Pikale ja mitmekesisele Estivali-nädalale pani punkti pühapäeva pärastlõunane perefoorum. Paljud festivalilised olid selleks ajaks end küll kahjuks juba koduteele asutanud, kuid viimased vaprad kogunesid kuulama arutelu mitmekeelse lapse kasvamise ja kasvatamise teemadel.
Mitmekeelsus on võimalik
Vestlust juhtis Kadri Looring ja laval jagasid kogemusi Evi Lepik ja Kaidi Kruus Rootsist, Greta Madeleine Gnannt ja Mailis Sütiste-Gnannt Prantsusmaalt ning Eva Hammer Taanist. Ehkki meie taust oli võrdlemisi erinev, ühendas meid üks: kirg emakeele vastu ja soov seda oma peres edasi (k)anda.
Vestluse käigus ilmnes, et mitme pere puhul on tegemist lausa kolmkeelsete lastega. Läbiva märksõnana jäi kõrvu järjekindlus: mitmekeelse lapse keele arengu seisukohalt on olulisim see, et laps kuuleks sünnist saati korrektset keelt igapäevaelu loomuliku osana. Evi, kes on pikalt õpetanud väliseesti lastele eesti keelt, tõi muuhulgas välja selle, et teadliku keeleõppe muudavad atraktiivseks eelkõige põnevus ja mängulisus.
Raamatute ja filmide roll emakeeleõppes
Olime kõik ühel meelel, et keele mitmekesistamisele aitavad palju kaasa eestikeelsed raamatud ja filmid.
Motivatsiooni lisab kahtlemata see, kui vanemate kodumaad – või kodumaid – külastades kogeb laps, et keeleoskus aitab luua ja hoida lähedasi suhteid vanavanemate, sugulaste ja sõpradega ning tunda end ühena omade seast.
Noorim esineja Greta luges ette endakirjutatud eestikeelse luuletuse, olles ehe näide sellest, et mitmekeelsus oma parimas tähenduses on võimalik.
Foorumlased tunnistasid, et välismaal elades saavad eesti meel ja eesti keel sootuks sügavama tähenduse. Kui Eestis elades on emakeel midagi sama enesestmõistetavat kui hingamine, siis muukeelses keskkonnas elamine paneb emakeelt selle võrratutes värvingutes eriliselt märkama ja väärtustama ning süvendab soovi anda oma panus selle säilimisse.
Eestikeelsed kirjanikud
Et Kaidi ja Eva sulest on värskelt ilmunud uued lasteraamatud, tutvustasime põgusalt ka neid ja jagasime mõtteid sellest, mis meid kirjutama on inspireerinud. Meiegi kirjanikena võisime kinnitada, et me südamekeeleks on ikka just eesti keel. Emakeeles kirjutamine on hea viis hoida oma keel karge ja vaim virge ning oma lastega eesti keeles suhtlemine on hingeomasem ja südamlikum.
Hea oli tõdeda, et eestlane meis pole kaugeltki kadunud, vaid otsib endiselt innukalt väljundit.
