Maarja Talgre intervjuu tõlkija Enel Melbergiga

Maarja: Oled tõlkinud eesti keelest rootsi keelde 13 raamatut, sealhulgas mitu Jaan Kaplinski teost ja ühe Jaan Krossi hilisema romaani, „Paigallend”. Aga kuidas on võimalik, et võtsid 14. raamatuna käsile Jaan Krossi kõige mahukama ja raskemini tõlgitava romaani „Kolme katku vahel”? Ma ei ole sind kunagi enesepiitsutajaks pidanud… Mis siis juhtus?

Enel: Hah-hah-haa, kindlasti ei tähendanud see valik enesepiinamist. Isegi kui see toimus pandeemia ajal. Tegemist oli lihtsalt „koroonateraapiaga”. Olime maal, isoleeritud, mul ei olnud käsil mingit konkreetset ülesannet või projekti, ja mõtlesin: noh, ma proovin seda teost, mis mul juba ammugi käes, kuid mida ma pole lugenud, ja vaatan, kuhu see mind viib. Mõned, näiteks Hans Lepp, olid ärgitanud mind seda juba ammu tõlkima, kuid ükski Rootsi kirjastaja ei olnud huvitunud.

Maarja: Ahhaa! Sa tegid oma otsuse sellal, kui me kõik katku all elasime. Aga kirjastuse leidmine selle võimsa teose avaldamiseks pidi olema väljakutse ka praegu, mil suured Rootsi kirjastused keskenduvad kõige paremini müüvatele kriminaalromaanidele?

Enel: Tõepoolest. Suur huvi, mida Rootsi kirjastajad 1990. aastatel vahetult pärast vabanemist Eesti vastu üles näitasid, on täielikult kadunud. Kuni 2007. aastani (kui Eesti oli fookuses Göteborgi raamatumessil) tegin enamiku teistest sinu mainitud tõlgetest. Siis pöörduti tavaliselt ise minu poole, mõnel juhul püüdsin ise kirjastajat, nagu kolme eri põlvkonna naiskirjaniku luuleantoloogia puhul: Hella Wuolijoki „Sõjalaul” (mis põhineb eesti rahvaluulel), Marie Underi „Sädemed tuhas” (mitmest kogumikust) ja Betti Alveri „Lugu valgest varesest” (poeem 1920. aastate Tartu seltskonnaelust). Nende kirjastamine ei olnud siis probleem. Aga nüüd tuli stopp. Püüdsin äratada mitme kirjastuse huvi „Kolme katku vahel” vastu, kuid isegi Natur och Kultur, kes on nii palju eesti autoreid ja eriti Krossi avaldanud, ei näidanud üles mingit huvi. Lõpuks sain kätte väikese kirjastuse H:ströms Umeås, kes võttis teose oma klassikasarja.

Maarja: Rootsikeelne pealkiri „Mellan tre farsoter” kõlab minu jaoks üsna abstraktselt. Mis on need „farsoter” ehk nuhtlused?

Enel: Jah, tõepoolest, katk (pest) tähendab ju tegelikult konkreetset haigust, kuid mul oli probleeme rootsi keele mitmuse kasutamisega, ja ma kahtlustan, et Kross valis just selle sõna oma armastuse tõttu alliteratsiooni vastu. Tõsi, tema kirjeldatud perioodil, mis suuresti moodustab peategelase Balthasar Russowi (1536–1600) elu, esineb mitu katkuepideemiat, aga ma ei ole tegelikult kokku lugenud, kas neid on kolm, ja need jäävad teiste nuhtluste ja hädade vahele, mis sõdade, näljahädade ja rüüstamiste, kõigi Tallinna piiramiste ja Liivimaa vallutuste näol maa üle ujutavad; lihtsalt kõik see, mis nagu katkulainedki, tabasid põlisrahvast (sakslaste poolt „hallideks“ nimetatud) eri suundadest: sakslaste, taanlaste, rootslaste, poolakate ja eelkõige „pärisvaenlase, moskoviitide“, poolt. Seega tuleb pealkirja võtta mõnevõrra sümboolselt.

Maarja: Romaani peategelane Balthasar Russow oli ilmselt päriselt olemas? Kes ta oli?

Enel: Tema kohta on teada väga vähe peale selle, et ta oli Pühavaimu kiriku pastor Tallinnas ja kirjutas alamsaksa keeles esimese ajaloolise kirjelduse Liivimaa kohta: „Liivimaa provintsi kroonika“ („Chronica der Prouintz Lyfflandt“, 1578, ja seejärel suure nõudluse tulemusel avaldatud veel kaks korda). Kross kirjutas seega oma romaani selle kroonika alusel. Russowi eesti päritolu on küll kahtluse alla seatud, kuid Kross teeb temast tüüpilise eestlase, pika ja blondi, ettevõtliku ja ambitsioonika, täis eesti vaimu. Krossi Russow põlvneb Kurgla küla talurahvast, tema isa on voorimees Kalamajas Tallinna külje all ja Balthasar õpib linna suurkoolis ning saab stipendiumi teoloogiaõpinguteks Saksamaal. Kross lubab Russowil kõrvalseisjana teel koju osaleda ka talupoegade ülestõusus. Ta abiellub kolm korda, mille kohast infot on Kross arvatavasti leidnud linnaarhiivist, ja vähemalt kaks tema naist on mainitud hiljuti ilmunud Kroonika uue tõlke märkustes.

