Eesti Vabariigi 105. aastapäevale pühendatud kontsertaktusel 18. veebruaril Scala teatris Stockholmis astusid üles paljud tuntud tegijad meie oma root- sieesti kogukonnast ning külalistena Eestist Rein Rannap ja Maarja-Liis Ilus.
Roosa rosolje
Avasõnad laususid Remy Martiin Ots ja Artur Vaidla ühingust Eesti Noored Rootsis ning seejärel pidas tervituskõne Eesti suursaadik Toomas Lukk. Saali pani kihisema ning eriti lapsed kaasa hüüdma SweedEst Songi poolt maha lauldud Anders Edenrothi viisiga ja Liisa Ausi sõnadega „Roosa rosolje“, mis minulgi veel pikalt peas kummitas. Kontsert ise oligi mitmekesine ja ülihea – nagu üks korralik mõnus rosolje, kuhu palju armastust sekka on segatud.
Esmalt luuletused ja laulud Stockholmi Eesti Huvikooli õpilastelt ning siis etteaste Stockholmi Kuningliku Muusikakõrgkooli pärimusmuusika tudengeilt, kes laulsid ja saatsid pillidel pärimuslaulu „Kaugel üksi võõra rahva hulgas“, mille 1961. aastal oli linti laulnud Saaremaalt Sõrvest pärit Aliide Kaasik. Hanna Miina Kivisäk mängis viiulit, Helery Kõrvemaa sopransaksofoni ja Greta Liisa Grünberg kitarri ning kõik ka laulsid lugu, mis nii mõnelegi publikus äratundmiskipitsusena sügavale hingesoppi puges.
Rahvatants ja rootsieesti Grand Old Men
Stockholmi eesti rahvatantsurühm Virvel tõi lavale Kassari varamust pulgatantsu ja jooksupolka põimiku. Sellest sai koos emaga Kungsängenist kontserdile kohale sõitnud 10-aastase Richard Belgeri lemmiketteaste.
Stockholmi Eesti Kooli 9. klassi õpilane Johan Stenqvist pidas kõne Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamise olulisuse äratundmisteekonnast temale isiklikult. Tsitaat kõnest „Lastele kooki ja vanadele jumalateenistust“ pani saali rõõmsalt rõkkama.
Pärast Ülo Vinteri „Kodulaulu“ Stockholmi Eesti Kooli koori ja Stockholmi Eesti Mudilaskoori esituses tegi REL-i kultuuriauhinna kolleegiumi sekretär Jaan Seim teatavaks REL-i kultuuriauhinna 2023 laureaadid. Kahjuks ei õnnestunud kummalgi laureaadil, kõrges eas härradel Paul Laanel ja Tõnis Tõnissonil isiklikult kohal viibida, kuid ette loeti Paul Laane tervitus. Ning teatrisaalitäis lapsi, noori ja vanu saatsid rõkkava aplausi saatel pärjatud laureaatidele palju tervisi.
Siis veel igihaljad „Ta lendab mesipuu poole”, klaverisaade Ireen Koop Lind, ja Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm“ Stockholmi Eesti Segakoori ja Naiskoori esituses Jaan Seimi dirigendikepi juhatusel – ning kontsert läks pausile.
Rannap & Ilus
Kel ei ole veel olnud võimalust kuulda Rein Rannapit ja Maarja-Liis Ilusat koos musitseerimas, see on millestki erakordsest ilma jäänud.
Rein Rannap on Eesti üks tuntumaid klaverivirtuoose ja heliloojaid. Ta on olnud mitme ansambli asutaja ja juht: juba 6. klassis kutsus ta ellu oma jazztrio, millega esitas omaloomingut nii Tallinna jazziklubis ja -festivalil kui ka televisioonis, hiljem tulid ansamblid Ruja, Noor Eesti ja Hõim. Kaalukaima osa tema loomingust moodustabki levimuusika, mitusada laulu nii oma ansamblitele kui teistele esitajatele. Rannapil on ka neli teost klaverile ja orkestrile, kantaadid, palju klaveri-, kammer-, sümfoonilist, koori-, puhkpilli-, laste-, näidendi- ja filmimuusikat. Ta on Eestis tuntud ka kui talendisaate „Eesti otsib superstaari“ (sõsarsaade Rootsis „Idol“) nõudlik kohtunik.
