Rein Rannap ja Maarja-Liis Ilus

Stockholmis käesoleva aasta veebruaris aset leidnud Eesti Vabariigi aastapäeva kontsertaktusel esinesid tuntud muusikud Rein Rannap ja Maarja-Liis Ilus Eestist. Kavas olid Rein Rannapi laulud, kusjuures helilooja mängis klaverit ja Maarja-Liis Ilus oli laulusolist ning kaastegevad olid Stockholmi Eesti Segakoor ja Naiskoor Jaan Seimi juhatusel. Peale kontserti oli Rahvuslikul Kontaktil võimalik vestelda Rein Rannapi ja Maarja-Liis Ilusaga.

Intervjuu Rein Rannapiga

Kuidas kõik algas? Mis tõi sind muusikasse? Kuidas oled muusikat ja laulmist õppinud?

Nagu ikka, algas kõik kodust. Ema ja ka vanaisa olid viiuldajad, isa muusikapedagoog (õppis dirigeerimist ja heliloomingut). Kogu lapsepõlve olid minu ümber muusikud ja muusika. Elasime alguses ühiskorteris, kus eestiaegsesse luksuslikku arstile kuulunud korterisse oli elama pandud kolm perekonda – kõik muusikud. Keegi laulis, harjutas või komponeeris peaaegu alati. Kodus oli klaver, ja tahtsin seda maast madalast mängida, algul muidugi vaid improviseerisin. Edasi tulid klaveriõpingud laste muusikakoolis ja seejärel muusikakeskkoolis. Heliloojana olin kaua iseõppija. Lapsepõlve-loomingut aitasid algul üles kirjutada vanemad, viieaastasena kirjutasin juba ise noodikirja. Laulmist ei ole ma kunagi õppinud.

Valik klassikalise muusika ja rokk-/ popmuusika vahel?

Ma ei ole kunagi pidanud vajalikuks valida klassika ja popi vahel. Minu popmuusikas on alati sees minu klassikalise helilooja taust ja teadmised ning minu klassikalistes teostes on kindlasti sees suur osa nn rannap-rokki.

Suhe artist/interpreet ja helilooja sinus? Kumba on rohkem või kas võrdselt?

Ka sellele küsimusele vastaksin üsna samal moel. Loomulikult on mõnel eluperioodil rohkem esil olnud üks või teine. Õpingute ajal Tallinnas ja hiljem Moskvas oli põhiline fookus klaverimängul ja pianistikarjääril. Samas kirjutasin just sel ajal ka enamuse oma praegugi populaarsetest lauludest.

Viimasel aastakümnel olen rohkem keskendunud heliloomingule ja ka pianistina mängin ainult enda lugusid ja töötlusi.

Mõned verstapostid ja kõrgpunktid sinu karjääris? Ruja? Teised bändid? Kontserdid, plaadid, koostööd?

Tõenäoliselt ongi sellel küsimusele lihtsam vastata ajalise distantsiga. Nii olen alles viimastel aastatel saanud aru, et Rujaaegsed laulud ja võimalus seda muusikat toona inimesteni tuua on kindlasti olnud minu muusikukarjääri oluline osa.

Pean väga oluliseks oma kunagist soolopianisti karjääri, kui jõudsin paljudele suurtele lavadele, tõsi küll toonases suletud maailmas.

Viimaste aastate tegemistest on kindlasti oluline rokkooper „Nurjatu saar”, aga ka paljud teosed erinevatele klassikalistele pillidele ja koosseisudele.

Samas tunnen, nagu Ingmar Bergman oma hilisemal perioodil päevikus kirjutas, et „karjäär on alles tõusuteel”. Pidevalt on käsil mitu eriilmelist projekti ja kirjutamist ootavad väga erinevad heliteosed.

Kui kaua sa olid Ameerikas? Mida seal tegid ja mida see tähendas sulle muusikuna?

