Foto: erakogu

Mootorlaev Karin jõudis Svenska Högarnale 8. septembril kell 14. Kivikünkal meres oli tuletorn ja kaljul paar elumaja.

Vaho isa oli teinud laevast mitu pilti ja tõi Vahole mõne pihlakamarja, mis maitsesid haruldaselt hästi. Vaho polnud sellel päeval midagi söönud, ei olnud isu ega tahtmist.

Kuna päike paistis ilusti, riputasid inimesed oma märjad riided tuulduma ja laev nägi välja kui üks mustlaslaager. Õhtu poole teatati, et laev peab jääma ankrusse ja öö tuleb veeta siinsamas. Lapsed ja naised viidi magama sõdurite majja, kus oli veidi soojem. Teised magasid laevas.

9. septembri hommikul kell 7 läks jälle sõiduks. Suure ja uhke politsei paadi slepis läks sõit ruttu. Kõikjal olid väikesed saarekesed, mandrit ei kusagil. Sõideti mööda kauba- ja reisilaevadest, mis mootorpaat Karini kõrval olid suured ja ilusad.

Bergshamra

Kella 14 ajal pärast pikka sõitu jõuti looduslikult ilusasse suvituskohta – Bergshamra, mis asub Stockholmist 60 km põhja pool, Norrtälje külje all. Randuti ühe saeveski juures, kus neid võtsid vastu uudishimulikud rootsi töölised. Kui laev oli kinnitatud, tõid rootslased lastele mõned õunad, mis maitsesid kui apelsinid.

Kõik pakid toodi laevalt maha ja piirivalve kontrollis need läbi. Peale Vaho isa fotoaparaadi ei võetud kelleltki midagi ära. Pakid laeti seejärel veoauto kasti ja ka inimesed, nii palju kui mahtus. Teised viidi sõiduautoga umbes ühe km kaugusele vastuvõtupunkti.

Põgenikud võeti väga hoolitsevalt vastu. Pakuti kohvi. „Õhtupoole saime siiski ka ühe hea tugeva kõhutäie, pärast kaksteist päeva kestnud vintsutusi ja läbielamisi,” jutustab Vaho.

Pansionaat, kus põgenikud vastu võeti, oli varem olnud sakste suvituskoht, hiljem kodu õnnetuile. Ümbrus oli väga ilus. Kõrged kaljud, vesi, õunapuud ja pirnipuud ägasid raske koorma all. Poed olid kaupa täis, kõike, mida süda igatses. Tänaval olid ilusad rattad, moodsad autod ja bussid. Kõik oli justkui filmis. Pärast läbielatut oli see kui paradiis.

Õhtul pandi kõik pansionaati magama, mehed eraldi, naised ja lapsed eraldi ruumi. „Sauna” sai endale teha pesuköögis. „Rootsis saunu just palju ei ole,” tõdes Vaho. „Seegi esimene saun oli päris hea ja karastav. Ja kui mõnus oli jälle magada linade vahel ja oma roidunud liikmed välja puhata. Voodis mõtlesin veel elamustele viimase kaheteistkümne päeva jooksul.”

10. september oli pühapäev. Vaho ärkas juba kella seitsme ajal laste kilkamise peale. Suurem väsimus oli kadunud. Ilm oli ilus, linnud laulsid. Alanud oli uus päev tema seiklusrikkas elus. „Süüa sai nii palju ja tihti, et polnud aega isegi ümbrust vaatama minna”, jutustab Vaho. Lõuna ajal tehti siiski tuur Bergshamra külas.

Tuli teade, et Svenska Högarnasse on jälle saabunud üks paat põgenikega, 45 hinge, kes tuuakse samasse pansionaati, ja varem saabunud viiakse edasi bussiga Stockholmi. Mõne aja pärast teatati aga, et need 45 hinge olevat kurnatumad ja viletsamas olukorras ning nad lähevad otse Stockholmi. Jäädi ka teiseks ööks pansionaati. Kuulati raadiot, sirviti ajalehti, kuigi sõnagi ei saadud sellest keelest veel aru.

Suunaks Stockholm

Järgmise päeva varahommikul läksid kõik oma pakkidega kai äärde. Vaho tegi väikestele poistele sadamas väikesed paadid. „Panin 20-margased, mida mul oli päris palju rahakotis, paadile purjeks”, meenutab Vaho.

