Kus ja millal sa sündisid?
Sündisin Stockholmis 1989. Paar aastat hiljem, kui Eesti iseseisvus taastati, kolisime Tallinna. Nii et olen elanud Rootsis vaid kolm aastat enne, kui siia nüüd kolme nädala eest tagasi kolisin. Muidugi olen vahepeal niisama Rootsis käinud. Rõõm on tagasi olla.
Kas sul oli õnnelik lapsepõlv?
Oli ikka õnnelik. Eesti sai jälle vabaks. Kuigi 90-ndatel olin veel noor, elasin sellegipoolest kõikide nende sündmuste keskel. Mäletan, kui Vene väed 1994 välja läksid, kui Eesti suuna Euroopa Liidu ja NATO poole võttis, kuidas inimesed käisid koos ja ehitasid üles uut Eestit.
Kuigi olen valdavalt Eestis üles kasvanud, olin ma tulnud Eestisse mujalt, ja tegelikult olen sirgunud mitmes erinevas keskkonnas. Peale Rootsi ja Eesti olen elanud kolm aastat Portugalis, ühe aasta Brüsselis, neli aastat Londonis, ühe aasta Tapal metsas koos Eesti õhutõrjega, natuke New Yorgis ja Bostonis, veidi siin ja seal. Igal pool olen ma veidi aega külas. Eriti koolis käies oli keeruline see osa, et teistel olid omad semud vanast ajast, aga minul alati uued ja kusagil kaugel. Kolimise võlu ja valu on selles, et kogu aeg koged uusi asju, aga sõbrad on laiali. Laias laastus on väga tore olnud.
Kas tunned, et sa oled globaalne eestlane?
Ei, ma tunnen, et olen lihtsalt eestlane. Ma ei ole kunagi jaganud eestlasi kodu- ja väliseestlasteks või globaalseteks eestlasteks. Eestlased on alati reisinud või sattunud ajaloosündmuste tõttu kuskile kaugele. Koht ei ole oluline, vaid meelsus. Pole vahet, kas tegeleda eesti asjadega Rootsis, Kanadas, Austraalias või Kuu peal. Alles hiljuti sõitis ju kosmosesse üks ameerika taustaga pooleestlane.
Kus sa koolis oled käinud?
Ma jõudsin enne Rootsist ärakolimist käia Stockholmi Eesti Lasteaias. Eestis tuli kooli minekuks teha erinevaid katseid. Sain sisse Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi, kus käis 30. aastatel ka minu vanaisa Ivar. See kool oli Nõukogude okupatsiooni ajal kõvasti kannatada saanud. Nädalavahetustel aitasime ühiselt koristada ja koolimaja üles ehitada, samuti korraldada kunstioksjoneid, et saada ehituseks raha. Seal koolis käisin kuni aastani 2003, mil kolisime Portugali, kus käisin inglise koolis. 2006 tulime tagasi Eestisse ja käisin gümnaasiumis Tallinna vanalinnas. Siis läksin Tartu ülikooli ja astusin EÜS-i liikmeks.
Tartus oli maru lõbus, EÜS-is isegi liiga lõbus. Pärast aastat sain sisse Essexi ülikooli inglise õiguse ja poliitika peale ning kolisin sinna. Mu pere juhtus just sel ajal Londonis olema. Ema oli saanud suursaadikuks ja nii saime Ühendkuningriikides koos olla. Seal õppisin neli aastat. Vahepeal käisin Eestis kaitseväe ajateenistuses ja olin 11 kuud õhutõrjes ning sain nooremohvitseriks. Õppisin ka Oxfordi ülikoolis ja natuke Bostonis Harvardi ülikoolis. Nüüd olen taas Tartu ülikoolis ja tegelen magistritöö lõpetamisega.
Kas valdad vabalt eesti ja rootsi keelt nii kõnes kui kirjas?
Kodus olen alati rääkinud eesti keelt ja teiste inimestega seda keelt, mida on vaja – rootsi, portugali, prantsuse vm keelt. Rootsi keelt pole ma kunagi õppinud, vaid see on külge jäänud tänu „Kalle Ankale” (eesti keeli Piilupart Donald) või peresõpradega vesteldes. Lastelaagris Suvekodu Metsakodus käisin 2002–2003, kus rootsi keelt rääkida oli väga popp. Seal õppisin mina rohkem rootsi keelt kui teised eesti keelt ja sellest oli palju kasu. Kindlasti oskan ma tunnetada rootsi kultuuri. Kui ma ametlike kirjadega peaksin hätta jääma, siis saab isa käest nõu küsida. Ta on rootsi keele õpetaja.
