sirutada. Teistel pagulastel polnud aga tekil kohta, kus istuda või lamada. Teki all olevad naised ei saanud oma kohalt, kus nad istusid või pooleldi lamasid, lahkuda. Ajalehes on mainitud, et sadamasse saabudes olid naistel jalad kaetud haavadega. Nad olid pimedas ja kitsastes tingimustes üksteisele peale astunud. Loomulikke vajadusi tuli rahuldada ämbrite abil, mis inimeste vahel käest kätte käisid. Kuid teekond Gävlesse kestab ju ainult 12–14 tundi lääne-lõuna-lääne suunas, oli neile ülemäära optimistlikult lubatud (4). 

Aga ilmataat tahtis teisiti. Niipea, kui jõudsime Rauma juures avamerele, puhus tugev edelatuul. Järgnevate päevade täpset tuule tugevust ja suunda ei ole õnnestunud kindlaks teha. Ei Soome ega Rootsi ilmateenistus sel ajal tuuleandmeid ei arhiveerinud. Päeva jooksul tuul tõusis. Teistelt põgenikelaevadelt ja Rootsi poolel toimunud päästetöödelt saadud järjepidevad tunnistused räägivad väga tugevast lõunatuulest. Gefle Dagbladis anti 26. septembril välja tormihoiatus Gävle ja Sundsvall vahelise lõigu kohta, kus puhus tugev tormituul, kiirusega 14–17 meetrit sekundis. Vanemate tuuletugevuste nimetuste osas valitseb segadus. Tugev torm võis tähendada ka 17–21 meetrit sekundis. 

Peagi sai kaptenile selgeks, et raske ja ülekoormatud Venus oma nõrga mootoriga ei suuda kasvavas vastutuules ja tõusvas tormituules edasi liikuda. Ainus võimalus oli purjed üles võtta ja suunduda põhja poole. Teine öö Botnia lahel, vastu 27. septembrit, oli eriti kohutav. Örnsköldsvikisse saabudes andis ahvenamaalasest meeskonnaliige kohalikule ajalehele intervjuu, milles tõdes, et „ilm oli kõige hullem, mida üldse ette saab kujutada. Tugevad vihmahood, eriti kolmapäeva öösel, ujutasid meid üle. Olime läbimärjad. Ka pump ei töötanud korralikult.“ Ta ütles, et nad püüdsid suunata kursi Sundsvalli suunas, kuid see ei õnnestunud ja nad pidid jätkama põhja poole. 

Tuntud ja keeleoskaja soome lauljatar, kes oli teel koos oma tütre ja eestlasest abikaasaga, oma klaverisaatjaga, ütles ajalehtedele: 

Istusime ja lamasime tihkelt üksteise kõrval nii, et keegi ei suutnud end liigutada. Mul endal oli kolm väikest last jalus. […] Õhk oli lämmatav […] Kõige jubedam oli siis, kui mootor seisma jäi. Me ei märganud seal all lastiruumis midagi, aga kuulsime, kuidas nad üleval tekil karjusid. […] Seda õnnelikumad olime, kui saime aru, et kõik olid eluga pääsenud. […] Ja minu tundeid, kui ma oma abikaasa ja väikese tütrega Örnsköldsvikis kail seisin, ei suuda ma kirjeldada.

Mitu aastat hiljem sai leitnant Kumenius ühelt pagulaselt kirja kirjeldusega nendest tormilistest päevadest Venuse pardal. Kiri saabus Kanadast, kus autor tegeles edukalt karjakasvatusega: 

Ülesõit kestis kaks päeva ja kogu selle aja valitses täielik torm. Mootor läks katki, purjed olid kehvad ja kapten ei teadnud, kuhu me välja jõuame. Igal hetkel oleksime võinud sattuda madalikule ja igal hetkel oleks laev võinud ümber minna, sest see oli nii ülekoormatud ja suutis suures tormis vaevalt toime tulla. Kogu aeg käisid suured külmad lained meie peade kohal kokku. Kaks niinimetatud tualettruumi tühjenesid tormi tõttu otse meie peale. Ühe mehe närvid ei pidanud vastu. Ta laskis end kõigi silme all maha. Lastiruumis surid kaks väikest last õhupuuduse kätte. 

Kolmanda päeva, kolmapäeva, 27. septembri hommikul nähti loodes kõrgeid mägesid. Ja ka neid nähti – Ulvöhamni lootsi vaatluspunktist, mis asub 77 meetri kõrgusel asuval mäel kaluriküla läheduses. Nagu sissejuhatuses lühidalt mainitud, saadeti Venusele välja lootsikutter Ulvö II. Lootsiohvitser Harry Wisteni lakooniline aruanne, mis kirjutati järgmisel päeval lootsiülemale, väärib, et see siinkohal täies ulatuses ära tuua.

Lootsiülemale, Umeå.

27. septembril umbes kell 06.30 täheldati lootsi vaatluspunktist väikemat tüüpi laeva, mis liikus umbes 12′ kaugusel edelas lääne suunas. Laev oli väike mootorlaev, millel oli üks eespurje ja üks gaffipurje. Tuul puhus lõunast kiirusega umbes 15 sek/m, valitses torm. Umbes kell 09.00 nägin midagi, mis nägi välja nagu lipp. Lootsilaev pardal loots E. Söderberg ja lootsiohvitser J.H. Wisten, samuti platsiülem H. Hellgren ja merepolitseinik A. Johansson sõitsid laeva juurde, mis ilmselt oli laev põgenikega. Kui lootsipaat umbes kell 10.30 laeva juurde jõudis, oli näha, et tekk Soome laeval nimega Venus oli paksult rahvast täis. Tormilise mere tõttu ei olnud võimalik pardale minna, nii et lootsipaat andis laevale märku, et see sellele järgneks. Kurss võeti Flasani tuletornist ida poole. Kiirus oli ca. 3 sõlme. Laeva mootor töötas vähem kui rahuldavalt ja kui laev oli jõudnud saare nimega Ulvöni idapoolseima neeme juurde, jäi see seisma. Lootsilaev, mis oli kogu aeg ees sõitnud, sai laevalt trossi ja hakkas kell 11.45 pukseerima. Tross purunes, nii et lootsilaevale visati üle kaabel. Venus oli vahepeal keeranud Ulvöni kirdeosas asuvast Sandvikeni kalurikülast ida pool asuva väikese skääri Sandviksbådani suunas ja oli selle ohtlikus läheduses. Ohtlikust olukorrast suudeti siiski välja tulla. Kui Venuse mootor oleks seisma jäänud paar minutit varem, oleks suure tõenäosusega olnud kohutav katastroof vältimatu. 

