Uppsala ülikooli eesti keele õppetoolis on toimunud põlvkonnavahetus. Ülikooli nüüdiskeelte instituudi suhtekorraldaja Per Eriksson on intervjueerinud eesti keele lektoreid Geda Paulsenit ja Eva Velskerit, kes eelmisel aastal professor Raimo Raagilt ja dotsent Virve Raagilt teatepulga üle võtsid.
Kuidas võtaksite kokku oma kõige olulisema või huvitavama panuse eesti keele uurimisse?
Geda: Mind huvitavad nii keele struktuur, tähendus kui ka sõnavara; olen uurinud neid keelelisi alusnähtusi keeleteoreetilisest ja leksikograafilisest vaatenurgast, aga ka mitmekeelsuse aspektist. Põnev on ka uurida keelte erinevusi ja sarnasusi. Seni olen omavahel võrrelnud eesti ja soome keelt, kuid tulevikus võiksin kõrvutada ka eesti ja rootsi keelt.
Eva: Olen tõlkinud eesti keelde palju raamatuid taani keelest, pean sedagi oluliseks. See ei ole otseselt seotud minu teadustöö või õpetamisega, kuid kaudselt on seos ikkagi olemas, sest see paneb mind mõtlema ilukirjanduses kasutatavale keelele ja on juhtinud ka mu teadustööd sellesse suunda. Minu uurimistöö on olnud seotud keelevariantidega; olen tegelenud ja tegelen siiani eesti murretega (näiteks olen seotud ühe murdeala sõnaraamatu koostamise projektiga). Tõlkimine süvendas mu huvi ilukirjanduses kasutatavate keelevariantide vastu, nii et just selles suunas olen arendanud oma uurimistööd, mis puudutab peamiselt lõunaeesti keele kasutamist kirjanduses, aga ka teiste murrete ja teiste keelte kasutamist ilukirjanduses.
Mitmekeelsus on Eesti kontekstis väga oluline mitmes mõttes. Just praegu huvitab see mind ajaloolisest vaatenurgast: mis toimus Eestis 19. sajandi lõpus, kui eestlaste eneseteadvus ja eneseteadlikkus kasvas? Kuidas kajastub see ilukirjanduses ja mil moel on erinevad keeled ja keelevariandid neis teostes esindatud? Praegugi avaldatakse palju teoseid, mis on kirjutatud mittestandardses eesti keeles või segatakse erinevaid keelekasutusi omavahel, kuid nüüd tehakse seda veidi teisiti kui 100–150 aastat tagasi. Seetõttu on huvitav uurida, kuidas on aja jooksul muutunud ühiskonna ja ilukirjanduse koostoime ning kuidas lähenetakse erinevatele keeltele ja keelevariantidele.
Geda: Eesti keel on rikkaliku vormistikuga keel ja needsamad vormid on liikumapanev jõud keeles toimuva dünaamika taga. Näiteks kipuvad käändevormid iseseisvuma ja vahetama sõnaliiki. Meil on palju määr- ja järelsõnu, mis on kujunenud välja mingis käändevormis olevast nimisõnast, nagu kõrv > kõrva-l [kõrv + alalütlev kääne]. Eesti keelele on iseloomulik, et paljud neist klassi vahetanud sõnadest on kehaosade nimisõnad, aga leidub muidugi ka teistsuguste tähendusväljadega sõnu. Sellised muutused toimuvad keeles kogu aeg ja „vanadest” sõnadest tekib uusi, nagu näiteks saba > sabas [saba + seesütlev kääne] ‘pärast, taga’, näiteks: „Rattur sõidab auto sabas”.
Hiljuti lõppes Eesti Keele Instituudis teadusprojekt, kus uurisime töörühmaga just sedalaadi sõnaliigipiiride voolavust. Sõnaliigiprojekti praktiline eesmärk oli statistiliste meetodite rakendamine tänapäevase sõnaraamatutöö teenistusse. Lihtsalt öeldes püüdsime aidata tänapäeva eesti keelega tegelevaid leksikograafe, kui nad peavad hindama, kas sõna või sõnavorm on jõudnud oma arengus nii kaugele, et ta võib kuuluda sõnaraamatusse iseseisva märksõnana ning saada külge uue sõnaliigi sildi.
