Piiri ületav teekond Seto kuningriigi päevale
Selleks, et Saatsesse XXXII Seto kuningriigi päevale sõita, tuli mööda Värska–Ulitina teed läbida kahel korral rahvusvahelise õiguse vastaselt Eesti Vabariigi käest äravõetud ala, mis hetkel on Venemaa Föderatsiooni territoorium – ehk sõita läbi väikese ja suure Saatse saapa, nagu seda piirkonda rahvakeeli kutsutakse. Tegemist on de facto Venemaa territooriumi „sopiga“ Eesti sees, mille kaudu kulges aastaid lühim tee Värskast Saatsesse.
Kohalikud inimesed olid selle erandliku olukorraga harjunud. Turistide jaoks lisas see teekonnale närvekõditavat eksootikat, kuid kohalike jaoks oli see lihtsalt lühim ja kõige mõistlikum tee koju. Samas kaasnes läbisõiduga alati teadmine, et eksida ei tohi. Politsei hoiatas külalisi korduvalt: peatuda ei tohi, autost väljuda ei tohi, kõrvalteedele minna ei tohi. Kui sõiduk peaks tehnilistel põhjustel seisma jääma, tuleb jääda autosse ja kutsuda abi. Seto kuningriigi päevadele sõitjatel soovitati siiski eelistada Matsuri–Sesniki teed, mis kulgeb täielikult Eesti territooriumil.
Saatsesse sõites nägime tee ääres Vene registrimärgiga maastureid ja tunne oli ausalt öeldes kõhe. Hiljem selgus, et politsei- ja piirivalveamet oli juba pikemat aega vältinud Saatse saapa läbimist. Julgeolekukaalutlustel kasutas ka peaminister kuningriigi päevale sõites teist marsruuti. Ometi liikusid just seda teed pidi iga päev koju Lutepää, Sesniki ja Saatse inimesed.
Ühe ajastu lõpp
10. oktoobri õhtul 2025 juhtus see, mida oli juba ammu kardetud. Politsei- ja piirivalveamet sulges valitsuse otsust täites läbipääsu Saatse saabastest, kuna piirkonnas märgati tavapärasest suuremat relvastatud üksust. Muutunud julgeolekuolukorras ei saanud senine erand enam jätkuda.
Sellega lõppes üks ajastu. Maantee ei olnud pelgalt ühendustee, vaid ka sümbol – märk sellest, kuidas inimesed olid õppinud elama keerulise ajaloo ja ebamääraste piiridega. Nüüd asendavad teelõike teetõkked, aiad ja keelumärgid.
Kohalike jaoks muutus elu märgatavalt keerulisemaks. Tööle ja koju tuleb sõita mööda metsateid, mis vihmase ilmaga muutuvad poriseks ja auklikuks. Teekond on pikem, kütusekulu suurem ning ajakulu märgatav. Pole ime, et küsitakse, miks hakatakse lahendusi otsima alles siis, kui kriis on käes.
Kõige valusamalt mõjus muutus Lutepää elanikele, kes jäid kahe „saapa“ vahele. Kuigi keegi ei jäänud otseselt lõksu, tekkis paljudel tunne, et seni loomulik liikumine on äkitselt katkenud. Tee, kus varem käis elu, jäi vaikseks.
Lisaks maanteele kulgeb läbi Saatse saapa ka elektriliin, mis varustab piirkonda elektriga. Ka see sõltuvus Venemaa territooriumist on muutunud julgeolekuriskiks. Kui varem oli võimalik hooldustöid teha riikidevahelise koostöö toel, siis nüüd see enam võimalik ei ole.
Ümbersõidud ja taristu: vältimatu ümberkorraldus
Riik on alustanud samme, et see sõltuvus lõplikult lõpetada. Ajutiste lahendustena on laiendatud metsateid ja rajatud möödasõidukohti ning ohutuse nimel paigaldatakse täiendavaid liiklusmärke.
Püsiva lahendusena rajatakse uued teed nii väikese kui ka suure Saatse saapa ümber. Väikese saapa ümbersõidu ettevalmistus on käimas ning suure saapa puhul on eesmärgiks, et uus tee valmib 2026. aasta sügiseks.
Samal ajal ehitatakse ümber ka Venemaa territooriumi läbivad elektriliinid, et tagada piirkonna varustuskindlus ka kriisiolukorras. Olemas on ka kriisiplaan juhuks, kui katkestus peaks siiski tekkima.
Sulgemise peamine mõte on lihtne: Eesti peab saama tagada inimeste turvalisuse oma territooriumil ja vältida olukordi, kus võimaliku vahejuhtumi korral ei ole võimalik kiiresti ja adekvaatselt reageerida.