Ulvöni lees Storvikenisse pukseerimise ajal Ulvöni loodepoolsel küljel sai lootsikutter Venuse pardal olevalt merepolitseinik Wallgrenilt signaaliteateid olukorra kohta pardal. Laeva, mille pardal oli umbes 840 eesti pagulast, seisukord oli kohutav. Kaks olid surnud, mõned olid suremas ja mitmed olid raskelt haiged ning vajasid kohe haiglaravi, mistõttu oli vahetult tarvis tellida puksiirteenus. Lootsilaev Venus puksiiris jõudis Storvikenisse umbes kell 12.30. Lootsikutter jäi sinna ja hoidis laeval puksiiriabi saabumist oodates silma peal. Ma sain telefoni teel teate olukorrast Söderbergi kaudu, kelle oli kaldale sõudnud kalur O. Öberg. Võtsin ühendust transpordikompanii Minerva komandöriga, kes viibis parajasti Ulvöhamnis, ja palusin tal pukseerida Venus Örnsköldsvikisse. Minerva sõitis kohe Storvikenisse ja alustas pukseerimist kella 13 paiku. 

Mina olin õigeaegselt teavitanud asjaomaseid politsei- ja tolliasutusi põgenikelaeva saabumisest. Pärast seda, kui Söderberg oli mulle teatanud olukorrast laevas, said nad täiendavaid teateid olukorra kohta, nii et kõik oli valmis pagulaste vastuvõtmiseks, kui Venus umbes kell 16.30 Örnsköldsviki jõudis. 

Ulvö lootsijaamas 28. septembril 1944
Wisten, lootsiohvitser 

Seega palus Wisten puksiirabi Transportbolageti laevalt S/S Minerva. Mitmed puksiirid olid sel ajal Ulvö sadamas, kus nad ilmselt otsisid kaitset tormi eest. Kõnealustel aastakümnetel oli palgihaagiste ja praamide pukseerimine Rootsi rannikul tavaline. Nii palgihaagised kui ka praamkonvoid olid tundlikud lainete ja tuule suhtes. Transportbolageti käsutuses oli üle 50 puksiiri ja 300 praami. Minerva oli stardivalmis ja asus kohe Djupvikenis asuva Venuse suunas teele. Vahemaa oli umbes neli meremiili. Transportbolaget teatas hiljem, et pukseeris Venust tasuta. Kahjuks ei ole olnud võimalik leida Minerva logiraamatut. 

Ei lootsikaptenil Umeås ega Lootsiameti arhiivis ole jälgegi sellest, et aruanne oleks sinna edasi saadetud. See võib tunduda kummaline. Lootsilaeva meeskond, lootsid ja politseiametnikud oleksid ometi pidanud saama mingi tunnustuse! Lootsiameti peakorteris on siiski olemas asjakohane lühike ametlik märkus. Lootsijaamad saatsid igal aastal juhatusele nn lootsipäevikud, kus lootsitasud olid hoolikalt kirja pandud. Ulvö lootsijaama septembrikuu sissekandes on viimasel real Venuse „lootsimine“: „Kuupäev: 27. september, Venus, kodulinn Rauma, kogumahutavus 140 registritonni, väljasõidukoht Rauma, sihtkoht Örnsköldsvik, lootsimine Ulvöni lähistelt kl. 10.30–16.30, loots E. Söderberg, lootsitasu 24 krooni, sildumistasu 5 krooni“. 

Mitte sõnagi draamast ja jõupingutustest! Ei ole andmeid selle kohta, kas lootsipaat järgnes laevale Örnsköldsviki linnakaini. Ulvö II pöördus tõenäoliselt tagasi kodusadamasse. Võib oletada, et loots Ernst Söderberg võttis koha Minerva kai ääres, kus puksiiri puhvetipidaja talle seejärel einet pakkus. Kolme ja poole tunni pikkuse sõidu ajal läbi Örnsköldsviki kergesti navigeeritava saarestiku kiirusega umbes viis sõlme jäi loots Wisten lootsijaama. Ta pidas ühendust linna ametiasutustega ja andis intervjuu kahele kohalikule ajalehele, hommikuse ajalehele Örnsköldsviks Allehanda (ÖA) ja pärastlõunasese ajalehele Örnsköldsviks-Posten (ÖP). 

Saabumine Örnsköldsviki

Nii riigi- kui ka munitsipaalasutustel ning väikelinna kirikutel oli neli tundi aega, et valmistuda Venuse saabumiseks. Lootsiülem, härra Wisten, oli neile öelnud, et põgenikke on uskumatu arv: 840. Enne Minerva ja Venuse saabumist võeti otsustavalt kasutusele hulk meetmeid:

– Maakonna keskuse Härnösandi tsiviilkaitset teavitati ja kohalik kaitseliitlane Sköllerstedt sõitis kohe Örnsköldsviki.

– Õppetöö algkoolis tühistati ja lapsed saadeti koju. Kaks klassiruumi valmistati ette haigete vastuvõturuumideks. Teistes klassiruumides tehti ettevalmistusi naiste ja laste majutamiseks.

– Kohale kutsuti kodukaitse. Üks 17-liikmeline rühm sai käsu valmistada ette rahvamaja (Folkets Park) siseruumides asuv tantsuplats meeste ja vanemate poiste majutamiseks. Küljealuseks hangiti põhku ja puitvilla. Seejärel võeti samad meetmed kasutusele ka rahvakoolis.

– Lottadele anti korraldus valmistada mõlemale vastuvõtukeskusele sooja toitu.

– Teavitati linnaarsti.

– Teavitati haiglat.

– Pagulaste transportimiseks pandi valmis bussid ja kiirabiautod.

– Mo & Domsjö lähedal asuvale Treetexi tehasele esitati tellimus 500 voodile. 100 voodit tarniti veel samal päeval.

Pukseerimine algas umbes kell 13.00. Kaugus Djupvikenist Ulvöni põhjaosas asuvasse Örnsköldsviki sadamasse on veidi alla 19 meremiili. Kolm ja pool tundi hiljem oli Venus pukseeritud ja reisi viimane lõik kulges Minerva parema parda küljel. Paljud linna elanikud olid uudist kuulnud ja sadamasse suundunud. „Tuhanded inimesed olid kogunenud tõkkepuude taha,“ kirjutas ÖP järgmisel päeval. Liigutav hetk oli see, kui pagulased sadama vahetus läheduses üheskoos eestikeelset psalmi laulsid. Artikli alguses paiknev vana foto kajastab just seda hetke. Üks merepolitseinikest, kes oli Venuse pardal olnud sellest ajast peale, kui mootor seisma jäi, rääkis ajalehtedele, et pagulaste seas olnud muusikaõpetaja oli olnud suureks abiks paanika rahustamisel, mis tekkis, kui mootor Ulvöni järskude kaljude ääres seisma jäi. Võib oletada, et just tema ja eesti pastor, kes samuti pagulaste hulgas oli, juhatasid psalmilaulu. Nii lõppes 60 tundi kestnud hirmuäratav teekond. Erinevad tunnistused osutavad, et põgenikud taastusid üllatavalt kiiresti.

