Tõnis, õnnitlen sind REL kultuuripreemia puhul. Komisjon leiab, et sinu intelligentsed, filosoofilised ja humoristlikud teosed läbi aastate – nii raamatute, artiklite kui sotsiaalmeedia postituste näol – on väärt erilist tunnustust ka Rootsi eestlaskonna poolt. Kuidas sa ise reageerid sellele tunnustusele?
Muidugi rõõmuga. Aga ka mõttega, kas ma tõepoolest seda tunnustust väärin. Kuid lohutan end sellega, et niisugused küsimused pole ju lõpuks mitte minu, vaid komisjoni peavalu.
Suure põnevusega ootame sinu elulooraamatu ilmumist. Olen lugenud katkeid sinu lapsepõlvemälestustest ning nendest ka varem meie ajakirjas kirjutanud. Kui kaugel raamatu väljaandmine hetkel on? Me ei jõua ju ära oodata!
Raske öelda. Asi liigub väikestviisi, kuigi aeglaselt edasi. Üks on kindel: niisuguste tegevustega ei saa kiirustada. Ja et tegemist oleks „suure“ teosega, millele kultuurikomisjon oma põhjenduses viitab, on suur liialdus. Loodan, et lõpuks tuleb välja midagi väikest, aga mõttekat.
Milline on olnud sinu side Rootsi eestlaskonnaga läbi aegade? On sul vahel olnud Eesti Majja asja?
Eesti Majas olen ikka käinud, peamiselt pidudel. Aga side on aastate jooksul palju muutusi näinud. Alul, 1943–60, oli mul küllaltki palju tegemist Rootsi eestlaskonna ettevõtmistega, eriti igat laadi CCCP-vastaste üritustega.
Kui kolisime perekonnaga Kalixisse Norrbottenis, siis see tegevus kauge vahemaa tõttu muidugi vaibus. Ja alates 1986–87 oli side Eesti eestlastega tähtsam ja huvitavam kui kohalikud kontaktid. Mul tekkis näiteks side Tallinna Tehnikaülikooli arvutiosakonnaga. Vahendasin üht nende poolt loodud arvutiprogrammi ühele Rootsi arvutiprogrammide firmale. Tõlkisin programmi rootsi keelde ja kirjutasin sellele rootsikeelse käsiraamatu. Programmi rootsi versioon ilmus siin ja seda müüdi Rootsis küllaltki palju, arvestades selle kitsat kasutusvaldkonda, milleks on rakendusmatemaatika.
Kas Rahvuslikku Kontakti loed?
Jah, ma tellin küll Rahvuslikku Kontakti. Lugemisega on mul aga kahjuks teatud probleemid. Mul on nimelt silmaviga, maakuli degeneratsioon, mistõttu ma tavalise suurusega trükiteksti enam lugeda ei saa. Kui suurendan elektroonilisi tekste (vähemalt suurusele 28 pt), siis saan ekraanil lugeda. Pole Kontakti digikujul veel näinud. Aga kui nüüd leian trükitud Kontaktis põneva pealkirja, siis palun oma partneril tekst rootsi keeles ette lugeda. Et Kontakt ilmub mõlemas keeles, laiendab minu arvates ajakirja tähtsust ja väärtust väga palju ning väga paljudele inimestele.
Sellisel juhul on sul kindlasti hea meel värske uudise üle, et meil on plaan hakata Rahvuslikku Kontakti andma välja ka digitaalses vormis. Arendustööd selleks algavad märtsis ja loodame ajakirja suvenumbriks avada ka veebiplatvormi, mis toetab paberil ilmuvat ajakirja.
See on küll tore uudis. Loodame, et see tuleb kasuks ka Kontakti lugejaskonna laienemisele.
Milline näeb välja sinu argipäev tänasel päeval, millega tegeled? Mis annab sulle inspiratsiooni ning teeb rõõmu või hoopis kurvastab/vihastab?
Vanusel pole tähtsust, see on vaid number, on nüüd moodne ütelda. Aga võibolla siiski niipalju, et vanusega käib käsikäes trobikond füüsilisi tõsiasju. Mul on näiteks liikumine keerukaks muutunud. Argipäev peab sellega arvestama: suusaretki Alpidesse ja reise troopikasse ma enam ei plaani. Ja silmaviga piirab tekstide lugemist, paberilt tarkust saada enam ei näe.