Üks päris uus teema minu jaoks on tekstianalüüs. Mind huvitab näiteks ametlikes tekstides esinev lugeja tunnetele apelleeriv tekstikasutus, mida võib nimetada paatoseks. Selles kontekstis moodustavad hea uurimismaterjali poliitilised ja strateegilised tekstid, nagu koalitsioonilepingud. Koostöös Turu Akadeemia (Åbo Akademi) soome keele professori Urpo Nikannega oleme võrrelnud eesti ja soome valitsusprogrammide keelt ning viise, kuidas need apelleerivad lugeja emotsioonidele, selle asemel et rääkida lahendamist vajavast olukorrast.
Kuidas hindate oma uurimistööd suhtes oma eelkäijatega Uppsala ülikooli eesti keele õppetoolis?
Eva: Nad on mitmes mõttes eeskujuks. Neil on tohutult laiad teadmised, väga lai uurimisteemade valik, nii et võiks öelda, et uurimisvaldkonnad osaliselt kattuvad (ei saagi ju midagi muud oodata, kui eelkäijad on teinud uurimusi keeleajaloo, keelekorralduse, kultuuriloo, kultuurikontaktide jms vallas). Ma loodan, et ka meie saame midagi uut anda või ehk avastada midagi uut, mida saaksime uurida.
Geda: Ma leian, et meie uurimistööl on hea võimalus täiendada seda tohutut tööd, mida Virve Raag ja Raimo Raag on siin Uppsala ülikoolis eesti keele heaks teinud. Nende panust võib lugeda kultuuripärandiks, sest nad on toonud uusi teadmisi väga laiaulatuslikest uurimisteemadest, mis ühendavad eesti keelt ja Eestit just Uppsala ja Rootsiga. Virve ja Raimo teadustöö palett on lai, sinna kuulub uurimusi keele ja identiteedi säilitamisest paguluses, keeleajaloost, keelekontaktidest, eesti keele sugulaskeeltest, keele muutusest, keeleplaneerimisest. Nii et need on suured saapad, mida täita püüame, kuid samal ajal on need ka teemad, mida me saame edasi arendada ja millele lisada uusi aspekte teoreetilises või ka metodoloogilises osas.
Kuidas on põlvkondade vahetus teie arvates toiminud?
Eva: Ma arvan, et see on väga hästi toiminud! Vähemalt meie jaoks, sest oleme saanud palju abi ja head nõu. Nad on teinud uskumatut tööd distantskursuste loomisel, mida nad on lahkesti lubanud ka meil kasutada ja mis on kõik palju lihtsamaks teinud. Loodan, et ka Virve ja Raimo on meiega rahul!
Geda: Üleminek toimus keset koroonapandeemiat ja oli teistsugune, kui me kõik ette kujutasime. Meie töövestlused ja intervjuud toimusid veebikohtumiste kaudu ja nii õppisin ise ka Virvet tundma. Aga kõik sujus hästi ja meil on väga head suhted. Tunnen, et alles õpin tundma Virve ja Raimo loodut ja leian nende töös kogu aeg uusi aspekte. Eesti keele õppeks on nad välja töötanud uskumatult hästi toimiva e-kursuste süsteemi, mille me oleme pärinud ja mida saame edasi arendada. See on väga põnev!
Mis teeb eesti keele uurimise ja õpetamise huvitavaks? Miks peaks üliõpilane valima eesti keele õpingud?