Kui maalepääs algas, suubus pagulaste järjekord ühte tollilattu. Seal oli linnaarst Nils Huss sisse seadnud esimese dispanseri. Saabumispäeval oli vaja haiglasse viia vaid kaks haiget, üks endine sõdur laskehaavadega ja üks rase naine. Niipea, kui arstlik läbivaatus oli lõpetatud, viisid bussid inimesed rahvamajja ja rahvakooli. Ainult väike arv pagulasi tuli majutada rahvakooli haigetubadesse. Kahjuks tuli registreerida kolm surmajuhtumit. Üks neist oli meesterahvas, kes ei olnud suutnud närvipingega toime tulla ja oli end maha lasknud, ning kaks imikut, kes hapnikupuuduses lastiruumis ellu ei olnud jäänud. Edasised läbivaatused näitasid, et paaril inimesel oli difteeria. Paar nädalat hiljem ilmnesid veel mõned difteeriajuhtumid.

Eespool nimetatud 14-aastane keelteoskajast Joel Haukka on rääkinud, et tema pandi tõlgiks ja et teda, tema venda ja isa peeti piisavalt terveteks ja tugevateks, et saata nad koos teiste pagulastega jalgsi astuma rahvapargi poole, mis asub künkal linnaservas, umbes 1,5 kilomeetri kaugusel. Haukka on ka rääkinud, et pagulastele pakuti „pölsat“ kartuliga ning magustoiduks kaerahelbeputru. „Pölsa on sellest ajast peale olnud üks minu lemmiktoite,“ ütles 92-aastane Haukka ja avas külmkapiukse, kus seisis konservipurk pölsaga.

Mõlemas ajalehes ilmusid järgmisel päeval põhjalikud ja hästi koostatud reportaažid, kuid fotod puudusid. Sõja-aastatel oli keelatud avaldada fotosid riigi sadamatest. ÖP fotograaf Karl Otto Strandberg oli siiski kohal ja tegi laeva saabumisel kai ääres selle kuulsa foto. See avaldati kaks nädalat hiljem nädalalehes SE, nr 42, 12.–17. oktoober 1944, ja seda on sellest ajast peale avaldatud paljudes teistes ajalehtedes, raamatutes ja muudes meediakanalites. Mõlemad ajalehed viisid läbi pikad telefoniintervjuud lootsiülema Wisteniga. Tõsi, Ulvöni põhjaosa geograafia osas esines mõningaid väiksemaid vigu, kuid arvestades piiratud aega, tuleb tehtud ajakirjanduslikule tööle anda siiski eeskujulik hinne.

Intervjuude sisu kajastati seejärel lootsiülema ametlikus raportis, mis kirjutati järgmisel päeval. Siiski jäeti raportisse lisamata kaks Wisteni poolt intervjuudes tehtud avaldust. Pärast tõdemust, et kui Venuse mootor oleks seisma jäänud paar minutit varem, ei oleks olnud võimalik vältida katastroofi, ütles härra Wisten ajalehtedele: „Maaninal on järsud kaljud, vesi on väga sügav“. Pilk kaardile näitab, et järskude, vertikaalsete kaljude juures on sügavus 31 meetrit. Samuti selgus, et Djupvikeni kalur Öberg, kes oli oma sõudepaadiga loots Söderbergi telefonile toonud, viis pagulastele puksiiri ootamise ajal joogivett.

ÖA-s oli ka intervjuu mainitud Ahvenamaalt pärit meeskonnaliikmega. Tema sõnul tõusis pardal paanika, kui mootor seiskus. „Nad püüdsid mootorit käivitada, kuid see tegi paar pööret ja jäi seisma. Kütusetorustikus oli ummistus, mida põhjustas kütusepaagist pärit rasv.“ See, et intervjuu andis just ahvenamaalane, oli tingitud sellest, et teised ei osanud keelt.

Ajalehed võtsid ühendust ka Eesti „ajalehtede kuninga“ ja parlamendiliikme Aleksander Weileriga, kes oli tollal üheksa ajalehe ja Eesti kahe suurima raamatukaubandusettevõtte omanik. Ta oli saabunud koos oma naise, poja, minia ja lapselapsega. Ta pidas end justkui pagulaste eestkõnelejaks ning jäi ise nii kauaks sadamasse, kuni kõikide eest oli hoolitsetud. Hiljem emigreerus perekond Kanadasse.

Peatumine Örnsköldsvikis

Esialgu eeldati, et pagulased jäävad Örnsköldsvikis kaheks nädalaks karantiini ja seejärel suunatakse nad lõuna poole immigratsioonikomisjoni vastuvõtukeskustesse. „Need, kes on töövõimelised, valmistatakse ette tööks, samas kui vanad ja haiged jäävad koha peale ravile,“ kirjutas ÖA 29. septembril. Vaatamata kohaliku koolijuhatuse protestidele olid võimud siiski otsustanud, et rahvakooli kasutatakse erakorralise haiglana. Selles osas oli tekkinud kiireloomuline vajadus, kuna märkimisväärne hulk Soome Lapimaalt pärit pagulasi oli laiali jaotatud lõunast põhja suunduvat raudteed ümbritsevate valdade vahel. Nüüd oli kätte jõudnud Põhja-Ångermanlandi kord. Need pagulased olid evakueeritud üle piirijõgede Rootsi, et pääseda taganevate Saksa vägede süütamise ja hävitustööde eest. Örnsköldsviki kihelkond ei pidanud saabunud Eesti pagulaste tõttu ühtegi soomlast vastu võtma, kuid linna ümbruse kihelkonnad said oma osa.

See tähendas, et naistele ja lastele rahvakoolis tuli pakkuda uusi majutuskohti. Ka paljud mehed pidid rahvamajast ära kolima, sest eesmärk oli pered kokku tuua. Valiti välja mitte vähem kui üheksa ruumi, millest viis kuulusid Rootsi kirikule ja linna vabakirikutele. 150 noort meest, enamasti endised Soome sõjaväe vabatahtlikud, sattusid Storgatanil asuvasse vanasse meiereisse. Mõne teate kohaselt oli seal koguni 250 „poissmeest“. Tsiviilkaitse statistikast pärineb aga arv 150 (5). Joel Haukka sõnul leidsid noored mehed, et hoone lõhnab piima järele. Teistesse ruumidesse paigaldati Treetexis valmistatud vahetalad, et anda peredele teatav privaatsus.