Aga nende ettenähtud parameetrite vahel on siiski veel palju huvitavat ja rõõmustavat teha. Ma tellin näiteks The Economist’i ja teisi lehti elektroonilisel kujul. Kahjuks ei ole ma senini ühtegi Eesti meediat leidnud, mida minule sobival viisil suurendada saaks. Postimeest ja Eesti Ekspressi digiväljaandeid sel viisil suurendada ei saa.
Olen oma ajastuga siiski enam-vähem kursis. Youtube’is on ka palju väärtuslikke aktuaalseid loenguid igasuguste ainete vallas – teadus, filosoofia, psühholoogia, poliitika, loodus jms.
Kirjutamist tuleb ka (silmavea tõttu) kohendada. Kõige mugavam on tahvelarvutil kirjutada – ekraani saan silmade lähedal hoida. Saan siis ka oma tekste e-postiga saata või otse sotsiaalmeediasse postitada.
Kokkuvõttes: 90-aastase argipäev on sisult üllatavalt sarnane noorema inimese argipäevale. Kuid selle päeva väline kuju võib väga, väga erinev olla.
Sa oled – ise suure poliitiku lapselaps – alati näppu ajapulsil hoidnud ning ühiskonna-asjades kaasa mõelnud ja kaasa rääkinud. Rootsis olid sügisel valimised ja valitsus vahetus. Eestis on peatselt tulemas riigikogu valimised. Milliseid mõtteid, soove või kriitikat need sinus tekitavad ? (Intervjuu on tehtud enne riigikogu valimisi.)
Kahetsen muidugi, et ultraparempoolsed – või õigemini fašistoidsed – liikumised on paisunud terves maailmas: Orbán, Trump, Le Pen, SD, EKRE, Putin.
Eestis ja Rootsis on EKRE ja SD osakaal seni siiski veel mõõdukas, 20% lähedal. Aga killustatud parlamentaarses olukorras on nii EKRE-l kui SD-l õnnestunud avaldada ebaproportsionaalselt suurt poliitilist mõju. Loodan tõesti, et Eesti valijad EKRE-le selja pööravad ja aru saavad, et EKRE homofoobne ja ksenofoobne ideoloogia on väga lähedal putinismile. Et valijad taipaks, et hääl EKRE-le on eetilisest vaatenurgast vaadates hääl Putinile. Kuid kardan, et see lootus võibolla siiski ei täitu.
Putini Venemaa kallaletung Ukrainale äratas sinus kindlasti tugevaid mälestusi omaenda lapsepõlvest, mil sotsiopaatsed liidrid maid vallutasid ja jagasid. Kuidas peaksid Eesti ja Rootsi sinu arvates antud olukorras tegutsema?
Nii Rootsi kui eriti Eesti on jälginud ainsat mõttekat joont – Ukrainat maksimaalselt aidata. Nägin kuskil statistikat, mis näitas, kui palju eri riigid olid Ukrainat abistanud. Muidugi, USA oli üldist rahasummat vaadates võimsal esikohal. Aga kui reastada eri riikide panuseid elanikkonna suuruse järgi, siis olid Eesti ja Läti hoopis omaette superklassis, mitu korda suuremad Ukraina abistajad kui USA ja teised suurriigid! See pilt rõõmustas mind väga.
Teist võimalust kui Ukraina täielikku vabastamist ei leidugi, ei Ukrainal ega meil endil. Sest kui hakkame röövliga läbirääkimisi pidama, siis tunnustame röövimist kui seadusepärast tegevust. Ja sel juhul tuleb röövel varsti tagasi.
Samas on olukord muidugi äärmiselt kardetav. Aga muud alternatiivi kui sajaprotsendilist vastupanu Venemaa agressioonile ja Ukraina võitu lihtsalt olla ei saa.
Tõnis Tõnisson
saabus pagulasena Rootsi 1943 üheteistkümne aasta vanuselt koos vanaema Hildaga. Tema vanaisa, suur riigimees Jaan Tõnisson, oli juba 1940. aastal arreteeritud ja mõrvatud.