Maarja: Sind on see lugu kindlasti paelunud, muidu oleksid vaevalt projektiga edasi läinud. Mis konkreetselt sind köitis?

Enel: Alguses oli see keeleline väljakutse, kuid peagi köitis mind Krossi osav ja omapärane jutustamisviis. Ta esitab väikesi vihjeid ja annab niidiotsi, mis hiljem selguvad, nii et vahel olin tõlkides sunnitud veel ühe lõigu võrra edasi lugema, et näha, „kuidas asi laheneb“! Aga ta nikerdab oma peategelast ka väljastpoolt sissepoole, lastes tal juurelda ja arutleda, vigu teha ja balansseerida sündsuse piirimail ning käib tal sabas kuni abieluvoodini välja. Nii saab lugeja samal ajal tõelise ajalooõppetunni koos kõigi ajalooliste sündmuste taga peituvate intriigide ja tehingutega, sest Kross laseb meie Balthasaril oma eestlasliku nutikuse ja ettenägelikkuse abil lähedalt kokku puutuda ajaloo suurkujudega.

Maarja: Balthasar Russow ei koonerdanud sõnadega, kui juttu oli eesti talupoegade rõhumisest võõraste peremeeste poolt?

Enel: Ei koonerdanud, vähemalt mitte fiktiivne Russow; sellal, kui ta peab oma koguduseliikmetele jutlusi ja manitseb neid, kui need teevad rumalusi või peavad salaplaane, on ta samas talupoegade poolel julmade mõisnike vastu ja osaleb isegi mõnes krutskimängimises ja, nagu mainitud, ülestõusus. Siiski ei ründa ta otseselt võimukandjaid ja valib nendega suheldes hoolikalt oma sõnu.

Maarja: Räägi tema „Liivimaa provintsi kroonikast“. Kas teadsid sellal, kui romaani tõlkisid, et kroonika uus tõlge on töö all?

Enel: Ma teadsin kroonikast, kuid ei jaksanud sellega tegeleda, sest seda oli varem mitu korda tõlgitud. (Ühe tõlke oli ka teinud Marie Underi tütar Dagmar Stock koos oma sakslasest abikaasa Hermann Stockiga ning see ilmus Stockholmis 1967). Aga siis tuli välja see uus tõlge ja ma sain selle jõulukingiks eelmisel aastal, kui olin juba romaani 4. osani jõudnud. Nii et lugesin seda samal ajal, kui jätkasin tõlkimist.

Maarja: Kuidas kirjeldab Kross oma romaanikangelast Balthasar Russowit? Kross oli oma ajaloolises uurimistöös väga täpne, kuid kuidas joonistub tema romaanis tegelikkus versus fantaasia?

Enel: Mind hämmastab see, kui palju Kross on oma fantaasiat kasutanud ja ise oma peategelase sisse elanud. Russow ei kirjuta oma kroonikas midagi enda kohta, kuid tal on oma toon, mis on kohati hinnanguid andev, irooniline, kohati empaatiline, milles võib eksimatult ära tunda ka Krossi enda hääle. Kroonikas avaldavad muljet Russowi suured ajalooteadmised, aga ka Krossi enda laialdased teadmised, ning mitte ainult tolleaegsetest Rootsi valitsejatest, Vasa poegadest ja nende sisekonfliktidest. Ilmselt käskisid rootslased Russowil 1584. aastal, kui kroonika viimast korda ilmus, lisada teksti ka mõned kiidusõnad, mida Kross ei jäta tähelepanuta, kuid mida saab lugeda ka kroonikast.

Maarja: Kross kirjutas romaani 70. ja 80. aastatel eestlasi rõhuva Nõukogude võimu ajal. Muidugi ei saanud ta kirjutada sellest, küll aga võis ta tsiteerida Russowit kõigist eestlaste kannatustest 16. sajandil. Kas märkasid tekstiga töötamise käigus Krossi elegantset salajast silmapilgutust tänapäeva? Või vältis ta igaks juhuks silma pilgutada?

Enel: Jah, ja ma olen kuulnud, et eestlased lugesid ridade vahelt, kui raamat avaldati. Eespool mainitud rootslaste sekkumist Russowi teksti võib võrrelda eesti autoritele kohaldatud tsensuuriga Nõukogude okupatsiooni ajal. Ja isegi Tallinna raad, mis koosnes enamasti sakslastest, tahtis sekkuda kroonikasse ja selle avaldamisse. Paistab, et Kross ise pidi kasvatama tiritamme, kirjeldades just eesti kultuuri ja vaimu võrreldes nõukogude omaga. Unustamatu on tema kirjeldus itaalia köielkõndijaist, kes venitavad köie Oleviste kiriku tornist linnamüüritagusele heinamaale. Ja siis on veel peavaenlane, moskoviit, ja Ivan Julm ning eelkõige eesti rahva enda võitlused ja läbielamised.