Olin Ameerikas kaheksa aastat. Õppisin magistrantuuris ja doktorantuuris heliloomingut ja samaaegselt omandasin põhitõdesid läänemaailmast, mis NSV Liidust tulnule oli muidugi täiesti teistsugune. Näiteks omandasin harjumuse ennast reklaamida, n-ö müüa, kuid seda pandi uues Eesti Vabariigis alguses mulle väga pahaks …

Muusikuna sain võimaluse tohutult kõike seni kogematut endasse ahmida. Olin innukas kõikvõimalike žanrite kontsertide ja ooperiteatri külastaja.

Mis või kes inspireerib sind muusikas?

Muusikas inspireerib mind eelkõige tellimus – ehk see inimene või koosseis, kellele ma muusikat kirjutama hakkan, isegi ettekandekoht. Kujutlus sellest, mil moel ja kus minu muusika kõlama hakkab, paneb muusikalised ideed jooksma.

Kuidas näeb välja sinu igapäevane elu muusikuna? Ettevalmistused, kontserdid, esinemised, helilooming? On sul oma stuudio vms?

Minu igapäevane elu on väga suures osas seotudki muusikaga. Mul on korteris oma töötuba, kus on suur kontsertklaver. Sellel komponeerin ja harjutan igapäevaselt. Kuna olen kogu elu olnud vabakutseline, siis olengi alati töötanud kodus.

Ärkan hommikul pigem hilja ja pikaldaselt ning hakkan aktiivsemalt toimetama umbes keskpäeva paiku. Töötegemise lõpetan umbes keskööl. Kõige paremini saan keskenduda just hilisõhtul. Juba 30 aastat on klaveri kõrval lahutamatuks kaaslaseks ka arvuti; ideed tulevad klaveril: salvestan need telefoni ja hiljem viimistlen vaheldumisi arvutis ja pillil.

Loomulikult on elus rahulikumaid ja tihedamaid perioode, aga kuna mõtted on pidevalt muusikaga seotud, ja tavaliselt ka tähtajad kukil, siis niisama puhkepäevi on endale keeruline tekitada.

Olen aru saanud, et kõige parem puhkus on reisimine. Oleme kaasaga viimasel kümnendil teinud palju pikemaid reise (Aasiasse, Aafrikasse, Lõuna-Ameerikasse, Araabiamaadesse jne), pikim neist oli neli kuud. Olla vähemalt kuu aega täiesti teises keskkonnas, tegeleda sellega, et aru saada, kuidas, millal ja kuhu antud piirkonnas liikuda, on väga hea viis, et oma mõtteid igapäevastelt tegevustelt eemale saada.

Sinu koostöö Maarja-Liisiga on kestnud üle kahekümne aasta. Kuidas koostöö on arenenud läbi aastate? Mis teeb selle eriliseks?

Maarjaga koos oleme tõesti esinenud nüüdseks juba vist oma 23 aastat… Maarja on väga musikaalne ja särav artist. Minu näiliselt lihtsad laulud polegi tegelikult nii kerged ette kanda, nad vajavad häid vokaalseid ja tehnilisi oskusi. Maarja professionaalsus ja oskus minu lauludega publikut puudutada teebki tema esituse eriliseks. Hindan tema rolli mu vanade viiside igihaljaks laulmisel väga kõrgelt.

Kellega sa veel koostööd teed?

Olen teinud koostööd väga erinevate esinejatega, ka interpreedina. Näiteks kontsertuurid orelimängija Aare-Paul Lattikuga või neljal käel Mihkel Mattiseniga.

Mõni aasta tagasi salvestasime plaadi koos Ott Leplandiga – mu varased laulud kaasaegses võtmes.

Erinevaid koostööprojekte on olnud ja on nii kooride, solistide kui orkestritega. Näiteks maikuus kannab RAM ette terve kavatäie a cappella seadeid mu lauludest. Isegi ühte räpiloosse kutsuti mind hiljuti kaasa mängima!

Helilooming – mis muusikat sa kirjutad? Kas kirjutad omast soovist ja/või tellimise peale? Mida sulle tekst tähendab?

