28. august 1944. Hommik oli tuuline, kuid selge ja päikeseline. 15-aastane Vaho ärkas oma kodus Nõmmel. Riietus, sõi, kavatses minna rattaga kella 11 paiku linna sisseoste tegema, kuid veel enne seda käis sõbra juurest läbi.
Ka sõber kavatses linna minna ja kutsus Vahot kinno Helios uut filmi vaatama. Lepiti kokku, et saadakse kell 14.15 kokku linnas Vaho isa töö juures Pikal tänaval. Kui Vaho isalt luba küsis, siis isa vastas: „Ei, mõni teine päev lähed.” Meel oli kurb, aga midagi polnud parata. Sõber läks kinno, Vaho aga rattaga koju, isalt saadud raske võikast pakiraamil.
Kella 16 paiku jõudis Vaho tagasi koju Nõmmele. Sõi veidi, võttis keldrist pereproua kastekannu ning sõitis Liiva surnuaiale ema hauale. Poiss kastis hoolikalt haual lilled, istus seal pingil ja lasi silme eest läbi oma lapsepõlve ja kooliaja, mil ema oli alati heaks hoolitsejaks. Kella 19 paiku sõitis Vaho haualt, rahutunne südames, koju.
Läheb sõiduks
Kui Vaho koju jõudis, teatas isa, kes oli ka äsja töölt koju saabunud, et täna õhtul läheb sõiduks. Poiss oli sellest teatest rabatud, istus ratta selga ja kihutas oma sõbra juurde. Sõber ei saanud alguses sõnagi suust. Vaho palus tal korraldada mõned asjad, mida Vaho oli ise pidanud tegema. Lisaks palus ta sõbral kutsuda õue Sigi ja Luule, et nendega jumalaga jätta, kuid sõber ei suutnud seda soovi täita. Sõber lubas veel õhtul kella poole üheksa ajal Vaho maja juurde tulla. Seejärel kihutas Vaho Mängu tänavale Arvo Puusti juurde, et ära tuua oma kalossid, mis nende poole olid jäänud. Arvo isa andis need talle kätte ja küsis fotode kohta, mis ta neilt oli laenanud. Vaho kogeles midagi kiiruga vastuseks ja põrutas edasi tädi juurde. Tädi polnud kodus. Sealt kihutas poiss Valduri juurde, siis Harry juurde ning jättis nendega jumalaga.
Kui Vaho tagasi koju jõudis, praadis isa eelseisvaks reisiks mune. Vahol oli söögiisu läinud. Ta pakkis oma mõned asjad, ka fotod, mis ta oli viimastel päevadel teinud. Tädi fotoaparaadi jättis laua peale, et ta saaks selle sealt kätte. Kella üheksa paiku tulid Valdur ja veel üks sõber. Viimased sõnad, vastastikused hüvastijätud. Viimast korda suruti üksteisel kätt. Vaho vaatas veel kaua pisarsilmil järele, kuidas sõbrad sammusid koos Männiku tee poole.
Mõni minut enne kella 11 õhtul lahkus Vaho koos isaga nende mugavast ja armsast kodust Nõmmel, et siirduda rändama laia ilma ja tulla tagasi siis, kui õigus ja kord valitseb taas kodumaal. Võibolla ei saa me iial enam näha oma kodu, mõtles Vaho lahkudes.
Oma majast välja tulles pöördusid nad esmalt metsa poole, et mitte silma hakata. Kaitse tänavalt Näituse tänavale ja siis Rahumäe jaama, et sealt 11.24 rongiga sõita Tallinna. Varsti saabus rong. Vagun oli õnneks täiesti inimtühi. Vaho sõitis isaga vaikides Balti jaama. Sealt vantsisid nad mööda Kopli tänavat Kopli poole. Öö oli selge, tähed särasid. Vahol oli seljas kaunis raske seljakott, käes söögikarp. Isal oli ka seljakott ja kaks kohvrit. Tee oli väsitav ja pikk. Isa vaatas aeg-ajalt kella. Mõndadel tänavanurkadel olid valvepostid ja neid valgustati tugevate taskulampidega. See oli väga ebameeldiv. Kopli trammi lõpp-peatuses tegid nad puhkepeatuse. Isa ei teadnud enam, kuhu poole sealt edasi minna. Nagu nõiaväel kerkis pimedusest esile kaabu ja palituga mehekogu, krae üles keeratud. Vaho ja isa hakkasid tema järel astuma. Ei võtnudki kaua aega, kui nad jõudsid mere äärde. Pimedusest paistsid ainult valged purjekamastid.
Ränk teekond
„Järgmisel hetkel olime juba paadis. Meid juhatati ühte väiksesse lastiruumi. See oli juba inimesi täis, ruumi oli vähe. Siis jäi kõik laevas vait, väljast kuuldus vaid mõne luurava lennuki urinat. Kell oli 1 öösel”, jutustab Vaho.
Mõne aja pärast algas sagimine laeva mootoriruumis, käivitati mootor. Vaho vaatas kella, mis näitas 4. Oli uus hommik, 29. august. Laev lahkus tasase podinaga kai äärest vastu tundmatule, kuid kindlasti paremale tulevikule, reisijad jätsid maha oma kodu, sugulased, sõbrad ja kallimad. See ei olnud mitte kerge. Paljud nuuksusid nutta, kuid reisi ajal valitses laeva lastiruumis vaikus. Lastiruumis oli 33 eestlast.
