Vaho Eier saabus oma isa Elmar Eieri ja teiste teekaaslastega Holsbybrunni 14. septembril 1944.
Brunnsbarkeni jaamas oli vastas keegi härra, kes juhatas saabunud põgenikud väikest teed mööda edasi. Mõne hetke pärast olid nad Rootsi suvituspiirkonna majade vahel ja jäädi ootama edasisi korraldusi.
Kuna nad ei olnud sellel päeval veel söönud ja kell oli juba kaks päeval, siis viidi nad kõigepealt sööma. Süüa pakuti ühes suures saalis. Söök oli halvem kui eelmistes kohtades viimasel neljal päeval. Kõhud saadi siiski täis. Seejärel jaotati põgenikud majadesse ja tubadesse. Laager koosnes 20 hoonest, suurest söögisaalist ja suurest vannidega saunast.
Vaho ja tema teekaaslased paigutati kahekordsesse puidust peahoonesse, kus elas juba 14 perekonda, igal perel oma tuba. Maja keskel oli suur koridor, mille ühes otsas asus WC ja teises otsas läks uks õue. Majas asus ka laagri kontor ja köögi kontor ning koht posti jaoks, mis saabus iga päev kell 11.
Holsbybrunni põgenikelaagris elas sel hetkel 140 eestlast, mõned lätlased ja leedulased. Elanikud jagunesid kolme gruppi: üle Soome saabujad, Saaremaalt paadiga tulnud ning luksuspurjeka Karini rahvas. Tegutseti muidugi ikka alati koos.
Raadiolainete kaudu püüti kontakti saada kodumaaga, kuulati saateid Eestist ja venelaste eestikeelseid saateid Leningradist. Sealtkaudu saadi teada, et punavägi oli „vabastanud” Rakvere ja jõudnud Soome lahe kaldaile. 22. septembri varahommikul teatati raadios, et Tallinn on „vabastatud fašistidest”. Teade levis laagris kulutulena. Paljud puhkesid nutma. Üle laagri lasus sellel päeval must vari, inimesed liikusid uimastena ringi, mõeldes, et nüüd algab see jälle.
Õhtul peeti saalis koosviibimine, lauldi isamaalisi laule. Leedulaste esindaja dr Bagnadavicius avaldas meile kaastunnet. Õhtu lõppes rahvushümniga. Seejärel läksid kõik oma tubadesse, mõeldi ikka ja jälle omastele, sõpradele, kodule.
Järgmine päev oli juba kõigile teada, et alanud oli suur põgenemine. Kõikide meeled olid ärevil, et ehk saabub sugulasi- tuttavaid. Vahol oli oodata ainult oma tädi ja südamesõpra, kuid kahjuks see soov ei täitunud.
Kohe peale suure põgenikevoolu saabumist alustas ilmumist ajaleht Teataja ja veidi hiljem Välis-Eesti. Ka Vaho kuulutas lehes ja otsis oma sõpru. Koos lehega, milles oli tema kuulutus, sai Vaho kirja Sigilt, kes teatas oma õnnelikust jõudmisest Rootsi ja palus vastu kirjutada. Mitmed teised sõbrad aga ei andnud endast Rootsi saabudes mingil põhjusel teada. Oktoobris õnnestus saada Statens utlänningskommissioni kaudu Väikese Rommi ja Ingrid Seimi ning onu aadressi.
Vaho lootis olla jõuluks 1946 tagasi kodus. „Võib olla petab see usk ja lootus mind, kuid seda ma ei tahaks kuidagi uskuda, et ma kodu enam iialgi ei näe, kuigi paljud siinolevad kaasmaalased arvavad seda nii juhtuvat,” tundis 15-aastane Vaho.