Kirjutan loo valmis põhiliselt ikkagi tellimust saades. Teine asi on ideedega: vahel teen ise ettepaneku, et tellitaks, mida soovin parasjagu luua. Samas enamus laululoomingust valmib tekstipõhiselt. Võtan mõne luuleraamatu lahti ja hakkan luuletustele järjest muusikat peale tekitama. Lasen enda fantaasia selle juures täiesti vabaks ja alles hiljem analüüsin, kas midagi huvitavat ka sündis.

Kuidas sa iseloomustaksid oma stiili?

Padurannap on minu elukaaslase määratlus minu paljude klassikapalade kohta. Ise nimetan seda „positiivseks muusikaks“. Ehk siis heakõlaline postmodernism või nn kaasaegne klassika.

Milline on muusiku elu Eestis? Kuidas see on muutunud aegade jooksul?

Muusiku elu on kindlasti muutunud. Kui Nõukogude ajal piiras su vaimulendu ideoloogia, siis nüüd raha. Kui sa oskasid ideoloogiaaukudest läbi pugeda, siis olid võimalused esineda ja salvestada sinu jaoks olemas. Nüüd ideoloogilist survet pole, aga kõike määrab rahastus ja need inimesed, kelle käes on parasjagu võim rahade jagamise üle otsustada.

Olen ka ise palju oma kontserttuure korraldanud ja saan sellega hakkama, aga Eesti väiksuse juures on – eriti koos kõigi kasvanud kuludega – väga keeruline arvestatavasse kasumisse jõuda.

Kas ja kus sa oled esinenud välismaal?

Olen esinenud peaaegu kõigis Euroopa maades, samuti pea kõigis suuremates linnades endises NSV Liidus, USAs, Kanadas ja Hiinas; kaugematest kohtadest ka näiteks Jaapanis ja Uruguais; enne koroonat oli mitu edukat kontserttuuri Hiinas ja viimasena esinesin Dubais EXPO-l.

Mis mõte sul tekkis, kui said kutse tulla Stockholmi kontserti andma ja oma muusikat esitama?

Mulle väga meeldib Stockholm ja loomulikult olin rõõmus, kui tekkis taas võimalus seda ilusat linna külastada ja ka esineda. Ja loomulikult sooviksin siin kunagi ka oma klaverimuusikat tutvustada.

Mis muljed on sul EV aastapäeva kontsertaktusest Stockholmis?

Kõik oli väga hästi ja südamlikult korraldatud. Üllatas, et koorilauljad olid enamuses noored. Olin kuidagi ette kujutanud, et eesti koorimuusika väljaspool Eestit on rohkem eakamate inimeste rida. Ilmselt tekkis see ettekujutus mu väga ammustest Eesti Majade kogemustest…

Mis on sinu plaanid lähemal ajal ja kaugemas tulevikus?

Praegu muudkui kirjutan muusikat. Augustis on Tallinna Kammermuusika festival, kus olen seekord resideeruv helilooja ja mille jaoks just lõpetasin uue teose ja teen ühte seadet. Samuti on sügisel tulemas mitu kontserti seoses minu 70. juubeliga. Näiteks ühe, oktoobrikuise kontserti pealkiri on „Minu muusika” ja ka sinna hakkan kohe kirjutama ühte põnevat teost kooridele ja orkestrile. Tuleb ka plaadiesitluskontsert ning suvel on mitmeid esinemisi koos lauljatega. Õnneks tegevust jätkub.

Intervjuu Maarja-Liis Ilusaga

Kuidas kõik algas? Mis tõi sind muusikasse?

Ma alustasin vara. Olin kolmeaastane, kui läksin lauluõpetaja Ave Kumpase juurde. Lasteaia kaudu mind märgati, ma olin julge esineja, nii et kolmeaastasest saadik olen ma praktiliselt olnud kogu aeg laval, näiteks Eesti Televisiooni igasugustes lastesaadetes. Üks selline oli lühifilm „Õnneseen” 1985, kus olin peaosas. Sealt läks edasi väga loomulikku rada pidi. Julgen öelda, et see pole olnud minu teadlik valik, vaid see on kuidagi nii läinud juba varakult, läbi katsetamiste ja eksimiste.