Eva: Minu jaoks on keeleteaduslikud uurimused alati huvitavad, olenemata sellest, kas uuritakse eesti, soome, taani või mis tahes muud keelt. Keeleõpetus on lõbus, näha, kuidas õpilased lõpuks hakkavad rääkima, julgevad rohkem rääkida, see pakub alati väga palju rahuldust. Keel annab ligipääsu nii palju muule. Miks peaks üliõpilane valima eesti keele õpingud? Mõned on öelnud, et on huvitav õppida keelt, mis on omapärane, teistsugune. Me ei õpeta ainult keelt, vaid ka kultuuri, ja eesti keele õppimiseks on siin väga head põhjused: Eestil on Rootsiga palju ajaloolisi sidemeid, nii et kui kedagi huvitab ajalugu, võib tal olla kasulik teada midagi Eestist ja osata natuke eesti keelt. Ja ka tänapäeval on Rootsi ja Eesti vahel palju sidemeid ning eesti keel annab juurdepääsu suuremale hulgale allikatele.
Geda: Keele õppimine avab juurdepääsu tervele omaette maailmale. Eesti keel on põnev keel soome-ugri keelte perekonnas – see on säilitanud oma põlise näo põlissõnade ja struktuuri kaudu, kuid maa tormiline ajalugu on jätnud keelele oma jälje keelekontaktide ning erinevate riigi- ja ühiskonnavormide kaudu. Ajendid eesti keele õppimiseks võivad olla väga erinevad – võib soovida õppida tundma riiki ja selle kultuuri, luua kontakte või mõista paremini oma naabreid, tahta õppida keelt, mis on erinev rootsi keelest ja pakub ometi üllatavaid sarnasusi. Me oleme nii kauged ja ometi nii lähedased!
Rootsi vaatenurgast vaadates võib 16.–17. sajandi ühine ajalugu pakkuda palju huvitavaid seoseid. Ka tänased arenguprotsessid Euroopas muudavad Eesti ja meie kogemused aktuaalsemaks ning ma julgeksin väita, et näiteks eesti kirjandus võib pakkuda uusi vaatenurki, mis aitavad maailma ja sedakaudu iseendid veidi paremini mõista. Mitmed üliõpilased on pärast meie Eesti maatundmise kursusi (kus nad peavad lugema ilukirjandust) öelnud, et romaanid on nende maailma avardanud kõige ootamatumal viisil.
Kas oskate kirjeldada inimesi, kes otsustavad eesti keelt õppida?
Eva: On õpilasi, kelle juured on Eestis ja kes just seetõttu soovivad õppida eesti keelt. Sageli on see näha juba tudengi nimes, kuid enamik ei ole kodust keelt kaasa saanud, seega peavad nad selle nullist ära õppima. Samas mõnedel on juba hea keeleoskus olemas. Siis on neid, kellel on Eestiga muud sidemed, kes on abielus eestlastega või on töösuhtes ja kes soovivad eesti keelt õppida praktilistel põhjustel. Ja siis on veel „romantikud“ – kellele lihtsalt meeldib eesti keel, sest see on ilus, nad on keelehuvilised või nad on kuulnud näiteks eesti muusikat. Aga need kõik on head lähtekohad ja ma arvan, et kõigist rühmadest võib tulla tulevasi uurijaid ja eksperte.
Geda: Neid, kes otsustavad õppida eesti keelt, on võimatu kirjeldada ühe või kahe sõnaga, sest meie tudengid on niivõrd erineva taustaga. Distantsõpe võimaldab eesti keelt õppida kogu Rootsis. Meie juurde on tulnud üliõpilasi kogu Skandinaaviast ja isegi Saksamaalt. Uppsala on praegu ainus ülikool Põhjamaades, mis pakub võimalust õppida eesti keelt bakalaureuse-, magistri- ja doktoriastmel. Tudengite erinev taust ja lähtepositsioon eesti keele õppimisel on väljakutse, mida püüame lahendada võimalikult paindliku ja individuaalse lähenemisega.
Intervjuu ilmus esmakordselt 24.10.2022 Uppsala ülikooli kodulehel. Avaldame selle Geda Paulseni ja Eva Velskeri täiendustega.
