Uppsala ülikooli emeriitprofessori ja Eesti Teaduste Akadeemia välisliikme Raimo Raagi loeng Eesti Teadusliku Seltsi Rootsis liikmetele 30. märtsil 2023.
Varauusaeg
Varauusajaks peetakse perioodi, mis algas Martin Lutheri reformatsiooniga ja päädis Prantsuse revolutsiooni ja Ameerika iseseisvussõja paiku. Varauusaega jääb seega ka nn Rootsi aeg Eestis ehk periood, mil oluline osa praegusest Eesti ja Läti territooriumist ning piirkond tänasel Venemaal, Ingerimaa, kuulus Rootsi suurvõimu ajastul Rootsi kuningriigile. Tinglikult kestis Rootsi aeg neil aladel 1561–1710. Üldjoontes loetakse Rootsi aja alguseks Liivi sõda (1558–1583), millega Põhja-Eesti läks Rootsile ja mille lõppedes nii Ingerimaa kui Liivimaa alad ja Saaremaa said Rootsi ülemvõimu alla.
Ülalmainitud aladelt on teada 171 enne 1710. aastat ilmunud rootsikeelset trükist. Need on erineva sisuga teosed, peamiselt usukirjandus ja juhuluuletused, aga ka näiteks ametlikud määrused ja teadaanded ning pulmakutse. Kirjakultuuri teine külg on käsitsi kirjutatud tekstid: mitmesugused Rootsi ametnike kirjutatud ametlikud pöördumised, kaebekirjad, taotlused, protokollid ja muud sellist. Käsitsi kirjutatud materjal on väga mahukas.
Trükikojad
Kus paiknesid aga trükikojad, kus kõnealused trükised valmisid? Esimesed trükikojad Eesti-, Liivi- ja Ingerimaal asutati 1588 Riias, 1632 Tartus, 1634 Tallinnas, (teine trükikoda) 1675 Riias ning 1695 Narvas. Teadaolevalt esimene rootsikeelne trükis Eesti alal valmis 1634 Tartus ja ilmus Gustav II Adolfi surma puhul. Teada on ka, et esimesed trükised, mis trükiti Narva trükikojas, olid rootsikeelsed. Peale rootsi keele ilmusid kõnealustest trükikodadest trükised ka saksa, ladina, kreeka, heebrea, eesti ja teistes keeles.
Rootsi kirjakeele kandjad
Kes olid siis need, kes kandsid rootsi kirjakeelt tänastel Eesti ja Läti aladel? Eelkõige olid need Rootsi ametnikud ja sõjaväelased, kes esindasid nendes piirkondades Rootsi kuningat, aga ka üliõpilased, õppejõud ja vaimulikud. Kõrgeim võimu kandev isik oli kindralkuberner, kelle määras ametisse kuningas isiklikult, ja tema kantselei koos rootsi- ja saksakeelsete sekretäride ja kirjutajatega. Ka asehaldurid, kes allusid kubernerile, ning Tartu õuekohtu liikmed ja sõjaväelased koos oma kirjutajate ja sekretäridega kuulusid võimueliiti, nende hulgas oli samuti rootslasi. Kõik ametnikud olid mehed, sest naistel tollal ligipääs kõrgemale haridusele ja sõnaõigusele ühiskonna-asjades praktiliselt puudus.
Kohalikest elanikest hoidsid hanesulge käes linnade raeliikmed, eriti sekretärid ja notarid, aga ka kaupmehed ja käsitöölised ning mõisnikud ja nende kirjutajad, samuti kohalikud vaimulikud ja haritlased. Tartus kui ülikoolilinnas avaldati palju kõikvõimalikke trükiseid, mis väga sageli olid kirjutatud ka ladina keeles. Oli ju ladina keel peamine teadustöödes kasutatav keel ülikoolis.
Keelte paabel
Kuidas kõikvõimalikud võimukandjad ja ametnikud Eesti- ja Liivimaal tollal omavahel suhtlesid? Teada on, et Rootsi rüütelkonna koosolekutel võidi läbisegi kasutada nii rootsi, saksa kui hollandi keelt. Üksteisest saadi aru ning üldjuhul selles keelte paabelis probleemi ei nähtud, kuigi on täheldatud, et teatud nördimust võis vahel ette tulla, kui puudus piisav rootsi keele oskus.