Kas sa oled laulmist ja/või mõnda muud eriala õppinud?

Laulmist ma otseselt ei ole õppinud. Olen lõpetanud laste muusikakooli klassikalise klaveri erialal ja hiljem õppisin Bostonis Berklee College of Musicus. Sain stipendiumi ja olin seal kaks semestrit.

Mul on ka juura magistrikraad. Läksin hambad ristis lõpuni ja lõpetasin. Pere poolt on alati olnud palju ootamatusi ja kunagi ei tea, kui kaua hääl vastu peab või mis kõik võib ette tulla või et ei taha enam lavale minna.

Mis on sinu karjääri verstapostid? Kas Eurovisioon?

1996. aasta Eurovisiooni kaudu avanesid paljud uued võimalused. Esimene kord Ivoga (Linna, toim. märkus) oli Oslos, järgmisel aastal uuesti Dublinis.

Seda me kõik mäletame! Sa olid kõigi lemmik.

Minu jaoks oli see elu muutev aeg. Tegin lepingu Universal Musicuga. Tulid igasugused reisid. Käisin väga palju Lõuna-Ameerikas ja Jaapanis, andsin välja mitu plaati, mis Aasias läksid väga hästi. Müüsime 250 000 tükki. Palju esinemisi ja intervjuusid, viimaseid isegi rohkem kui esinemisi. Rääkisin sama juttu hommikust õhtuni. Kes sa oled ja kust sa tuled, mis sa teinud oled?

Eestis mulle meeldib, et olen saanud teha sügavamaid intervjuusid. Eestis on mul ka parimad muusikud, kellega esineda, ja lavatingimused on väga professionaalsed. Tõesti ma arvan, et kui mul poleks seda rahvusvahelist kogemust ja mitu aastat kohvri otsas elamist, siis ma võibolla ei oskakski hinnata seda, mis mul Eestis olemas on.

Olen õppinud, et mida suuremalt sa midagi teed, seda rohkem pead sa endast ära andma. Ma sain veidi tunda, mis see rahvusvahelise artisti elu on, et see on täis pingeid ja teadmatust ja palju loobumisi pere jaoks. Tunnen, et Eesti variant tähendab, et mulle jätkub aega kõigeks.

Sa oled Rein Rannapiga koos töötanud üle 20 aasta. Mis teeb selle koostöö eriliseks?

Reinuga on meil selline energia, mida ei oskagi sõnadesse panna. Algul ma arvasin, et Rein on selline isepäine ja teeb rohkem kõik enda moodi, aga tegelikult ta kuulab lauljat väga hästi. Me saame väikesed nüansid paika, hingamine on sarnane.

Seda oli eile kuulda.

Vabadust on väga palju esinemistel, vabad tempod, aga samas teeme koos.

Kuidas koostöö algas? Kas Rein võttis kontakti?

Minu isa vend on teinud mitme Reinu laulu tekstid. Isa ütles alati, et kuula tema laule ja tekste. Hakkasin salvestama Reinu laulu „Raagus sõnad”. Helistasin Reinule, ütlesin, et mul on selline plaan ja soovisin tema heakskiitu. See oli esimene kontakt. Sealt hakkasid asjad arenema ja meid kutsuti juba esinema. Rein on hästi põhjalik. Ta mõtleb alati oma asjad läbi. Tal on kostüümid ka valmis enne, kui mina olen jõudnud sellele mõelda. Ta on unikaalne artist, temas on artistlikku ekstravagantsust, aga tal on ka väga hea ärivaist. Inspireeriv ja põhjalik. Ta võib ka ajada hulluks ja minna detailidesse, aga pigem see kui pinnapealsus.

Kellega sa veel koostööd teed?

Kõige rohkem kitarrist Peeter Rebasega, kes laulis ansamblis Dagö. Aegajalt on orkestriga kontserdid, näiteks muusikal „Evita” Vanemuises. See oli enne laste sündi, selline pikk ja mahukas projekt. Jõulu ajal on mitmed erinevad koosseisud, näiteks Marko Matverega. Paar aastat tagasi tegin koostööd ansambel Noorkuuga.

