Lugupeetud Eesti Vabariigi suursaadik ja külalised,
varem ei ole see päev minu jaoks nii tähtis või eriline olnud, eriti siis, kui ma väike olin. Aga ma siiski ootasin seda päeva, sest teadsin, et siis saab torti ja tundidest varem ära minna ning ka kodus head toitu süüa. Ma teadsin, et see on mingi tähtis päev vanadele, aga mitte seda, mida see endast tegelikult kujutab, miks me seda pühitseme ja miks see päev nii oluline on.
Aastatega olen aina rohkem aru saanud, et see on tegelikult tähtis päev Eestile ja ka kõikidele eestlastele. Olen koolis õppinud ja kodus lugusid kuulnud, mida see vabariigi aastapäev endast kujutab ja mis ajaloo käigus juhtunud on. Eesti ajaloo kõige tähtsamad 24 tundi leidsid aset 105 aastat tagasi 23.–24. veebruaril 1918. Siis kuulutati Eesti vabaks Venemaa võimust ja oli vaba terved 24 tundi. Sel ajal heisati esimest korda Eesti lipp Pika Hermanni torni ja see lehvis seal eestlastele. Sellele järgnes raske võitlus nii sakslaste kui venelaste vastu, kuni Eesti lipp heisati taas.
Pärast võitu vabadussõjas saime jälle vabaks – esimest, aga mitte viimast korda iseseisvaks riigiks. Meil oli oma valitsus, oma president, oma raha, oma lipp, omad inimesed ja mis kõige tähtsam – meie oma vaba riik.
Nüüd tean paremini, miks me seda päeva tähistame, miks see on eriline ja miks me peame ajaloosündmusi meeles pidama. Me kõik tähistame seda päeva erinevalt – mõned söövad eestipärased toite ja mõnedel on võibolla suguvõsa koos ning vaadatakse telekast presidendi vastuvõttu. Oluline on, et meil kõikidel oleks see üks tore päev. Lastele kooki ja vanadele jumalateenistust.
Ma loodan, et me kõik tähistame seda päeva meie enda perekonna traditsioonide järgi. Mina söön kindlasti kiluvõileiba ja õhtul ka kohupiimakooki. Nende lihtsate traditsioonidega meenutame seda kõige olulisemat päeva meie väikese aga ilusa maa ajaloos.
Soovin teile kõigile ilusat ja toredat Eesti Vabariigi aastapäeva.
Esitatud 18. veebruaril Scala teatris Stockholmis