Kell 8 hommikul alustati laevasõitu Stockholmi suunas. See sõit tundus pikk ja keeruline, ikka ühest skäärist teise, kuni lõpuks kell 16 hakkas sihtkoht paistma. Seal seisis palju laevu ja paate. Selle koha nimi oli Kummelnäs. „Seal meid registreeriti, pildistati, anti mõni kroon raha – kuninga pildiga mündid, võeti riideproove, saapamõõte jne. Saapad anti ka kohe kätte,” jutustab Vaho. Siis liikusime oma laevaga edasi ja jõudsime õhtu eel hämaras oma järgmisse öömajja Norra-Tynningöl, 18 km Stockholmist.

Seal oli juba ees palju eestlasi. Esimene kõhutäis söödi sellel päeval alles õhtul kell 21. Seejärel mindi kohe magama. Vaho magas ühes eramajas paberlinade ja oma kasuka all. Järgmisel hommikul käidi saart uudistama. Saarel oli väike küla, lossi moodi hoone ja mõned majad. Lossis asus selle peatuslaagri peahoone naistele ja lastele. Mehed majutati ümberkaudsetes majades.

Teekond „ilusasse ja heasse kohta”

Lõuna ajal teatati, et nende grupp jääb kokku ja saadetakse Lõuna-Rootsi ühte ilusasse ja heasse kohta, kus on veel 40 kohta vaba. „Olime selle üle väga rõõmsad, sest elu seal peatuslaagris ei olnud just väga tore, kuid kõlbas ka”, leidis Vaho. Pärastlõunal saabus kai äärde väike mootorpaat riidekompsudega, mida jagati põgenikele. Vaho sai endale ülikonna, palitu, ninarätte, kammi, peegli, triiksärke, pidžaama, lipse ja igasugu pudi-padi. Teatati, et meie grupi ärasõit on järgmisel hommikul kell 3. Sellel ööl ei suutnud keegi magama jääda.

Kell pool neli hommikul sõideti esmalt kolme paadiga Kummelnäsi ja sealt bussiga Stockholmi. Vaho istus bussis kõige ette. See 20 km pikkune bussireis läks kiiresti.

Stockholm oli kõigile suur vaatamisväärsus. Jalgrattad, trammid, bussid, autod. Linn asub ise vee sees. Suured sillad ühendavad saarekesi. Liinilaevad. Keskraudteejaama Centrali ees bussilt maha astudes oli Vaho imestus suur, kui ta nägi jalgrataste hoiukohta. „Seal võis olla umbes 5 000 ratast”, tundus Vahole.

Jaamahoone saalis oli Vahol nii palju vaadata, justkui kinos. Väikesed pagasiveo kärud liikusid mootori jõul. „Mees hüppas käru juhiruumi ja juba liikus see imelik riistapuu kiiresti pagasiaita ja tagasi. Kogu aeg oli kuulda, kuidas tilises ja kõlises see riistapuu, et mõni vilumatu hing alla ei jääks. Veel nägime erilisi vaguneid jalgrataste veoks,” meenutab Vaho.

Lõpuks leiti ka rong ja vagun, mis oli reserveeritud vaid neile, laeva Karin põgenikele. Suur luksusvagun kolmekümne kolmele eesti põgenikule tundus algul muinasjutuna. Kell 6.45 algas sõit kiirrongiga. Rong kihutas läbi mägede ja tunnelite, üle järvede ja sildade. Alguses oli kõik nii huvitav, kuid juba mõne tunni pärast tuli uni, sest eelmisel ööl polnud palju magada saanud.

Kella poole ühe ajal tuli ümber istuda. Teine rong sarnases Tallinn-Haapsalu rongile. Selle Nässjö-Kalmari rongiga sõideti tunni, kuni taas tuli ümberistumine. Sellel korral istuti ümber rööbas-autobussi „rälsbuss”. Ümbrus oli läinud väga mägiseks ja metsikuks. Kõik olid pettunud, et neid toodi metsakolkasse ja et seda nimetati ilusaks ja heaks kohaks. Kõikjal laius mets, mets, mets. 15 minuti pärast tuli peatus: Holsbybrunn, Brunnsparken.

Eelmist osa loe SIIT >>
Järgmist osa loe SIIT >>