Sinu isa Jorma Wirén on legendaarne keeleõpetaja. Paljud mäletavad, kui tähistati 25 aasta möödumist Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumisest ning peaminister Andrus Ansip pidas rootsikeelse kõne. See oli sinu isa, kes oli Ansipi hääldust saatkonnas treeninud. Pärast kõnet tulid inimesed Ansipi juurde ja hakkasid temaga rootsi keeles rääkima. Siis ta pidi muidugi vabandama, et ta rootsi keelt tegelikult ei oska.
Jah, minu isa on paljudele rootsi keelt õpetanud ja olnud väga nõudlik. Keeli on tore õppida. Mu isa räägib palju erinevaid keeli ja ta on hiljuti hakanud õppima mandariini keelt. Nii et kui ta linnas kohtab hiinlasi, siis astub ta ligi ja üritab neid kõnetada. Keelte puhul on kõige olulisem leida inimesed, kellega rääkida nende emakeeles. Isegi kui sa oskad paari lauset, võib see võõra inimese teha rõõmsaks, et kõnetad teda tema emakeeles.
Kas ja kuidas mõjutab sinu identiteeti sinu vanemate päritolu?
Minu emapoolsed vanaema ja vanaisa sündisid Eestis, vanaisa Koerus ja vanema Valgas. Isapoolne vanaisa sündis Tartus ja vanaema Helsingis. Ajalookeeristes sattusid nad siia, Rootsi. Kuna Eesti oli okupeeritud, siis minu vanemad sündisid Rootsis. Minu identiteeti on mõjutanud inimesed, keda ma kohtasin 90-ndatel Rootsis käies. Need inimesed olid sündinud enne okupatsiooni. Palju minu eesti keelest ja väljenditest ning ka mõtetest tuleb sellest okupatsioonieelsest, mitte külma sõja aegsest eestlusest Rootsis. Pool sajandit pagulasaega ja vabadusvõitlusest igapäevaselt rääkimine jäi külge. Rootsist endast ei jäänud mulle ilmselt midagi külge.
Kas see on tore või tüütu olla Kalju Lepiku lapselaps?
Kindlasti ei ole see olnud tüütu. Jõuluõhtul, kui teised olid kirikus, vaatasime meie vanaisaga telekast „Kalle Ankat” ja käisime koos Kosmonovas ja Cirkuses. Kui ma mänguasjapoest midagi soovisin, mida keegi teine ei tahtnud mulle osta, siis tema ikka ostis. Lõputult oli kultuuritegelasi, kes vanaisal ja vanaemal külas käisid või oli vaja neid sadamasse viia või neile vastu minna, ning need lõputud koosolekud siin Eesti Majas, kus ma alati kaasas istusin. Ma ei mäleta, et see oleks mulle, 4–5-aastasele tüütu olnud. Huvitav oli kuulata ja joosta siin majas ringi ning ajada juttu igasuguste inimestega. Pärast vanaisa lahkumist meie hulgast korraldatakse Koerus Kalju Lepiku luulefestivali, kus ma üritan kohal käia.
Kas sa kirjutad luuletusi?
See on küsimus, mida ka mu ema käest küsitakse. Igaühel ei ole mõtet luuletada. Muidugi võib, kui tahta, aga see nõuab teatud eelsoodumusi, tingimusi ja pühendumust. Koolis emakeeletunnis ikka olen kirjutanud mõne luuletuse, aga avaldanud ei ole. Ma toetasin pigem teisi, kellel oli annet, näiteks minu koolikaaslane Eda Ahi.
Kas sul on Rootsis oma lemmikpaik (smultronställe)?
Läbi aastate on minu side Rootsiga olnud tihe. Kui emapoolsed vanaema ja vanaisa veel elasid Stockholmis, siis sai siin väga sageli käidud. Nüüd on jäänud vaid isapoolt vanaema Mirtja Norrköpingus, kellel ma ikka külas käin. Siis on veel mõned sugulased, kellega ma käin koos kalal. Rootsis on haugid palju suuremad kui Eestis. Meil on ka suvekodu Stockholmist 100 km põhja poole Väddö saarel, kus ma olen alates 1989 iga suvi mõned nädalad olnud. See suvekodu ongi olnud minu ainus püsikoht algusest peale, muud kodud on olnud ajutised ja alati on mul kohver pakitud. Olles reservohvitser, pean olema valmis 24-tunnise etteteatamisega õppustele ilmuma. Samas on see meie suvekodu minu jaoks olnud nagu Eesti territoorium, kus lehvib Eesti lipp ja seal on ka mõned eestikeelsed sõbrad.
Sinu perekonnanimi on Lepik von Wirén. Kas sa oled aadlik?