Rannapi suuremaid teoseid esitatakse sageli, nt „Concerto Grosso” (1981) ja kantaat „Ilus maa” (1982). Viimane kõlas ka Scala teatri kontserdi lõpuosas Stockholmi Eesti Naiskoori ja Stockholmi Eesti Segakoori esituses Jaan Seimi taktikepi all.
Maarja-Liis Ilus on noor, kuid juba väga staažikas laulja. Muusikafilm „Õnneseen“ tollal nelja-aastase Maarjaga peaosas valmis juba aastal 1984. 15-aastaselt sõlmis Maarja-liis Ilus Eestis esimesena lepingu plaadifirmaga Universal Music.
Maarja-Liis Ilus on osalenud paljudes muusikalides, olnud kohtunik saates „Eesti otsib superstaari“ ning esindanud Eestit kaks korda Eurovisioonil. Esimest korda osales ta Eurovisioonil 15-aastaselt koos Ivo Linnaga, esitades laulu „Kaelakee hääl”, ja aasta hiljem üksinda lauluga „Keelatud maa”.
Rannap ja Ilus on teinud tihedat koostööd ning esinenud üheskoos juba paarkümmend aastat. Rootsis esinesid nad üheskoos esmakordselt. Nendevahelist lavasuhtlust saalist jälgides jääb mulje, et ilmselt on tegemist ka väga heade ja teineteist siiralt hindavate sõpradega.
Scala teatris kõlasid eranditult Rannapi enda poolt 1971–1982 kirjutatud ning pikkade aastakümnete jooksul teiste armastatud Eesti artistide poolt rahva südameisse lauldud lood. „Raagus sõnad“ ja „Mis küll saab sest laulust“, mida minagi lapsepõlves köögiraadiost lummunult Marju Kuudi esituses kuulasin; „Vana vaksal“ Ivo Linna, „Keegi tulla võib“ Heidy Tamme, „Suudlus läbi jäätund klaasi“ ja „Kel on laulud laulda“ Urmas Alenderi huulilt jpt.
Rannap ja Alender
Rein Rannapi fenomenaalselt nobedad ja eksimatud sõrmed ning Maarja ingellikult puhas ja pikalt tooni hoidev häälekõla täitsid Scala teatri laeni ning publiku südamed pilgeni. Ilmne oli nii esinejate omavaheline kui nende ja publiku vaheline sünergia.
Saalis istus ka Yoko Alender perega. Ei saanud jätta mõtlemata, mis tunded teda valdasid, kui esinejad tema isa Urmas Alenderi poolt kõikidele eestlastele tuntuks lauldud lugusid ette kandsid. Lydia Koidula sõnadega loo „Eesti muld ja eesti süda“ Maarja kaunis esitus kõrvus ning Alenderi sama esitus mälestuses ei jätnud ka minul silmi kuivaks.
„Selle lauluga meenub ikka, et „Eesti muld ja Eesti süda“ on mind saatnud kogu teadliku elu, esimeses klassis tõin isale seepärast klassiekskursioonilt Koidula majamuuseumi Koidula luulekogu. Aasta siis oli 1986“, kommenteeris Yoko Alender kontserdielamust. Nimelt selle imekauni ja liigutava loo Rannapi spetsiaalses seades esitasid kontserdi peaartistid koos Stockholmi Eesti Nais- ja Segakooriga, kellega koos oli eelnevalt tehtud vaid üks ühine proov. Seda majesteetlikku esitust saalist kuulates ei oleks seda aga ealeski uskunud. Nii õmblustevabalt sulandusid Rannapi meloodia ja klaverihelid, Maarja täiuslikkusega konkureeriv hääl ning ühendkoori võimas müha maagiliseks elamuseks, kontserdi kulminatsiooniks, Eesti Vabariigi 105. aastapäeva kontserdi parimaks võimalikuks lõpunoodiks.