Varsti oli laev Kopli kandist eemaldunud ja tõusid lained, mis Vahol südame pööritama ajasid. Oli see ju tema esimene sõit suure vee peal. Laev kõikus korralikult ja tantsis vee peal. Mööduti Paldiskist. Õhtuks jäädi ankrusse kuhugile Osmussaare juurde, kust oli oodata veel teisi pealetulijaid väikese paadiga. Vahol oli kõht tühi, aga söögiisu polnud. Tuul tõusis ja ilm läks halvaks. Kuna kokkulepitud ajaks oodatud paat ei saabunud, hiivati ankur ja hakati edasi sõitma.
„Esimene oksendustelaine oli möödas, kõigil suu kibedat maiku täis. Midagi ei tasu suhu võtta, sest tuleb välja rutem kui muidu. Ainus rohi oli joogivesi, mida tarvitati ohtrasti. Olin põgusalt tundma õppinud mitmeid kaasreisijaid. Kõrval asemel oli perekond kahe väikse poisiga, kel nimeks Tutt ja Tõnu. Isa kõrval oli üks väga viisakas daam Tartust. Minu vastas oli üks huvitav paar, keda peeti isaks ja tütreks, kuid hiljem selgus, et hoopis värske abielupaar, üks 20 ja teine 45. Tagasihoidlikud Põltsamaa inimesed. Isa vastas oli aga üks vana tanta, kes oli väga suur ja paks. Ütles end olevat Gustav Suitsu sugulane, koore- ja võimüüja Tallinna turul. Küll võis see turunaine jutustada ja teisi inimesi tüüdata”, pajatab Vaho.
„Lootsime juba järgmisel õhtul olla paradiisis ning süüa apelsine ja banaane. Sellest unistas kõige rohkem see turunaine. Saatus tahtis aga teisiti. Laev oli juba keset Läänemerd, kui juba vahepeal vaibunud torm tõusis uuesti. Torm oli suur, laev väike, mootor väga nõrk. Laev kiikus lainetel kui pähklikoor. Lastiruumis oksendati ja oiati. Laeva juhtkond otsustas laeva ümber pöörata ja tagasi sõita, et mitte riskida 33 inimese eluga. Mure piinas kõiki – mis ootab ees?
Tuul oli tagant ja laev kiikus kohutavalt. Hirm oli kõigil nahas. Inimesed lugesid palveid. Hiiumaa lähedal sõitis laev vastu kivi. Laevast käis läbi hirmunud „Ah!”. Õnneks ei saanud laev suuremat viga ja laev jäi Kärdla kanti varjule.
Neli päeva oli läinud sellest ajast, kui astusime laevale. Toiduvarud ja joogivesi olid lõpukorral. Laevamehed otsustasid minna maale sööki ja vett tooma ning kuulata, mis selle nelja päeva jooksul maailmas sündinud on. Otsustati ka posti kaasa võtta. Mina kirjutasin mõned read tädile. Jäime ootama paremat ilma.”
Maa paistab!
Kui oli möödunud kaheksa päeva laevas, oli kõikidel tuju väga halb, räägiti vähe. Ilm oli ikka veel hull. Iga päev tuli vahetada laeva asukohta. Sellel õhtul tehti otsus, et järgmisel hommikul sõidetakse kas edasi või kõik lähevad tagasi koju. Vaho unistas Nõmme kodust, näljatunne oli suur.
7. septembri hommikul oli ilus ilm. Tehti viimaseid ettevalmistusi sõiduks. Vaatamata rasketele vintsutustele tõusis inimeste tuju, läks meelest tühi kõht, mis küll Vahol väga kipitas. Sõit läks suure hooga nagu kiirpaadiga. Öösel tõusis tuul, kuid see oli õigest suunast. Keegi ei maganud. Kui kuu pilvede vahelt välja tuli, Vahole meenusid tahtmatult sõnad: „Kuu kumab kullana sääl taeva telgil, vetepind virvendab hõbesel helgil…”
Vaho jutustab edasi: „Hommiku saabudes olid kõik väga ärevil. See tõotatud maa pidi ju varsti paistma hakkama. Seda andis aga kaua oodata. Kella 11 paiku maandus meie laevale väike lind, mis tõi kaasa uut jõudu ja teadmist, et maa on ligiduses. Kell 11.45 hõikas keegi laevalael „Maa paistab!” ja siis ei olnud enam rõõmul otsa.”
Juba järgmisel silmapilgul nähti kaugelt maa poolt vastu tuiskavat piirivalve kiirpaati. Ilus väike kollane paat seitsme tumesinises vormis mehega, kellest osa pardale tulid ja küsimusi esitama hakkasid. Laeva kapten oskas rootsi keelt, rääkis nendega ja andis igale paar napsi. Sõdurid said olukorrast aru. Mootorlaev Karin jõudis Svenska Högarnale 8. septembril kell 14. Kivikünkal meres oli tuletorn ja kaljul paar elumaja. Isa oli mitu pilti teinud laevast ja tõi Vahole mõne pihlakamarja, mis maitsesid haruldaselt hästi. Järgneb järgmises numbris.
Loe edasi SIIT >>