Maarja: Kas ütleksid, et Kross paneb end mõnikord Russowi pasteldesse?

Enel: Hah-haa, ma ei kasutaks just seda väljendit, aga jah, Russowi repliikide ja mõtete taga kumab Krossi enda irooniline naeratus.

Maarja: Mainisid varem, et romaani keel on tõlkijale väljakutse. Siin on Kross võtnud endale keele säilitaja, ja mitte ainult ajaloo säilitaja rolli. Miks see nii on? Mis toimus Nõukogude okupeeritud Eestis, millele Kross tahtis vastu astuda?

Enel: On selge, et ta oli vastu igasugusele keele sovjetiseerumisele, kõigile väljastpoolt peale surutud uutele sõnadele ja võib-olla ka vana keele puudulikule õpetamisele. Nii otsib ta vanu sõnu, unustatud sõnu ja murdesõnu: kui mingi sõna kohta on olemas viis sünonüümi, valib ta alati kõige ebatavalisema. Olin juba pool raamatut ära tõlkinud ja kõik oma nuhioskused ära kasutanud, kui küsisin oma leedu kolleegilt üht võimatut sõna ja ta soovitas mulle veebis olevat murdesõnastikku! Krossi teos on ilmselt isegi eestlastele raske.

Maarja: Kas sellepärast kaalutakse praegu Eestis „Kolme katku vahel“ lihtsama noorteraamatu versiooni väljaandmist, millest eesti noored aru saaksid?

Enel: Olen seda kuulnud ühelt eesti-rootsi tõlkijalt. Jah, ilmselt oleks see vajalik, et tulevased põlved teose omaks võtaksid. Tõlge teise keelde kujutab endast paratamatult lihtsustamist, kuid mõnikord võib olla vajalik raamatut ka algkeelse lugeja jaoks kohandada. Aga siis jõuame juba suurte keelepoliitiliste küsimusteni.

Maarja: Nüüd võid rahul olla. Oled oma tõlkeprojekti lõpule viinud ja saanud hakkama tõelise vägiteoga. Aga mis jääb sind saatma nüüd, mil oled nii palju Krossi ja Russowi seltsis aega veetnud?

Enel: Erinevalt sinust ei tundnud ma Krossi isiklikult. Külastasin teda ainult üks kord, kuus kuud enne tema surma (2007), ja enne seda olin teda näinud või kohtunud temaga ainult erinevatel üritustel. Nüüd tundub, et kuulen tema häält, näen tema ilusat, veidi tabamatut naeratust ja silmade sära. Ma lihtsalt tunnen, et olen temaga juba mõnda aega üsna tihedalt koos olnud.

Maarja: Sa mainisid mulle varem, et „Kolme katku vahel“ ilmub nüüd ka mitmes muus keeles: inglise, saksa, vene, poola, soome, hollandi, läti ja leedu keeles. Mõnel juhul peavad need olema uued tõlked. Mul on selge mälestus, kuidas Jaan Krossi abikaasa, luuletaja Ellen Niit, näitas mulle selle raamatu venekeelset väljaannet, mis seisis nende raamaturiiulil. Ma olin rabatud, kui paks see oli. Aga küsimus jääb: Kuidas on võimalik, et Krossi kõige mahukam romaan ilmub nii paljudes keeltes just nüüd? Mis on sinu teooria? Sest kindlasti ei saa sa olla ainus tõlkija, kes sai inspiratsiooni pandeemist?

Enel: Jah, tundub, et praegu on uute tõlgete laine, kuigi mõned tõlked võivad olla ka vanemad. Ma ei tea, võib-olla on aeg kuidagi küps, vähemalt minu jaoks. Olen kergemate raamatute peal harjutanud juba varem. Ka teised on võib-olla tema õhemate ja kergemate raamatutega varem proovi teinud ja sel teosel oodata lasknud? Ma tean, et inglise keele tõlkija Merike Lepasaar Beecher on raamatu „Kolme katku vahel“ kallal töötanud üle 15 aasta ja on seni tõlkinud kolm esimest osa. Mul on olnud õnne aeg-ajalt piiluda tema tõlkesse, kui ma ise sageli Krossi pikkadesse, käänulistesse lausetesse takerdunud olen. Teine asi, nagu ma juba mainisin, on see, et nüüd on olemas veebisõnastikud, mida saab kasutada. Ja tänapäeval on ehk jälle tekkinud suurem huvi ajaloo vastu, isegi kui Rootsi kirjastajad sellest päris aru pole saanud.