Kuidas sa repertuaari valid? Mida tähendab sulle tekst?

Tekst on mulle väga oluline. Ka Reinuga koostöö on õpetanud, kui tähtis on kooskõla teksti ja meloodia vahel. Rein on seda suurepäraselt tabanud. Pean väga oluliseks, et tekst kõnetaks mind ennast ja olen aru saanud, et kui endale meeldib, siis see kandub edasi ka teistele.

Need lood, mida ma praegu esitan, on pikalt olnud mul repertuaaris, näiteks „Keelatud maa” Eurovisioonilt. Kirjutan ka ise lugusid, mitte küll palju. Mõned tekstid olen ka teinud, aga eelistan luuletustele peale kirjutada.

Kuidas sa nimetaksid oma muusikastiili? Kas popmuusika?

No, ikka küll pop.

Aga džäss?

Rein tegi küll natuke džässi poole, aga ma džässlauljaks siiski ei pea ennast. Võibolla sellised väikesed džässi katsetused. Bänd, kellega ma kõige rohkem esinen, koosneb väga tugevatest dzässmuusikutest nagu Mihkel Mälgand, bass ja kontrabass, ning Joel Rasmus Remmel, noor eesti tipp-pianist. Põhiliselt teeme, jah, selliseid poplugusid.

Olav Ehalaga oli meil koostöö septembris ja tegime igasuguseid džässilugusid, Blue Moon ja mis tal seal olid. Vana värk, aga veidi uuemas ja moodsamas võtmes. Väga kihvt ja nauditav.

Kuidas su igapäevane elu muusikuna välja näeb? Kas sa tõused üles ja lähed tööle, lähed harjutama?

Toimetan ikka kõige rohkem koduste asjadega.

On sul stuudio?

Kodus on klaver ja väike stuudionurk, musitseerin seal, kui lapsed on lasteaias. Iga päev ma kindlasti ei laula ja mul ei ole ka seda, et peaksin kogu aeg oma häält soojas hoidma.

Perenaisena on sellist olmet, millega iga päev vaja tegeleda. Kui ootasin esimest last, tegin oma kalendri täitsa tühjaks aastaks ajaks. Ütlesin kõikidest pakkumistest ära. Sain aru, kuidas lapsed reageerivad, kui on stress. Kui midagi on kella peale, siis nad klammerduvad rohkem. Kui pidin kuhugi tormama, siis lapsed kohe tajusid seda ja ma küsisin endalt, miks ma pean seda nii tegema. Parem rahulikult võtta.

Kas sul on muusikas või laulmises eeskujusid või lemmikuid?

Ma kuulan üsna erinevat muusikat. Sõltub meeleolust. Vahepeal, kui mul oli rahulik aeg, kuulasin väga palju Diana Kralli. Mulle meeldib tema sumedus, veidi džässilikkus. John Major on teine nimi. Mulle meeldib klaver ja päris instrumentidega muusika vanaaegses stiilis, uuemaga ma nii väga ei sütti.

Ütlen ausalt, et ega ma liiga palju muusikat ei tarbi. Olles ise muusik, siis vahepeal tunnen, et ma väsin sellest ja parem vaim värskena hoida.

Milline on muusikuelu Eestis? Kas on piisavalt võimalusi lauljana ära elada?

Ilmselgelt turg Eestis on väga pisikene ükskõik mis alal. Inimesi on paratamatult vähe. Aga need muusikud, kellel on midagi öelda, kes teevad tööd ja kellel on distsipliin, nad ei lörtsi ära oma karjääri. Ma arvan, et Eestis on muusikuna võimalik ära elada, aga loomulikult on see keeruline. Teatud artistid suudavad püsida, nagu Ivo Linna, Tanel Padar, Ott Lepland, Liisi Koikson. Kindlasti on noortel tulijatel raske, kontserdipaiku on vähe. Kui näiteks välismaal võid anda kontserte kolmekümnes kohas, siis Eestis, kui sa teed 7–8 tükki, on sul kogu Eesti kaetud. See mingil määral sunnib ka tegutsema ja hoidma taset.