Eesti pagulased viidi süstemaatiliselt „desinfitseerimiseks“ linnast väljas asuvasse supluskeskusesse. Kõigile anti ka tsiviilkaitse poolt hoolikalt planeeritud uued riided, „alates sukapaeltest kuni mantliteni“. Väikesele politseijaoskonnale anti tohutu ülesanne. Pagulased tuli registreerida ja neile tuli anda isikut tõendavad dokumendid koos fotodega. 29. septembril teatas politsei: „Mehed, kes soovivad, et neid võetaks ajutiselt tööle lisapolitseinikena, peaksid kohe politseijaoskonda ilmuma“. Laias laastus ei registreeritud pagulaste hulgas kuritegevust. Erandiks oli üks noor pagulane, kes oli saanud käsu laadida Venuse pagas ümber tollilattu. Ta varastas käekoti, mis sisaldas Soome marke ja kuldehteid. Varas mõisteti hiljem nagu kord ja kohus linna kohtuniku poolt süüdi. Teisalt ahistasid ühel detsembriõhtul kesklinnas neli purjus meest eesti õpetajannat.

Reedel, 29. septembril, kaks päeva pärast maabumist, maeti hukkunud kaks väikest last ja täiskasvanud mees Örnsköldsviki kalmistule. Umbes 20 inimesele anti luba lahkuda karantiinikeskusest. Eestikeelse tseremoonia viis läbi pastor J. Grabenteich, kes oli olnud Venuse pardal. Örnsköldsviki kirikuõpetaja dr Gunnar Wikmark kõneles koguduse nimel saksa keeles. Punase Risti ja Lottakåreni esindajad asetasid lilled (6).

Varsti pärast saabumist levinud kuuldus, et pagulased veedavad kaks nädalat karantiinis ja seejärel sõidutatakse nad lõuna poole, põhines ebarealistlikel eeldustel. Nädalad möödusid ja muutusid kuudeks. Karantiin tühistati järk-järgult. Pagulased korraldasid palju ühiskondlikke üritusi. Näiteks novembris toimus ühes linna kinosaalis kontsert. „Häälest ära klaver, kehv akustika, kuid meeldiv,“ kirjutas ÖA. Novembri lõpus ja jõulu teisel pühal korraldati linna kirikus eestikeelseid jumalateenistusi, kus oli palju rahvast, kuid vähe rootslasi. Samal ajal oli kuulda proteste vabakoguduste poolt. Pärast kaheksa nädala möödumist tahtsid nad oma ruumid tagasi saada. „Eesti pagulane“ Tamm mängis edukalt simultaanmalet kümne mängija vastu kohalikust maleklubist, ning kolmes linnaosas, Gullängetis, Husumis ja Domsjös toimusid kogunemiskohtades kabareed eesti laulu, muusika ja tantsuga. 18. detsembril toimus jõulupidu Päästearmees, mille sponsoriks olid kaks anonüümseks jäänud daami.

Alles detsembri alguses hakkasid pagulased Örnsköldsvikist lahkuma. Ligi 200 raskesti paigutatavat inimest, sealhulgas sõjahaavatuid ja „intellektuaalset elementi“, saadeti Ulricehamni, Grännasse ja Sätrasse. Joel Haukka ja tema perekond olid elanud Elimi kiriku ruumides koos kolme eesti ohvitseriga, kes olid vabatahtlikult Soome armees olnud. Haukka pere sattus detsembri keskel Ulricehamni, kus Joel ja veel neli eesti noort hakkasid käima reaalkoolis. Örnsköldsvikis metsatööle registreerunud pagulased värvati ja saadeti väljaõppele. Naised, kes olid kandideerinud tööle haiglatesse, said samuti lihtsat tööd.

Alles 1945. aasta jaanuari keskel saadi rahvamajas asuv laager lõpuks likvideeritud ja ülejäänud laagrid suleti kuu lõpus. Samal ajal olid põgenikud Soome Lapimaalt tagasi koju sõitnud. Jaanuari keskpaigaks oli 56 000-st põgenikust 53 000 koju naasnud. ÖA kirjutab 1994. aastal, et Örnsköldsviki ümbruse kogudused võtsid Soome Lapimaalt vastu umbes kaks tuhat inimest.

Sellega lõppes neljakuune pagulaste vastuvõtt Põhja-Ångermanlandis. Nüüd, 80 aastat hiljem, võib ainult imetleda kohaliku elanikkonna, riigiasutuste ja mitte kõige vähem omavalitsuste ja kirikute energiat, otsustavust ning suuremeelsust ja positiivset suhtumist. See tähendas 842 inimese saabumist nelja tunni sees umbes 6 500 elanikuga valda.

Örnsköldsviki piirkonda jäi ainult mõni eestlane. Üks mehaanik, kes oli muide aidanud Venuse streikivat mootorit töös hoida, leidis oma tulevase naise ja sai tööd kohalikus autoremonditöökojas. Venuse saabumise 25. aastapäeval külastas linna grupp endisi Venuse põgenikke. Nad tõid endaga kaasa mälestustahvli, mis paikneb nüüd kirikus. 50 aasta möödudes, 26. septembril 1994 toimus kirikus mälestusteenistus ja anti üle Karl Otto Strandbergi raamitud foto saabumisest.

EPILOOG 

Mis sai mootorpurjekast Venus?

Väljasõit Raumo sadamast 25. septembri ööpimeduses toimus ilma ühegi sissekandeta linna registrites. Örnsköldsviki sadama dokumentides on laeva saabumine õigel kuupäeval, 27. septembril, küll registreeritud, kuid andmed lahkumise kohta puuduvad nii sadama, lootsijaama kui ka kohalike ajalehtede arhiivides. Samuti ei ole andmeid laeva tagasipöördumise kohta Raumosse. Tegelikult puuduvad Venuse kohta Soome registrites andmed aastate 1941–1950 kohta. Raumo merendusajaloolane Hannu Vartiainen on oletanud, et Venus jäi Örnsköldsvikki talvituma, kuid laevas olnud luugid ning Emel Vaarmani ootamatu ilmumine viitavad pigem sellele, et alus lahkus salaja pärast kütusepaakide ja torustiku puhastamist ning varude täiendamist. (7) Venuse kohta saab täpsemalt lugeda lisast, kus on esitatud andmed kõigi sündmustega seotud laevade kohta. 

Mis sai Otto Kumeniusest?

Tema abikaasa Maj-Lis sai umbes nädal hiljem Raumos koha väiksemal „kartulilaeval“. Pärast rasket merereisi jõudis ta Söderhamni, kus aitas politseid tõlgina. 

Otto Kumenius kirjeldab oma raamatus missiooni lõppu dramaatilistes toonides. Teda külastasid kaks Nõukogude kontrollkomisjoni ohvitseri, kelle ta enda arvates muutis kahjutuks ohtra alkoholiga. Kümne päeva möödudes raporteeris ta kolonel Walldénile, et on teele saatnud 5200 eestlast ning alles on jäänud vaid 300 inimest. Seepeale olevat talle antud käsk operatsioon lõpetada ja viivitamatult Helsingi kindralstaapi ilmuda. Kumenius aimas halba. 