Miks piirileping loeb: juriidiline taust lühidalt
Saatse saabas on hea näide sellest, kuidas üks igapäevane ja praktiline küsimus – tee, mida mööda inimesed liiguvad – on seotud palju laiema ja põhimõttelisema teemaga: riigipiiri õigusliku staatusega.
Eesti riigi jaoks on piiride küsimus ajalooliselt ja juriidiliselt väga tundlik. Eesti põhiseadus tugineb 1920. aasta Tartu rahulepingule, millega noor Eesti Vabariik sai rahvusvahelise tunnustuse ja mille alusel määratleti ka Eesti idapiir. Põhiseaduse järgi saab riigipiiri muuta ainult rahvusvahelise lepinguga ning selline otsus vajab Eesti parlamendis kahekolmandikulist toetust. See rõhutab, kui oluline ja püsiv küsimus on riigipiir Eesti jaoks.
Praktikas kujunes olukord pärast Teist maailmasõda teistsuguseks. 1944. aastal okupeeris Nõukogude Liit Eesti ning sellele järgnesid ühepoolsed territoriaalsed muudatused, mille käigus liideti Eesti Vabariigile kuulunud alad – sealhulgas suurem osa Petseri maakonnast ja Narva-tagused piirkonnad – Vene NFSV koosseisu. Saatse saabas tekkis seetõttu, et üks vene talu paiknes teest Nedsäjä poole. Samal ajal jäeti Värska-Saatse teest Pihkva järve suunas terve seto külade vöönd Vene Föderatsiooni koosseisu. Neid muudatusi ei tehtud rahvusvahelise lepingu alusel ega Eesti rahva nõusolekul.
Sellest ajast alates ei kulgenud tegelik kontrolljoon enam mööda Tartu rahulepinguga määratud piiri, vaid vastavalt Nõukogude Liidu sisemisele haldusjaotusele. Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal jäi see olukord faktiliselt kehtima: Eesti kontrollis oma territooriumi selle piiri ulatuses, mille Nõukogude võim oli kehtestanud, kuid õiguslik alus sellele piiritõmbamisele jäi vaieldavaks.
Selle vastuolu lahendamiseks on Eesti ja Venemaa püüdnud piiriküsimust reguleerida kahepoolse piirilepinguga. Leping allkirjastati esimest korda 2005. aastal, kuid see ei jõustunud, kuna Eesti parlament lisas ratifitseerimisseadusele preambuli, mis viitas Tartu rahulepingule ja Eesti riigi õiguslikule järjepidevusele. Eesti jaoks oli see oluline, sest see kinnitas, et Eesti ei ole tekkinud 1991. aastal „uuesti“, vaid on sama riik, mis loodi 1918. aastal ja okupeeriti 1940. aastal. Venemaa tõlgendas preambulit aga võimaliku territoriaalse pretensioonina ning jättis lepingu kinnitamata.
Piirileping allkirjastati uuesti 2014. aastal, seekord ilma vaidlusi tekitanud preambulita. Kuid vahepeal oli rahvusvaheline julgeolekuolukord oluliselt muutunud: Venemaa annekteeris Krimmi ja alustas agressiooni Ukraina vastu. Sellises olukorras ei ole piirileping tänaseni jõustunud ning puudub Eesti ja Venemaa vahel kehtiv, kahepoolne ja juriidiliselt jõustatud piirileping – olukord, mis on Euroopa Liidu ja NATO kontekstis erandlik.
Just see õiguslik vahepealne seisund võimaldas ka Saatse saapa puhul ajutisi ja erakorralisi lahendusi. Aastaid kehtis erikord, mis lubas Eesti sõidukitel Venemaa territooriumil asuvat teelõiku läbi sõita, kuid mitte peatuda. Rahuajal oli see ebamugav, kuid toimiv kompromiss. Pingelises julgeolekuolukorras muutus see aga ebastabiilseks ja riskantseks.
Piir ei ole ainult joon kaardil
Saatse saapa sulgemine ei ole pelgalt kohaliku tee küsimus. See peegeldab laiemat olukorda, kus Eesti peab oma julgeolekut ja inimeste turvalisust senisest tõsisemalt kaitsma. Tegemist on Euroopa Liidu ja NATO idapiiriga, kus geopoliitilised pinged võivad otseselt mõjutada inimeste igapäevaelu.
Rootsist vaadates võib Saatse saabas tunduda kauge ja tehniline probleem. Setomaa inimeste jaoks on see aga argipäeva reaalsus. See lugu näitab, kui kiiresti võib harjumuspärane elu muutuda geopoliitikaks – ja miks väikeriigi jaoks ei ole piir kunagi ainult joon kaardil.
Vaata saadet Elu läbi Saatse saapa. ERR 08.12.2025 >>