Tõnis Tõnisson kasvas seejärel üles Stockholmis ning õppis Stockholmi ülikoolis matemaatikat ja füüsikat. 1955–58 oli ta stipendiaadina Ameerika Ühendriikides, kus omandas Georgia ülikoolis magistrikraadi matemaatikas ja filosoofias.
Rootsi naastes õppis ta Pedagoogilises kõrgkoolis (Lärarhögskolan) ja töötas mitu aastat matemaatika, füüsika ja filosoofia õpetajana gümnaasiumis. 1980-ndatel loobus ta õpetajatööst ning hakkas kirjanikuks, tõlkijaks ja ajakirjanikuks.
Tõnis Tõnissoni seni edukaim raamat „Makt som hobby: konsten att bli förklädd gud“ (1978) on vahepeal ilmunud mitmes trükis ja tõlgitud eesti keelde pealkirja all „Võim: sünge hobi. Jumalaks maskeerumise kunst“. Raamat on saadaval ka inglise keeles. Raamatukogudes paigutatakse see tavaliselt kategooria „huumor“ alla.
Tema teine raamat „Högre matematik för poeter och andra matematiska oskulder“ (Kõrgem matemaatika luuletajatele ja teistele matemaatilistele võhikutele) ilmus 30 aastat tagasi ja sellele järgnesid mitmed kordustrükid taskuformaadis (viimane 2010). Raamatut kasutati aastaid Kaitsekolledžis kursusekirjandusena, kuni kirjastaja keeldus rohkemate kordustrükkide väljaandmisest.
Kolmandas raamatus „Olidlig med ålderns rätt: den kaxiga tidsresan från 65+ till 105+“ (2018) (Raskesti talutav, kuid vanusega lubatud: ülemeelik ajarännak vanusest 65+ kuni 105+) antakse käepäraseid näpunäiteid, kuidas muuta elu nauditavaks vanas eas, näiteks kuidas ajada segadusse oma arst, et too kirjutaks välja saatekirja kallisse magnetröntgenisse, mida eakas patsient kindlalt arvab vajavat. Autor tõestab huumori ja geniaalsete matemaatiliste rehkenduste abil, et ei ole võimalik olla surnud.
Neljas raamat, mida võib pidada Tõnis Tõnissoni suureks elutööks ja kingituseks meile, eestlastele nii Rootsis, Eestis kui ka välismaal, on tema autobiograafia, mis on praegu koostamisel. Ta on seda juba mõned aastad erinevate osade, peatükkide ja fragmentidena avaldanud Facebookis. Osa on ilmunud ka ajakirjas Rahvuslik Kontakt (2020 nr 234). Kõik mälestused on kirja pandud, kuid neid tuleb veel korrastada ja veidi toimetada.
Oma eluloos kirjeldab Tõnis Tõnisson dramaatilisi sõja-aastaid Eestis, mil Stalini ja Hitleri okupatsioonid üksteist välja vahetavad – lapse vaatenurgast. Tollal oli väike Tõnis suurte sündmuste keskmes. Ta kasvas üles koos oma armastatud vanaisa, riigimehe ja liberaali Jaan Tõnissoni ning vanaema Hildaga. Kaheksa-aastane Tõnis kirjeldab, kuidas Nõukogude võimud pitseerisid vanaisa kabineti pärast seda, kui nad 1940 72-aastase Jaan Tõnissoni kui „ohtliku natsionalistliku elemendi“ arreteerisid. Loeme lapse sõprusest nelja vene sõjavangiga, aga ka sellest, kuidas Stalini hävituspataljonide sõdurid sunnivad teda metsas teejuhiks. Ning me loeme 11 000 eestlase küüditamisest Nõukogude vägede poolt 1941. aastal.
Tõlkijana on ta teinud rootsi keeles kättesaadavaks Carl Sagani, Stephen Hawkingi, Isaac Asimovi ja Edward de Bono teoseid.
1980. aastate keskel toimetas Tõnis Tõnisson arvutiajakirja. Ta on kirjutanud artikleid ka Rootsi ajakirjandusele, näiteks sündikalistlikule ajakirjale Arbetaren.