„Walldén oli sattunud paanikasse ja kavatses vabaneda igasugusest süüdistusest. Mind taheti teha patuoinaks. […] Kõigepealt organiseerisin väikepaadid. […] Viimased 300 eestlast said samuti pardale.“

Seejärel tagastas ta oma teenistusrelva Turu politseile. Pärast keerukat peitusemängu Turu ja Raumo vahel sõitis ta koos oma abilise, eespool mainitud eestlase Eerik Suurväljaga tavalise reisilaevaga Turust Stockholmi. Hiljem sai Kumenius teada, et Suurväli oli Nõukogude Liidu spioon. Tema ülesandeks oli koguda Rootsi põgenenud eestlaste nimesid ja aadresse. Eesmärk oli tulevikus värvata Rootsis tegutsevaid agente, pakkudes vastutasuks nende Eestis elavatele sugulastele kaitset tagakiusamise ja karistuste eest. Kumenius vihjab ka sellele, et Suurväli teenis põgenike arvelt isiklikku kasu. 1948. aastal arreteeriti Suurväli Stockholmis Nõukogude spioonina ning ta mõisteti neljaks aastaks vangi. Hiljem töötas ta Tallinna vanalinnas giidina. 

Stockholmis töötas Kumenius mõnda aega taas vastuluure alal – nii Rootsi kaitsejõudude luureteenistuse kui ka Ameerika Ühendriikide saatkonna heaks. Tema raamatu järgi olid sihtmärkideks Saksa ja Jaapani saatkondades tegutsenud spioonid. 1950. aastate keskel paluti tal Rootsist lahkuda. Professor Carl Göran Andræ arvab, et põhjuseks oli soov vältida tema võimalikku väljaandmist Nõukogude Liidule. Otto Kumenius suri 1996. aastal Mallorcal 84-aastasena. 

Mis sai Emel Vaarmanist?

Tema vanemad ja vennad jõudsid Söderhamni ning Emel järgnes neile kaks aastat hiljem. Suvekuudel elas perekond Söderhamnist lõuna pool asuval Storjungfruni saarel ning teenis elatist kalapüügiga, eelkõige lõhepüügiga. Emel jätkas kalastamist kõrge eani. Ta armastas saarele tulnud külalistele jutustada lugusid oma seiklusrohkest elust. 

Ka käesoleva artikli autor kohtus temaga Storjungfrunil ning kuulas tema värvikaid meenutusi. See juhtus 1967. aasta varasuvel pikema purjereisi ajal. Tollal ei osanud ma aimatagi, et ta ilmub minu ellu uuesti 57 aastat hiljem. 

Emelist kujunes omamoodi legend nii Storjungfruni saarel kui ka Söderhamnis. Tema 90. sünnipäevaks valmis 2007. aastal Soome filmimeeskonna dokumentaalfilm „Elu parvemees“ (Elämän lautturi). Filmitegijad viisid Emeli ka Örnsköldsvikki, kus neid võttis vastu koguduse õpetaja. Emel kurtis seal, et talle ei makstud kunagi tagasi raha, mille ta oli kulutanud Venuse ostmiseks 1944. aasta septembris. Seni ei ole filmi Soomes avalikult levitatud, kuid Emelile kingitud koopiat näidatakse aeg-ajalt Söderhamni ümbruses. 

Emel Vaarman suri 2009. aastal.

ARUTELU
1. Arvud ja hinnangud

Võib küsida, kas on üldse põhjust avaldada veel üks käsitlus baltlaste, eriti eestlaste põgenemisest Rootsi. Sellest on möödunud juba 80 aastat ning seda rahvaste ümberasumist on arvukates teostes põhjalikult uuritud ja analüüsitud. Eriti palju on kirjutatud rannarootslaste peaaegu täielikust lahkumisest oma saartelt ja rannikualadelt.

Huvi selle teema vastu ei näi siiski vaibuvat. Leitnant Otto Kumenius kirjutas oma raamatu peatüki eestlaste evakueerimisest Soomest siis, kui sündmustest oli möödunud 40 aastat. Kakskümmend aastat hiljem avaldas professor Carl Göran Andræ raamatu suurest põgenemisest. 2007. aastal valmis Soome filmimeeskonnal dokumentaalfilm „kullerite spetsialistist“ Emel Vaarmanist. 2012. aastal ilmus Karl-Johan Edlundi raamat Ahvenamaa kaudu põgenenud baltlastest ja teistest sõjapõgenikest. 

2014. aastal ilmus Margareta Hammermani toimetatud mahukas teos „Eestirootslaste põgenemine üle Läänemere“, mis sisaldab põgenemislugusid ja nimekirju. Veel 2020. aastal lisandus kaks olulist uurimust. Üks neist oli Mirja Arnshavi mõtlemapanev doktoritöö „Väikesed paadid ja suur põgenemine“, mis on ühtlasi aluseks Stockholmi Meremuuseumi näitusele „Põgenemine Baltikumist“, mis oli avatud aastatel 2022–2025. Teine oli Eero Haapaneni raamat inimsmugeldamisest Eestist Soome aastatel 1940–1944. Haapanen pühendab kuus lehekülge just Raumo kaudu toimunud evakuatsioonile. Samuti olen saanud teada, et Soome dokumentalist Mikael Martikainen kavandab uut dokumentaalfilmi pealkirjaga „Üle kahe mere“, mis käsitleb eestlaste põgenemist Soomest edasi Rootsi. Huvi ja pühendumus selle teema vastu elab seega edasi. 

Minu käesolev käsitlus keskendub Venuse ohtlikule reisile Örnsköldsvikki, mis asub enam kui 300 kilomeetrit põhja pool laeva algselt kavandatud sihtkohta Gävlet. 

Artiklit koostades jõudsin järeldusele, et seda põgenike rühma – eestlasi, kes viibisid Soomes relvarahu sõlmimise ajal – ei ole uuritud sama põhjalikult kui teisi Eesti põgenikegruppe. 

Tavaliselt hinnatakse Rootsi jõudnud eestlaste koguarvuks 25 000–30 000 inimest, kellest umbes 8000 olid eestirootslased. Soomes viibinud eestlaste arvuks nimetatakse erinevates allikates sageli 5000–6000 inimest. See tähendaks, et peaaegu kolmandik kõigist mitte-eestirootslastest evakueeriti organiseeritult Raumo ja Uusikaupunki kaudu. Kas see võib tõele vastata? Ma ei tea. Arv 5000–6000 tundub mitmel põhjusel liiga suur, isegi mõnevõrra liialdatud.

Kolonel Walldén andis Kumeniusele ülesande „korraldada 5000 mehe, naise ja lapse ülevedu“, nagu Kumenius ise oma raamatus kirjutab. Kuid juba siis, kui Kumenius 23. või 24. septembril Raumosse saabus, oli Venus koos oma 842 põgenikuga valmis teele asuma. Laev väljus ööl vastu 25. septembrit. Näib väheusutav, et Kumenius suutnuks oma kümne päeva jooksul Raumos – ajavahemikus 24. september kuni 3. oktoober – korraldada keskmiselt 500 inimese lahkumise päevas. Gävle ja Söderhamni ajalehed kajastasid üksikasjalikult kõiki Põhja-Upplandi ja Gästriklandi rannikule saabunud eesti põgenikelaevu. Põgenikke saabus küll palju, kuid vaevalt 5000.

