Meie armastatud ema, vanaema ja sõber Tiia Grenman lahkus meie hulgast 1. jaanuaril 2023. 3. veebruaril oleks ta saanud 58-aastaseks. Ta lahkus meie seast liiga vara.
Ema sündis Eestis ja tuli Rootsi 24-aastaselt. Ta tuli koos kahe lapse ja oma toonase abikaasaga, kolmas laps sündis Rootsis. Ema ei tahtnud kunagi, et meie, lapsed, kirjutaksime midagi suurt tema teekonnast Eestist Rootsi või tema lapsepõlveaastatest. Ema oli alati avatud, kuid samas väga privaatne. Me jääme puudust tundma tema lähedusest ning meile, lastele ja lastelastele rääkimata jäänud lugudest ja mälestustest, mis tema ootamatu ja kiire lahkumise tõttu nüüd kuulmata jäävad. Pool elu, mis me kogesime koos temaga, ning meie ühised mälestused ja lood kanname me endaga.
Kui rääkida minu emast, siis panustas ta alati elujõu ja kirega kõigesse, millega tegeles. Perekonnaelu ja lapsed on osa sellest. Hoolivamat, ärakuulavamat ja armastavamat ema ei saanuks me omale soovida. Tema tegutsemistahe ja kirg ei piirdunud ainult perekonnaga. Kuigi ta oli noor ja tal oli kolm last, veetis ta suure osa oma elust õppides, et ühendada oma suured huvid: teadustöö ja haridus. Ei olnud ühtegi eesmärki, mida ta ei suutnud saavutada.
Ema omandas pärast mitmeaastaseid õpinguid doktorikraadi rakendusfüüsikas ning peagi pärast seda omandas ta ka keskkooliõpetaja kutse matemaatikas, inseneriteaduses ja füüsikas. Ta oli armastatud õpetaja ja hinnatud teadlane, kes tegi mitmeid avastusi ja kelle sulest on ilmunud mitmeid publikatsioone. Ema oli alati uudishimulik ja uuriv, ta otsis alati uusi võimalusi eneseteostuseks.
Teine suur kirg tema elus oli hoolitseda oma juurte eest, mistõttu oli ta pühendunud ka keele ja kultuuri säilitamisele. Ta tegutses innukalt REL Luleå esimehena, oli Põhja-Rootsi esindajana REL-i XV–XVII esinduskogu liige 2010–2022, keelekomitee esimees 2018–2022 ja juhatuse liige 2015–2022. Ta oli väga huvitatud eesti keele ja kultuuri edasiandmisest oma perele. Aga ta tutvustas Eestit ka oma sõpradele, kolleegidele, tuttavatele ja kõigile, keda ta kohtas. Igal võimalusel reisis ta selle tema poolt armastatud maa kaunisse loodusesse, selle kultuuri ja toidu manu. Eesti oli tema kodu, kuigi ta veetis teise poole oma elust Rootsis.
Me jääme alatiseks meenutama meie ema kui uurivat, uudishimulikku ja imelist inimest, kes oli lohutav ja toetav hing, kes püüdis alati leida vastust kõigile elu mõistatustele. Tänu tema armastusele oleme meie, tema lapsed ja ka meie tütred, saanud säilitada ja arendada oma eesti identiteeti ja kuuluvust ning selle eest oleme temale iga päev tänulikud.
