„Viitsütikuga pomm”
Rootsi endine peaminister Carl Bildt on ka Eestis tuntud inimene. Oma värsketes mälestustes meenutab ta pikemalt muu hulgas Narva dramaatilist nn referendumit 1993. aasta kuumal suvel (Mina krig. Politik och diplomati i fredens tjänst. Bonniers/ Stockholm 2022). Muu seas osundab ta üht oma selleaegset kirja: „Mida peale selliseid rahvahääletusi vaja on, on mõned süütavad sädemed. Kindlasti on paljusid, kes sellele panustada tahavad. Eesti poolel on Rebas viitsütikuga pomm. Vene poolel noteerin Rahvusliku Päästefrondi üleskutset toetada Narva elanikke relvastatud üksustega.”
Nii et mina „viitsütikuga pomm”! Tohohh?
Carl Bildtil on palju teadmisi ja vooruseid, aga ta ei valda eesti keelt. Järelikult tegutses ta Narva asjus ja Eestis kellegi teise poolt valitud, tõlgitud ja töödeldud andmetega. Pole siis imestada, et ta vahetevahel ka mööda paneb. Näiteks eksib ta täielikult, kirjutades vabariigi tollase valitsuse siseolukorra kohta. Ta väidab, et Mart Laari valitsus kõikunud, kuna koalitsioonipartner Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) üritanud seda kukutada. Kui ERSP minister loen sellest esimest korda. Huvitav, kust Bildt selle absurdse mõtte sai? Ja kelle käest? Sest, palun väga, arvestades riigikogu tollast koosseisu, kuidas olnuks säärase võtte läbiviimine üldse võimalik?
Tegelikult oli olukord vastupidine. Sest peaminister koos oma nn tagatoaga tahtis juba hiliskevadest saadik vabaneda neile tülikast ERSP-st ja millegipärast eriti tema kaitseministrist. Valitsemist tahtsid noormehed jätkata koos (endiste kommarite) Koonderakonna nn mõistliku tiivaga.
Ikkagi päris häbematu on Bildti väide, et ma kui kaitseminister oleksin 1993. aasta juulis toiminud kui „viitsütikuga pomm” ehk plahvatusohtlikult – ja sellisena järelikult ohustanud terve Läänemereruumi rahu. Ei, ei olnud me kaitseministeeriumis, kaitseväes ega Kaitseliidus mingil määral plahvatuslikud. Veel vähem esines meie seas omavolilist poliitavantürismi, politikaanlust. Tuletan meelde, et ministeeriumi ja kaitseväge juhtisid inimesed (Rebas ja kindral Einseln), kes oma hariduse ja ürgselt demokraatliku/parlamentaarse ideoloogia olid omandanud Läänes – Rootsis ja USA-s. Ja Kaitseliitu juhtis minu kui ministri poolt isiklikult ametisse määratud, kapteni auastmes Johannes Kert, hilisem kindral ja Kaitseväe juhataja ka tema.
„Narva referendum” tekitas ärevust, mitte paanikat
Jah, 1993. aasta suvi õitses, kaitseväe ja Kaitseliidu varustuslik, väljaõppe ja juhtimise tase oli talve ja kevade jooksul oluliselt tõusnud. Paigas olid Iisraeli moodsad relvad ja Hiinast tellitud moonamassid. Ministri käsul oli kahekordselt kontrollitud nn jäägrite väljaõpet. Juba kaks korda olin peastaabilt nõudnud tulemuste selgitusi ja ettepanekuid edaspidiseks. Päike paistis. Siserindel paistis kõik rahulik ja kontrolli all. Aga valdavalt venelastest elanikkonnaga Narva ja Sillamäe ümber tekitati käärimist ja laialdasi rahutusi. Ning viibis meil maal ikka veel Vene vägesid.
Nende nn. Matrossovi polku Tallinnas kamandas polkovnik Gerassimov, praegune Vene Föderatsiooni vägede ülemjuhataja. Mingid ähmased väerühmitused koondusid ka Narva taha. Teadsime kõik, kus kandis neid ähvardusi inspireeriti. Nimelt Leningrad/Peterburist, kus sääraseid hämaraid operatsioone juhatas energiline kagebiit nimega Putin. Meie pool käendas neid probleeme ja arendas rahvusvahelisi suhteid üle kaitseministeeriumi pea peaminister Mart Laar. Nagu kord ja kohus. Ja üldiselt hästi, nagu ka Carl Bildti memuaarist lugeda võib.