Kumenius väidab oma raamatus, et ta „saatis teele“ 5500 eestlast. Soome teadlased on mind hoiatanud Kumeniuse usaldusväärsuse suhtes ning minu arvutused näivad seda kinnitavat. On palju asjaolusid, mis viitavad sellele, et algne hinnang oli liiga kõrge ning Kumenius võis oma arvestusse lisada ka teiste korraldatud transpordid.

Soome arhiivides puudub selle suure ettevõtmise kohta peaaegu täielikult dokumentatsioon. Kõige kättesaadavam rootsikeelne allikas on Kumeniuse raamat. Emel Vaarmanist valminud film kajastab omakorda tema subjektiivset vaatenurka. Vaarmani perekond peab kinni lubadusest mitte loovutada oma filmi koopiat, mistõttu seda näidatakse vaid piiratud ulatuses. 

On kahetsusväärne, et meie käsutuses olev pilt toetub suuresti kahele allikale, mille usaldusväärsus ei ole täielikult veenev. Mul ei ole olnud võimalik minna kaugemale kui selle teema pealiskaudne uurimine. Siin avaneb oluline uurimisülesanne merendusajaloolastele kõigis kolmes asjaomases riigis – Eestis, Soomes ja Rootsis. Võib-olla võiks mõni teadusasutus algatada põneva kolme riigi ühise uurimisprojekti, mille tulemuseks oleks täpsem ja usaldusväärsem ülevaade eestlaste evakueerimisest Soomest 1944. aasta sügisel. Üks oluline küsimus on ka see, kas mõni evakuatsiooniks kasutatud väikelaevadest hukkus samas tormis, mis kandis Venuse Örnsköldsvikki.

  1. Soome ja Rootsi valitsused

Huvitav küsimus on, kas Soome valitsus küsis Rootsi valitsuselt luba nii suure põgenikegrupi toimetamiseks Rootsi, kasutades selleks Soome kaitsejõudude abi. Miski ei viita sellele, et seda oleks tehtud. Soome poolel oldi teadlikud, et eestirootslasi oli Rootsi kutsunud oma riiki, toetades nende ümberasumist rahaliselt ning pakkudes mitmesugust praktilist abi, sealhulgas kontakte Saksa ametivõimudega. Samuti teati hästi, et ka eestlased olid juba varem väikeste paatidega üle mere põgenenud ning saanud Rootsis varjupaiga.

Kas Soome oleks oma keerulises olukorras soovinud Nõukogude Liitu provotseerida ametliku pöördumisega, mida oleks olnud raske salajas hoida ning mis oleks pannud Rootsi ebamugavasse olukorda? Tõenäoliselt mitte. Kõigile osapooltele oli lihtsam viia operatsioon läbi võimalikult kiiresti, tõhusalt ja salaja. Lisaks oli tegemist, nagu professor Carl Göran Andræ on rõhutanud, ka moraalse küsimusega seoses endiste Eesti vabatahtlikega Soome sõjaväes.

Rootsi välisministeeriumi kantsler Erik Boheman ei maini seda teemat oma mälestusteraamatus „Valvepostil“ (På vakt). Samuti ei käsitle seda Soome suursaadik Gripenberg oma mälestustes. Gripenbergi päevikutes leidub siiski huvitav sissekanne 30. septembrist 1944: „Viimase viie päeva jooksul oli Rootsi saabunud umbes 10 000 Soome ja Eesti põgenikku, kuid Boheman ei teadnud veel olukorra tegelikku ulatust.“ See näitab selgelt, et ametivõimud olid teadlikud eestlaste evakueerimisest Soomest. 

Tsiviilkaitse osales põgenike vastuvõtmisel nii Örnsköldsvikis, Gävles kui ka Söderhamnis. Ka endine Rootsi peaminister Rickard Sandler, kes tol ajal oli Gävleborgi lääni maavanem, külastas Söderhamni saabunud eestlasi. Otto Kumeniuse sõnul kohtus tema abikaasa Maj-Lis, kes töötas tõlgina, Sandleriga isiklikult. „Nad tundsid teineteist juba Sandleri Talvesõja-aegse Soome-visiidi päevilt.“

Kõige tõenäolisem järeldus on seega see, et Soome otsustas ametlikult mitte küsida ning Rootsi valitsus sai toimuvast täielikult aru alles siis, kui suur osa evakuatsioonist oli juba läbi viidud. Samuti tuleb meeles pidada, et see sündmus toimus ajal, mil Põhjalas toimus korraga palju dramaatilisi arenguid. Eelkõige tegeles Rootsi samal ajal umbes 56 000 Lapimaalt saabunud sõjapõgeniku vastuvõtmisega. Selles olukorras jäi eestlaste evakueerimine üheks paljudest kiiret tähelepanu nõudnud küsimustest. 

  1. Valmisolek

Väikesel Örnsköldsviki linnal oli vaid neli tundi aega valmistuda 842 nälginud ja läbimärja Eesti põgeniku saabumiseks ning nende majutamiseks. Ühe hetkega tuli linnal võtta vastutus inimrühma eest, kes moodustas ligikaudu 13 protsenti linna tollasest elanikkonnast. Edasised uurimused, lisaks käesolevas artiklis toodud näidetele, näitavad selgelt, et linna elanikud ja kodanikuühiskond tulid selle erakordse väljakutsega suurepäraselt toime. Abiks oli küll ka tsiviilkaitse juhtkond maakonnakeskuses Härnösandis, kuid peamine koormus jäi kohalike inimeste kanda. Nagu juba mainitud, toimus see kõik samal ajal, kui Örnsköldsviki ümbruse valdadesse paigutati veel ligikaudu 2000 Soome Lapimaalt saabunud põgenikku. 

Praegusel ajal, mil Rootsi tugevdab taas nii sõjalist kui ka tsiviilkaitselist valmisolekut, oleks huvitav näha põhjalikumat uurimust sellest, kuidas toonane vastuvõtuprotsess tegelikult toimis. 

Ma ei väida, et Örnsköldsviki kogemus aastatel 1944–1945 võiks olla otsene eeskuju tänapäeva Rootsi Tsiviilkaitse ja Hädaolukordade Ametile (MSB), kuid toonaste inimeste tegutsemiskiirus, otsustavus ja leidlikkus – eriti esimestel päevadel – võiksid siiski pakkuda väärtuslikku inspiratsiooni neile, kes täna kavandavad ja viivad ellu Rootsi ulatuslikku riigikaitse ja kriisivalmiduse arendamist.

1944. aasta sügisel näitasid Örnsköldsviki elanikud, et ka väike kogukond suudab keerulises olukorras kiiresti tegutseda, vastutust võtta ja abivajajaid vastu võtta. See on õppetund, mille väärtus ei ole vähenenud ka kaheksakümne aasta jooksul.

