Euroopa esindajad, muuseumilaulikud või lihtsalt punt rõõmsaid tegelasi, kellele meeldib aeg-ajalt häälepaelu pingutada. Heal kooril on mitu nime, aga kohe tutvume SweedEst Songiga pisut lähemalt.
Dante Alighieri „Jumalikus komöödias” kirjeldatakse üheksat erinevat põrgutasandit. Esimeses piinavad sind herilased, kärbsed ja vaglad. Viimases järab sind Saatan ise aegade lõpuni koos teiste pahalastega nagu Juudas, Brutus ja Cassius.
See, kes vahel mõnele koorikontserdile satub, on kogenud sarnast hingelist kõikumist eri tasandite vahel. Teate küll, vana tööstuslinna äärerajooni kodukandimaja külakoor esitab oma versiooni Birger Sjöbergi viiest hitist. Misjärel pakutakse spordihalli-kohvi ja purukuiva kuklit, mille keegi tulihingeline kooritädi on entusiastlikult eelmiselt päeval küpsetanud.
Dante põrguskaalal oleks see siis umbes seitsmes tase. (Kus patuseid „Jumaliku komöödia” sõnul veres keedetakse.)
Aga eepose järgi pääsevad puhastustule läbinud ajapikku siiski paradiisi ja seejärel taevasse. Sama kehtiks selle kipaka allegooria kohaselt ka neile, kes rohkesti koorikontserte külastavad.
Lõpuks leiab igaüks ometi selle, mis meeldib. Head hääled, täpsus ja terake rahvusromantikat ongi õnnestunud muusikaelamuse retsept. Ei mingit pruuni šovinismi, vaid selline paras armas rahvuslus, mis Rootsis üleskasvanu paneb hilissuvel vähki sööma ja päevalillepõllul tantsima.
Laulugrupp SweedEst Song paneb ehk mõned oma fantaasias Julie Andrewsi moodi Helisevast muusikast kusagil Suurel Munamäel tantsu keerutama. Nende repertuaar ulatub laulupeo-bängeritest nagu „Ta lendab mesipuu poole” ja Real Group’i seadetest enda kirjutatud paladeni nii eesti kui rootsi keeles.
Kui mõni rootsi-eestlane jälle rahvustundelist kananahka igatseb on SweedEst Song ehk selleks parim valik.
Kas te teadsite, et nad on esindanud Eestit Euroopa Komisjoni jõulukontserdil? Või, et nad on olnud Sjöhistoriska meremuuseumi näituse „Põgenemine Baltikumist” avanumbriks? Ei teadnud?! Aga nüüd teate. Ajal mil rootsi-eestlaskond assimileerub rootslusse raketikiirusel, on lohutuseks teadmine, et veel on Rootsis tegutsemas lauluansambleid, kes on võimelised konkureerima kolleegidega lausa armsalt isamaalt.
28. oktoobril andis sekstett SweedEst Song oma esimese sügiskontserdi Kultuurikooli saalis Årsta tsentrumis, Stockholmis. Pärast kontserti kasutas Rahvusliku Kontakti toimetus juhust, et lauljaid natuke lähemalt tundma õppida. Lemmiklaul, soovitus laevareisiks ja parim jook jõulusupi juurde.
Mida sa hapukapsasupi juurde jood?
Piia Paljak Särlefalk: Hapukapsasuppi pole ma vist kunagi söönud! Aga hapukapsapirukat ja lihtsalt hapukapsast vorsti juurde näiteks jõuludel, oi, kui hea see on! Piruka juurde joon ma puljongit, aga hapukapsas ja vorst nõuab oma head õlut.
Taavo Kask: Klaasi õlut ja meelsasti ka ühe väikse külma napsi.
Maimi Laks: Mmm.. Beerhouse’i õlled. Kõik on head aga mõned on paremad.
Leane Riiser: Ühe külma Saku.
Ann Jürisoo Arendi: Piima joon supi juurde ja kallan supi sisse.
Taave Sööt Vahermägi: Morss mulle ei meeldi, ehk siis ikka klaasi õlut ja üks väike külm naps. Või kaks.
Sinu parim Laulupeolaul?
Piia Paljak Särlefalk: „Ta lendab mesipuu poole”. Külmavärinate ja pisarate vahel on võimas tunne, kui see laul kostab üle terve lauluväljaku.
Taavo Kask: Raske valik. „Puudutus” ja Gustav Ernesaksa ”Mu isamaa on minu arm”.
Maimi Laks: „Puudutus”.
Leane Riiser: Ainult ÜKS?!? Kõigi laulupeo tavarepertuaari kuuluvate laulude kõrval, imeilus „Ta lendab mesipuu poole” näiteks, ütlen veel „Puudutus”. Maagiline!
Ann Jürisoo Arendi: „Ta lendab mesipuu poole”.
Taave Sööt Vahermägi: Igal laulupeol on oma üllatused ja lemmikud. Iga lugu, mille see suur koor suudab täiskontsentratsiooniga pianosse viia, täpselt dirigenti jälgides, nii et terve lauluväljak hoiab hinge kinni. Imeline.
Nii veedan ma aega Baltic Queeni pardal
Piia Paljak Särlefalk: Baaris drink, heas restos söömine ja siis sõpradega jutuajamine mingil sohval. Tax-free poes ka natuke ringi tuhnimist. Vahetevahel vaatame showd ööklubis, aga need ei ole alati nii head kahjuks.
Taavo Kask: Praegusel ajal enamasti pallimere lähedal.
Maimi Laks: Testin, kui osavad on erinevad baarmenid margaritade kokkusegamisel.
Leane Riiser: Raiskan raha kreemidele ja parfüümidele, mida ma hiljem kunagi ei kasuta, joon heas seltskonnas mõne klaasi vahuveini ja söön pärast restoranis hapukurki meega. Ja üldse, mis sellest Showbari hobuste võiduajamisest on saanud?!?
Ann Jürisoo Arendi: Istun meelsasti Pianobar’is.
Taave Sööt Vahermägi: Varem oli kombeks kergem venepärane õhtusöök, aga nüüd pole see enam moes. Mõni klaas vahuveini ja õhtul abikaasaga orkestri saatel fokstrotis üle tantsuplatsi poognaid keerutada on meie jaoks juba ammu saanud harjumuspäraseks.