Aga otsustavas ja sünges meeleolus olime riigikaitse süsteemides selle nn Narva referendumi puhul küll. Kuidas muidu? Sest midagi seal kirdes ikkagi väänles ja tiksus. Peaminister oli rahutu. Vastuseks ta ametlikule küsimusele, kas kaitsevägi on võimaliku relvakonflikti puhul valmis välja tulema, edastasin talle peastaabi ülema kolonel Laaneotsa sõnumi: „Oleme valmis”. Kõik oli, nagu õpetab põhiseadus, peaministri juhtida ja otsustada. Tema kätte kogunesid kõik kaardid, ka kaitsevägi.
Rääkides ikkagi ähvardavast olukorrast, mäletan, et ühel pärastlõunal hoolitsesin veel Kaitseliidu ülema Kerti abikaasa ja tütarde võimaliku Rootsi saatmise eest. Ja selgelt olin vastu Narva separatistide Tšuikini, Mižui, ja kes nad seal veel olid, osalemisele Prantsusmaa 14. juuli pidustustel Kadriorus. Eriti võõrastavalt mõjus nende ees šlikerdamine ja lömitamine, mida praktiseerisid päris mitmed meie riigikogu ässad, kardan, et isegi mõni püüdlik valitsusliige. Samas ei soostunud peaminister mind lubama kauaoodatud ja väga vajatud puhkusele.
Selge see, et peaministri/valitsuse käsul oleksime võimalikule ründajale oma tuliuute Iisraeli relvadega täie jõuga vastu hakanud, tulgu mis tuleb. Tuld oleksid nad saanud, nagu ütles hiljem kindraliks tõusnud Riho Ühtegi, „igast aknast, uksest, iga nurga tagant”. Mitte üht ruutmeetrit Eesti pinda poleks loovutatud ilma ägedaima võitluseta. Jah, nagu näha, olime tollal Eestis tänapäeva vapratest ukrainlastest mentaalselt, ja mis suhetesse ja varustusse puutub, enam kui tosin aastat ees.
Demokraatia reegleid järgides
Carl Bildti raamatule toetudes selgub ridade vahelt, et meie kaitseväe ja Kaitseliidu uus staatus, värsked relvad ja kompromissitu juhtimine (Kert, Laaneots, Einseln, Rebas) olid 1993. aasta suveks arenenud kaardiks, millega võis lülituda kõrgpoliitilisse mängu. Meie kui „viitsütikuga pommi“ lauale tagumisega sai küllalt tõsiselt tõrjuda võimalikke agressoreid. Status quo’st, tähendab Läänemereruumi jätkuvast rahust huvitatud maailmapoliitikud Bildt, Kohl ja Clinton võtsid seda ilmselt arvesse ja surusid ka selle abil agressori maha. See tähendab, ja seda on tagantjärgi meeldiv tõdeda, et meie kaitseväelaste ja kaitseliitlaste igapäevastel pingutustel läbi möödunud talve ja pika kevade, oli olnud mõtet küll ja küll. Peale jäime. Jah, läänlaste toega, nagu vabadussõjaski. Selle kõige kohta saab täpseid andmeid Carl Bildti raamatust.
Nimelt avastasid läänlased nüüd (1993), et meil, demokraatlikul Eesti Vabariigil on tõsi taga. Poliitiline koolitöö oli meil selja taga, vabariik uue lääneliku põhiseadusega taastatud. Majanduslikud panused olid tehtud, oma rahaga olid kõik rubla- ja plaanimajandussüsteemid hüljatud. Ühiskonna üldsuund oli võetud otse läände, Euroopa parlamendi, OSCE ja ka EL-i suunas. Käisime NACCI ja PfP liikmetena juba NATO eelkoolis. Ilusti paigas olid isiklikud suhted NATO põhjatiiva (AFNORTH) ülemjuhataja kindral Sir Gerry Johnsoniga.