Sündmustega seotud laevad

Mootorpurjekas Venus

Ehitatud 1929. aastal Pärnus. Mõõtmed: pikkus 27,50 m, laius 8,20 m, süvis 2,75 m, kandevõime 280 tonni. Ümberehitatud 1937. aastal Kexholmis. Mootor: kahetsilindriline Bolinderi toorõlimootor võimsusega 120 hj, valmistatud 1929. aastal ning ümber ehitatud Kexholmis 1937. aastal.

Ajalugu: aastate 1929–1937 kohta ei ole õnnestunud tuvastada ei Eesti ega Soome registrites. 1937. aastal omandas laeva Konsta Tuuli Viiburi lähistelt Björkö saarelt ning alus registreeriti Viiburis/Björkös. Müüjaks oli Kexholmis Ladoga ääres tegutsenud Waldhofi tselluloositehas. Kui Karjala 1940. aastal Nõukogude Liidule loovutati, registreeriti Venus Raumos. Selleks ajaks oli laeval juba mitu kaasomanikku. Aastate 1941–1950 kohta puuduvad Venuse kohta Raumo laevaregistris andmed. Kinnitamata andmetel ostis Emel Vaarman laeva 1944. aastal eesmärgiga kasutada seda Eesti põgenike evakueerimiseks Soomest. 25.–27. septembril 1944 vedas Venus Raumost Rootsi poole teele 842 Eesti põgenikku. Tugev torm kandis laeva aga kavandatud sihtkohast Gävlest kaugele põhja poole ning alus jõudis lõpuks Örnsköldsvikki. 1950. aastal müüdi Venus Turu laevaomanikele ning registreeriti seal 1951. aasta alguses. Sama aasta suvel sattus laev reisil Mäntyluotost Gävlesse avariisse. Seejärel toodi alus Turusse ning lammutati. 1952. aastal kustutati Venus Turu registrist.

Allikas: Raumo Meremuuseum

Lootsilaev Ulvö II

Ehitatud 1939. aastal Luleå laevatehases Ulvö lootsijaama jaoks. Kere: needitud teraskere, puidust tekk ja pealisehitus. Mõõtmed: pikkus 11,20 m, laius 3,36 m, süvis 1,50 m, veeväljasurve umbes 15 tonni. Mootor: Ellwe pooldiiselmootor, 40 hj. 1956. aastal ehitati laev Docksta paaditehases põhjalikult ümber. Paigaldati terastekk, uus pealisehitus alumiiniumist, uus sisustus, uus torustik ja elektrisüsteem, Scania diiselmootor D-440 võimsusega 90 hj.

Ajalugu: Kui Rootsi lootsilaevastik 1960. aastal riigistati, sai alus tähistuse Teenistuslaev nr 49. Pärast Ulvö lootsijaama sulgemist 1967. aastal viidi laev esmalt Umeå lootsijaama, hiljem aga Ölandi Kårehamni päästepaadiks. Aastatel 1967–1975 paiknes alus erinevatel aegadel ka Kalmaris ja Bergkvaras. Pärast Merendusameti müüki 1975. aastal kasutati laeva pikka aega eraomandis harrastuslaevana Blidö saarel. 2020. aastal ilmus alus taas avalikkuse ette uue omaniku käes Vaxholmis ja 2020. aastal vahetas laev taas omanikku. Viimane teadaolev teade pärineb ajast, mil Rootsi merepääste pukseeris mootoririkkega Ulvö II Sandhamni lähedalt Blekinges asuvasse sadamasse.

Andmed ja tekst: kapten K.A. Sundin

Aurupuksiir Minerva

Ehitatud 1900. aastal Jönköpingi Mehaanikatehases. Mõõtmed: pikkus 26,06 m, laius 5,95 m, süvis 3,61 m. Kahetsilindriline compound-aurumasin võimsusega 382 hj. 

Ajalugu: Laev ehitati algselt Stockholmi ehitusettevõtjale C.O. Lundbergile ning kandis nime Othilia.1906. aastal läks laev üle Stockholmi Transport- ja Puksiiriettevõttele (Transportbolaget). 1906. aastal nimetati alus ümber Minervaks. Pärast ettevõtte pankrotti 1925. aastal jätkas laev tegevust uue ettevõtte koosseisus. 1930.–1940. aastatel vedas Minerva sageli lubjakivi ja püriiti Põhja-Rootsi tselluloositehastele ning pukseeris ka palgiparvi. 1955. aasta suvel jooksis laev Kalixi saarestikus madalikule ja vajus osaliselt põhja. Pärast päästmist ja remonti Luleås kaotas Minerva sama aasta jooksul veel ühe pukseeritava palgiparve. Laev jäi teenistusse kuni 1961. aastani ning lammutati järgmisel aastal Västeråsis.

Allikas: tugboatlars.se

Noter
1 Andræ tillägnar sin bok hustrun Tiiu. Hon var estniska och landsteg på svensk mark vid 10 års ålder den 14 september 1944 vid Landsort.

2 Intendenten och föreståndaren för Sjöhistoriska institutet vid Åbo Akademi, Kasper Westerlund, har varit mig behjälplig att spåra och översätta kapitlet om Raumo/Vaar-
man/Warris i Haapanens bok.

3 Före detta handelssekreteraren/1:e ambassadsekreteraren Toomas Käbin har varit mig behjälplig med att översätta de sidor ur Warmas memoarer som berör evakuering-
en av esterna.

4 Avståndet Raumo – Gävle, tvärs över Bottenhavet norr om Åland är ca 135 sjö-
mil (250 km). Även i stiltje eller t.o.m i medvind ar 12 à 14 rtimmar en optimistisk beräkning. Den tungt och högt lastade Venus med sin svaga motor kan antas uppnå en
högsta fart av 5 eller 6 knop. Det skulle under gynnsamma förjållanden betyda ca 24
timmar. 25-27 september 1944 tog hela resan Raumo – Örnsköldsvik 60 timmar.

5 Det finns inga uppgifter om hur stor andel av de ester, som skulle evakueras från
Raumo, som hade varit frivilliga i den finska krigsmakten. Karl-Johan Edlund har en
uppgift i sin bok (s. 69) att det handlade om sammanlagt 3 400 ester i finska armén under fortsättningskriget. När Estland återvunnit sin självständighet 1991 sammankal-
lade den nyöppnade finska ambassaden i Tallinn dem som man kunde spåra i Estland och utdelade ett förtjänsttecken vid en gripande ceremoni.

6 Några gravstenar efter de tre döda flyktingarna finns inte på Örnsköldsviks
kyrkogård. För dagens kyrkogårdsansvariga är saken okänd. Märkligt nog finns heller
inga anteckningar i död- och begravningsboken, något som däremot är fallet med de
flyktingar från finska Lappland som vid samma tidpunkt dog i Örnsköldsvik. Wikmark
har en svårtolkad mening om begravningen i sin bok. På sidan 63 står det: ”De
avlidnas stoft gömdes på Örnsköldsviks kyrkogård efter jordfästningen… .”