Üks märkimisväärne Rootsi ametnik oli Göran Olofsson ehk Georg Stiernhielm, kes elas 26 aastat Liivimaal – Tartus ja Vasula mõisas. Temalt on sellest ajast säilinud 296 kirja. Ta kirjutas kirju nii saksa, rootsi kui ladina keeles ning sai ise kirju lisaks veel ka vene keeles. Teda peetakse Rootsi luulekunsti isaks, kes on ka eepose „Hercules“ autor. „Hercules“ oli esimene rootsi keeles kirjutatud heksameetriline teos.
Sõjaväelased ja vaimulikud
Nagu mainitud, olid Rootsi kirjakultuuri kandjad Eesti- ja Liivimaal ka Rootsi sõjaväelased, kes teenisid kuningat oma maakondliku jalaväe- ja ratsarügemendis, mis paiknes mõnes Läänemereprovintsi garnisonis. Rahvuste ja keelte poolest oli siingi tegemist väga kirju seltskonnaga, mis tõstatas küsimuse, millises keeles sõjaväge juhatada. Otsustati, et siinkohal on lahenduseks rootsi keel.
Rootsi kirjakultuuri kandsid ka Rootsi kogudused ja neis teenivad vaimulikud. Tallinnas olid rootsikeelsed Mihkli kogudus ja Toompea kogudus, Narvas Jaani kogudus, Riias Jakobi kogudus. Rootsikeelsed maakogudused olid Harjumaal Madise ja Risti, Läänemaal Noarootsi kogudus, Vormsi kogudus ning Hiiumaal kaks kogudust, Liivimaal Ruhnu kogudus. Lisaks olid väiksemad kogudused Lääne-Nigulas, Ridalas ja Karuses. Paljud rootsi vaimulikud teenisid teisteski kogudustes – sel juhul eesti, läti, soome ja saksa keeles.
Juhuluule
Tähtis rootsi kirjakultuuri ilming oli nn juhuluule. Tegemist on mingi kindla sündmuse puhul kas käsitsi kirjutatud või trükitud luuletustega. Selliseks oluliseks sündmuseks võis olla mingi riiklik sündmus, kõrge ametikandja saabumine või teelesaatmine, rektoriametisse astumine, magistriks saamine, pulmad, lapse sünd, surmajuhtum jt. Juhuluulet kirjutasid üliõpilased ja õppejõud, vaimulikud ja ametnikud, aga ka kaupmehed ja käsitöölised.
Ajavahemikust 1641–1710 on säilinud enam kui 160 juhuluuletust 88 autorilt, lisaks veel anonüümsetelt autoritelt. Rootsikeelsed juhutrükised ilmusid eelkõige Tartus ja Pärnus (kuhu ülikool kolis 1699. aastal), aga ka Tallinnas ja Narvas. Üks produktiivsemaid rootsikeelseid juhuluuletajaid oli Isac Börk (sündinud Dalarnas Rootsis). Märkimisväärne on veel Arnoldus Mahlstedh (sündinud Liivimaal). Ta kirjutas peamiselt küll saksa keeles, aga ühes pulmatrükises on tema luuletusi heebrea, kreeka, ladina, saksa, rootsi ja läti keeles. Lisaks tegutses Narvas rootsikeelne vaimulik Johan Forsenius, kes luuletas ja tegeles näitemänguga.
Materjal ootab uurijaid
Kui Põhjasõda lõppes ja Rootsi kuningriik kaotas Eesti-, Liivi- ja Ingerimaa Vene tsaaririigile, jätkus rootsikeelsete trükiste trükkimine ainult Tallinnas. Tegemist oli peamiselt pietistlike teostega, mida salaja toimetati Rootsi, aga ka katekismuste, lauluraamatute, aabitsate ja laste lugemikega. 1797 trükiti väljavõte Tallinna tuleohutuse eeskirjast rootsi keeles.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et rootsikeelsest kirjakultuurist Eesti-, Liivi- ja Ingerimaal on säilinud rikkalik käsikirjaline materjal, mis seni on suuresti töötlemata. Läänemereprovintsides trükiti Rootsi ajal 171 rootsikeelset trükist. Perioodil pärast Põhjasõda 1917. aastani anti teadaolevalt välja 37 rootsikeelset trükist.