Kuidas on ühiskondlik kliima Eestis Ukraina sõja taustal? Kas on ohutunnet ja kartust?

Mina seda eriti ei tunne. Ma nägin seda koroona ajal, kuidas oli käputäis mässajaid, kes ei tahtnud midagi piirangutest kuulda ja mingi lõhestatus tekkis, nagu igal pool maailmas, aga ma nägin, kui piirangud lõppesid, kuidas kõik tuli nagu paisu tagant. Kõik hakkasid korraldama, tulid igasugused üritused, kontserdid, etendused.

Kindlasti on ühiskonnas väga palju muutunud. Praegu ma tunnen, et loomulikult see sõda on täiesti reaalne. Kui süveneda ja sa jäädki sellesse, siis on sellest kohutav mõelda. Et selline asi tänapäeval üldse saab olla, tundub nagu utoopia. Ometigi ta on, aga mina tunnen küll oma tutvusringkonnas, et Eestis me võibolla hindame seda rohkem, mis meil seal olemas on. Ma arvan, et võti on ikka see, et toimetada ja oma lastele positiivsust süstida. Näidata ja hinnata seda, mis olemas on. Kui habras see kõik on, kui kiiresti see võib muutuda.

Meil on maamaja, mitu kilomeetrit ümberringi pole kedagi. See on ka selline luksus, et lähed sinna, ei kuule, ei näe kedagi, ainult loodus. Väga, väga hindan seda, mis Eestis on olemas.

Mis mõte sul tekkis, kui said kutse tulla laulma Stockholmi?

Mul oli väga hea meel, sest ma olen nii ammu mõelnud, et tahaks Stockholmi tulla. Olen võtnud pere jaoks aja maha, aga seda enam ma hindan neid võimalusi, kui saan korraks natuke teises keskkonnas olla. Ainult rõõm. Elu on küll õpetanud, et alguses ei maksa liiga palju rõõmustada, et vaatad, kas tuleb välja või mitte. Praegu on aga tunne, et saime kõik ilusti klappima.

Mis mulje sulle jäi eilsest päevast ja Eesti Vabariigi aastapäeva üritusest?

Igati positiivne emotsioon, väga tore. Ma ei ole palju käinud Eesti Majades erinevates linnades. Tuli New Yorgiga selline paralleel. Tükk-tükk aega tagasi käisin seal. Kuidagi need Eesti Majad – õhk on neis sarnane. Eestlased, kes sinna tulevad, hoolivad ikka oma juurtest. See on nii äge. Samamoodi igal pool – väike rahvas ja hoiavad kokku.

Mõnes mõttes nägin ma eilsel kontserdil rohkem rõõmsameelsust, kui see, mida ma kohtan Eestis eestlaste seas. Paljud tulid tänama ja oli näha, et eile toimus tõeline pidu ja inimesed tundsid end hästi. Inimesed Eestis on veidi introvertsemad. Siin Rootsis on eestlastele see rootslaste rõõm ikka külge jäänud. Näed nägudest ära, et see energiatase on võib-olla kõrgemal kui Eestis.

Ma arvan, et sina ja Rein tõmbasite inimesi kohale. Ma poleks uskunud, et nii palju rahvast tuleb. Saal oli täitsa täis.

Jah, asi läks korda ja inimesed tahavad ja otsivad selliseid võimalusi. Rõõm on kahepoolne. Kogu aeg mõtlen, kui tänu väärt on muusiku amet. Lisaks sellele, et see on mu töö, elatusallikas, saan ma sellest ka nii palju positiivset energiat. Vahel, kui on raske või ei taha, siis mõtle, kui palju on neid inimesi, kes käivad tööl selleks, et raha teenida ja ära elada, aga muusika on mõlemapoolne ja annab palju tagasi.

Suur tänu ja palju edu edaspidiseks!