7 Direktören för Raumo Sjöfartsmuseum, Anna Meronen, har varit mig behjälplig med
att översätta relevanta delar av Virtiainens bok. Hon och hennes medarbetare har på
alla sätt underlättat mitt arbete.

Källor

Intervju

  • Intervju med sjökapten Joel Haukka, f. 1930, som var med ombord på
    Venus.

Tryckta källor

  • Andræ, Carl Göran, Sverige och den stora flykten från Estland 1943-1944.
    Kungl. Gustav Adolfs Akademien för svensk folkkultur. Uppsala 2004.
    Arnshav, Mirja, De små båtarna och den stora flykten. Nordic Academic
    Press, Lund 2020.
  • Axenström, Karl-Erik m.fl (red.), Örnsköldsvik – en bildberättelse. AB Allehanda, Örnsköldsvik 1993.
  • Berggren, Henrik, Landet utanför – Sverige och kriget 1943–1945. Norstedts.
    Stockholm 2023.
  • Boheman, Erik, På vakt. Norstedts. Stockholm 1964.
  • Carlgren, Wilhelm, Sverige och Baltikum. Publica. Stockholm 1993.
  • Edlund, Karl-Johan. De flydde kriget. Leandoer & Ekholm Förlag, Stockholm 2012.
  • Gripenberg, G.A. London – Vatikanen – Stockholm. Söderströms.
    Helsingfors 1961.
  • Gripenberg, G.A., Dagbok 1944. Kungl. Samfundet för utgivandet av
    handskrifter rörande Skandinaviens historia, Stockholm 2019.
  • Haapanen, Eero, Pako yli Suomenlahden. Ihmissalakuljetus Virosta Suomeen
    1940-1944. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Helsingfors 2020.
  • Hammerman, Margareta (red.), Estlandssvenskarnas flykt över Östersjön.
    Estlandssvenskarnas kulturförening Svenska Odlingens Vänner. Stockholm
    2014.
  • Kumenius, Otto, Kontraspion för fem nationer. Atlantis. Stockholm 1984.
    Palm, Thede, Vägen till vapenvila. De finländsk-sovjetiska vapenstilleståndsförhandlingarna 1944. Ekenäs tryckeri, Ekenäs 1972.
  • Söderberg, Kjell E.G., Lotsarna på Ulvön. Distribution Dahlbergs
    bokhandel, Örnsköldsvik 1978.
  • Söderholm, Ingvar, Lotsbåtar, Work Boat Design. Norrköping 2003.
    Tafvelin, Thore, Örnsköldsviks Församling 1907-2007. Svenska kyrkan
    Örnsköldsvik, Örnsköldsvik 2007.
  • Wahlbäck, Krister, Jättens andedräkt. Finlandsfrågan i svensk politik.
    Atlantis, Stockholm 2011.
  • Warma, Aleksander, Diplomaadi Kroonika. Eesti Kirjanike Kooperativ.
    Lund 1971.
  • Vartiainen, Hannu, Rauman merenkulun historia. (Raumos sjöfartshistoria).
    Rauman merimuseo. Raumo 2016.
  • Wikmark, Gunnar, Örnsköldsviks kyrkliga historia. Örnsköldsviks kyrkoråd.
    Örnsköldsvik 1983.
  • Svensk dagspress, främst Dagens Nyheter, Gefle Dagblad, Örnsköldsviks
    Allehanda och Örnsköldsviks-Posten

Film

  • Livets färjkarl (Elämän lautturi) om Emel Vaarman av Erkki Sarro och
    Antero Harras. 2007.

Arkiv

  • Lotsstyrelsens arkiv 1944, Riksarkivet Marieberg.
  • Lotsdirektörens i övre norra lotsdistriktets arkiv 1944. Riksarkivet Härnösand.
  • Örnsköldsviks kommuns centralarkiv, Örnsköldsviks Hamn 1944.

Museer

  • Raumo Sjöfartsmuseum, Raumo
  • Rauman Museo, Raumo
  • Sjöhistoriska museet, Stockholm
  • Örnsköldsviks museum och konsthall, Örnsköldsvik

Foton

1 Venus anländer till stadskajen i Örnsköldsvik på eftermiddagen den 27 september 1944 efter bogsering från norra Ulvön av S/S Minerva. Det rådde fotoförbud i hamnarna men veckotidningen Se publicerade två veckor senare. Foto Karl Otto Strandberg. Digitalt Museum/Mölndals Stadsmuseum

2 Raumo hamn i slutet av 1930-talet. Foto Leo Lehtonen, Rauman Museo

3 Lotsbåten Ulvö II vid lotsbryggan i Ulvöhamn. Foto från KA Sundin

4 Venus angöring av Ulvön den 27 september 1944 samt vidare färd under bogsering mot Örnsköldsvik. Förstorad detalj av sjökort 528, Örnsköldsvik, ursprungligen från 1927, version 1965. 1:100.000. Sjöfartsverkets tillstånd nr 23-06655.

5 Örnsköldsviks hamn i mitten av 1950-talet. Akter om Vasa-ångaren Örnen syns tullhuset och bakom bogserbåten tullmagasinen. Ovanför tullhuset syns EFS-kapellet. som fick ta emot 74 av flyktingarna. Foto: Örnsköldsviks Allehanda. 

6 Stadsläkare Nils Huss undersöker en brännskadad flykting i den provisoriska dispensären i ett tullmagasin. Foto: Karl Otto Strandberg, Örnsköldsviks museum & konsthall.

7 Joel Haukka och författaren, november 2022. Foto: Lars Grundberg. 

8 Kyrkoherde Marie Edström håller ett inramat exemplar av Karl Otto Strandbergs klassiska foto, som hänger i församlingshemmet. Det var en gåva av en grupp flyktingar vid minnesgudstjänsten 1994. Infällt den plakett i koppar som en grupp flyktingar medfört till 25-årsmarkeringen. Den hänger på södra långväggen i kyrkan. Foto: Örnsköldsviks församling.

9 Kingitus põgenikelt

10 Emel Vaarman i sin båt vid piren i hamnen på Storjungfrun sommaren 1951. Pojken i båten är son till fotografen Eduard Lepisk.

11 Venus under andra världskriget. Foto hos Timo Hoikkala, Raumo, kopierat av Mikko Aho på Raumo Sjöfartsmuseum.

12 Lotsbåten Ulvö II efter ombyggnad 1946 på Dockstavarvet. Foto från KA Sundin.

13 Minerva i helfigur. Foto: J. Robert Boman (1926-2002), Sjöhistoriska museet, Stockholm. (Boman var professor i processrätt i Uppsala. Han efterlämnade 15.000 fartygsbilder till Sjöhistoriska museet).