Perekonnanimi von Wirén tuleb Soomest. Seal on isegi üks koht Wirén. Von-i tiitel anti vanavanavanaisale, kes oli kirikuõpetaja ja keeleõpetaja Soomes. Soome on olnud ju kord Rootsi all ja kord Tsaari-Venemaa all, aga esivanemad on elanud mitu põlve Eestis ja von-i tiitel on päritav.
Kuidas sulle tundub, kui palju rootslased Eestist ja eestlastest teavad?
Ma arvan küll, et rootslastel on Eesti vastu huvi. Eesti oli isegi Rootsi osa vahepeal ning alles on rootsiaegsed bastionid ja rootslaste poolt asutatud ülikool on Tartus. 20–30. aastatel olid ju väga tihedad suhted, 1944 võttis Rootsi vastu suure hulga Eestist tulijaid ja 90-ndatel aitas Rootsi Eestit majanduslikult ja iseseisvumise taastamisel. Eesti-Rootsi koostööraportist selgub, et Eestis õpitakse rootsi keelt rohkem kui Rootsis eesti keelt. Lottemaa on küll populaarne rootslaste seas ja festivalidel käiakse, Tallinki tuntakse, aga mõlemad pooled peaksid tihendama koostööd.
Näiteks 18. veebruaril tähistame Scala teatris Eesti Vabariigi 105. aastapäeva. Esimeses osas on meie kogukonna kultuuriprogramm, teises osas Rein Rannap ja Maarja-Liis Ilus. Kas sellist sündmust on üldse võimalik rootslastele müüa? Toovad lipud sisse, laulavad Eesti ja Rootsi hümni…
EV aastapäeva tähistamine on pikk traditsioon paljudes maades, kus on eesti kogukonnad. Ma arvan, et Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamist me ei peagi müüma, sest see on meie endi üritus. Meie jaoks on ju oluline tähistada seda, et oleme saanud vabaks igasugusest aastasadade pikkusest võõrvõimust, viimati nii kommunistidest kui natsidest. Kui rootslane või keegi teine soovib sinna tulla, siis on ta igati teretulnud meiega rõõmu jagama.
Eestisse kavandatakse Eesti-Rootsi kultuurikeskust. Mis sa arvad, kas see tuleks ehitada Narva või Haapsallu?
Nii Narval kui Noarootsil on tugevad Rootsi sidemed. Eks seal peab vaatama, milliseid koostööpartnereid saada ja kus oleks kõige mõistlikum. Palju sõltub eeltingimustest ja olukorrast, mitte ainult geograafiast. Arvo Pärdi Keskus on hea näide, mis ei ole Tallinnas, vaid Keila-Joa lähedal, ja on väga hästi välja kukkunud. Seda oleks võinud ka mujale rajada.
Mis oli peamine põhjus, miks sa otsustasid tulla Stockholmi kultuuriatašeeks? On sul mingid ootused kogukonnalt ehk siis kuidas me saaksime üksteisele kasulikud olla?
Ma nägin seda kuulutust ja mõned inimesed kirjutasid mulle Messengeris kas tõsimeeli või poolnaljaga, et kas oled näinud, kindlasti kandideeri. Ma kuulasin maad, mõtlesin ja kandideerisin. Siis olid erinevad voorud ja lõpuks kukkuski nii välja. Ma arvan, et minusarnaseid inimesi väga palju pole, kellel on samaaegselt väga tugev kogemus Eesti riigi ja kultuuriga ning ka rootsi kultuuri ja keele tunnetus. Tundsin, et oleks tore olla Eesti riigile abiks valdkonnas, mida ma päris hästi tunnetan.
Eestil on kokku seitse kultuuriatašeed, kõige kaugem on New Yorgis. Stockholmist Tallinna on lennates vaid 43 minutit ja on hea lähedal koju sõita. Loomulikult saame üksteist aidata. Iga eestlane Rootsis on n-ö kultuuriatašee ja esindame Eestit ükskõik mis kontekstis. Kui me teeme midagi hästi, siis vaadatakse, et seal, Eestis on päris kihvtid inimesed, aga kui teeme midagi halvasti, siis öeldakse kuradi eestlased. Eesti maine vastutus langeb meie kõigi õlgadele.
Kultuuriatašee peamine töö on eesti kultuuri müümine rootslastele, aga kultuur on väga lai mõiste. Kultuur on kunst, muusika, teater, filmid, arhiivid, muuseumid, sport, arvutimängud. Näiteks veebruaris mängivad Eesti ja Rootsi korvpalli ja sügisel tulevad jalgpallivõistlused. Kõik saavad aidata kaasa, pakkudes mõtteid ja vahendades kontakte.