Alustades eelneval sügisel isegi allpool nulli, olime vahepeal oma „väiksele, kuid vihasele kaitseväele” soetanud teravaimad relvad, loonud uued juhtimisstruktuurid ning mehed olid kartmatud. Sealjuures allusime enesestmõistetavalt rahvusvahelise demokraatia reeglitele, vabariigi põhiseadusele ja peaministrile. Teiste sõnadega selgus rahvusvaheliselt, et Eestit tasus juba 1993. aasta suvel kuulata, meiega arvestada, meile panustada. Jah, toime tulime.
Kahjuks esitatakse ETV 2019. aasta muidu vaatamisväärses saates „Narva referendum” ka kergelt vastukäivaid andmeid. Väidetakse, a) et kindral Einseln oleks saatnud kapten Kerdi (Kaitseliidu ülema) koos kaitseväe üksustega Narva, või b) et Einseln vähemalt seda planeerinud ja peaminister Laarile soovitanud või seda koguni nõudnud. Vahepeal kindrali auastmesse tõusnud Kert, hea mees, ei spekuleeri ette ega taha. Samas näidatakse ekraanil liikuvaid sõdureid, mistõttu tekib ekslik mulje, et kedagi-midagi ikkagi saadeti.
Jõudemonstratsiooni, mitte rünnaku plaan
Nende „Narva saadetavate üksuste” kohta mäletan oma horisondilt ühtainsat varajast selleteemalist arutlust, kas peastaabis või ministeeriumis. Osalesid ka Einseln ja Laaneots. Võibolla ka Kert. Teema, et kui ikkagi vaja, mida-keda saata, sõeluti ette-taha läbi. Peale jäi, nagu mäletan, polkovnik/kolonel Laaneotsa kui venelaste, Vene vägede ja vene meelsuse kõige parema tundja ettepanek, et Narva tuleb saata üks meie uute, ikka veel sensatsiooniliste Iisraeli relvadega varustatud jalaväekompanii (150 meest), marssimaks rahuliku sammuga läbi linna. Sest just säärane macho-demonstratsioon, võim ja rahu taktisammus, dežhaava eksole, mõjunuks vene hingele kõige paremini, sõjakale tavavenelasele sümpaatselt, ta oleks imponeeritud ja maharahustatud. Mässumeelne, aga parajalt ähvardatud-tõrjutud. Tähendab: kompanii demonstratiivseks läbimarssimiseks. Sõdimisest, veel vähem mingist rünnakust, nagu ETV-s räägiti, juttu ei olnud. Loomulikult mitte. Vene hinge küsimuses usaldasin täiesti Siberis kasvanud ja sovetskaja armijas teeninud kolonel Laaneotsa kogemusi ja arvamusi.
Mida pärast seda kindral ja peaminister omavahel rääkisid, võibolla vaidlesid ja otsustasid, ei tea, aga Eesti avalikkuses on tekitatud pilt hästi agressiivsest Einselnist. ETV näitab selle kohta isegi nagu filmikaadreid. Mujal väidetakse, et Einseln oli ühel Narva referendumi hilisõhtul isegi tunginud peaministri erakorterisse ja nõudnud peaministrilt (provokatiivse) täismobilisatsiooni väljakuulutamist! Teades-tundes peaministrit ja kaitseväe juhatajat isiklikult ja nende pingelist vahekorda juba 1993. aastast, ei taha ma seda mobilisatsiooninõuet juba allikakriitilistel põhjustel hästi uskuda. Ning küllap sai Carl Bildt 1993. aasta suvel sellest samast allikast arusaama ERSP-st kui valitsusekukutajast koos kuvandiga EV kaitseministrist kui „viitsütikuga pommist”.
Naastes Carl Bildti avatsitaadile, konstateerin, et riikides nagu Rootsi ja Eesti, mis mõlemad on ehitatud demokraatlikele põhiseadustele, võimude lahususele ja parlamentarismile, EI kamandanud kaitseministrid vägesid ega dislotseerunud neid sinna-tänna. Seda peaks hästi teadma Bildt, kes nagu minagi, on käinud erakordselt heas Rootsi koolis. Aga see tõdemus jääb suures pildis vaid köömneks.
Aitäh, Carl Bildt, otsustava panuse eest 1993. aasta suvel!
