Minu laulupeokogemus

Mina olen Inger Lindström, olen 11-aastane ja laulan Stockholmi Eesti Mudilaskooris. Ma käisin oma kooriga sel suvel Eestis noorte laulupeol. Tahan teile rääkida oma laulupeokogemusest.

Salvestamine

Meil oli natuke erinev ettelaulmine kui Eesti kooridel, kuna žürii ei saanud meile tulla ja vaadata, kuidas me laulame. Me pidime salvestama laulud, siis said nad näha, kuidas me laulsime ja anda tagasisidet. Meil oli viis laulu: „Sokk ja kummik”, „Kodulaul”, „Hümn päikesele”, „Me lähme rukist lõikama” ja „Rõõm on täitnud maa”. Natuke raske oli salvestada, kuna meil on palju väiksemaid lapsi kooris ja nad väsisid päris kiiresti ära, aga muidu olid kõik tublid ja laulsid minu arust ilusti. Kõigepealt salvestasime rukkilõikuse laulu ja selle pealt žürii otsustas, et saame laulupeole minna küll.

Kevadel oli meil Eesti Majas laululaager, kus me laulsime kõik laulud läbi. Meie ei olnud seal ainsad, meile tulid külla Eesti Kooli koori lapsed ja Göteborgi mudilaskoor. Tallinnast tuli dirigent Annelii Traks ja õpetas meid kaks päeva. Tema juhatas laulupeol soki ja kummiku laulu. Anneliiga oli tore harjutada. Ta oli energiline, näitas palju kehaga, kuidas laulma peab, aga ta oli ka tõsine ja mitte liiga range. Laulud said hästi selgeks ja me salvestasime ülejäänud laulud ka.

Riided

Kõikidel kooridel on laulupeol oma vormiriietus. See võib olla t-särk ja kübar või midagi keerulisemat. Mõnel olid keerulised kleidid ja kotid. Meie tüdrukutel olid Viru-Nigula rahvariideseelikud. Poistel olid beežid linased püksid. Kõikidel olid mustad või valged pluusid koori logoga ja kotid koori värvilise logoga, mis paistis kaugele. Meil oli ka logoga meresinine kooripusa. Minu arust olid kotid väga head ja oli päris palju ruumi, et asju panna. Asju oli palju: natuke sööki ja jooki, kooripusa ja vihmakeep.

Proovipäev

Kui ma jõudsin lauluväljaku värava ette, oli seal väga palju inimesi ja natuke raske oli enda koori leida. Kui me tulime väravast sisse, mäletan, et esimene hääl läks nende sissepääsu poole ja meie teises hääles läksime oma lavasissepääsu poole. Suht vähe aega oli alles, enne kui me pidime sissepääsu ette rivistuma ja seal ootama. Kes varem tuleb, saab laval parema koha. Oli vähe aega, et ringi käia, aga sissepääsu ees pidi ootama päris kaua.

Tore oli laulda kooriga nii suure lava peal koos nii paljude teiste inimestega. Samas sama tore polnud teiste inimestega koos süüa, kuna neist oli raske mööda minna ja leida õige rida, et sööki saada. Lõppkokkuvõttes oli söök päris hea ja pärastpoole sai jäätist. Vetsusaba oli nelikümmend minutit! Jäätis tegi nii, et kõik ootamine oli seda väärt.

Laulupeo päev

Hommik oli päris väsitav, kuna pidime rongkäigu alguspunkti minema päris vara. Aga tore oli näha, et suurem osa koorist olid ikka rõõmsad ja energilised. Kui me jõudsime rongkäigu kogunemiskohta, pidime ka päris kaua ootama enne, kui saime kõndima hakata. Algus oli minu arust tore, aga lõpus olin ma väga väsinud. Kuna me olime väliskollektiividega rongkäigus eespool, siis paljud inimesed ei olnud väljakul kohal, kui me tulime. Ilus oli küll ja see mind väga ei seganud. Me saime sööki, enne kui me pidime laulma või nii.

Mudilaskoorid laulsid päevakavas eespool, aga me kogunesime lava väravate taha natuke liiga vara, kuid suurt vahet ei olnud ja sealt sai näha, kuidas tuli pandi põlema.

Meie koori lemmik oli „Sokk ja kummik”, kuna see on väga kiire ja energiline ning tore laulda. Minu lemmik oli „Hümn päikesele”, aga „Sokk ja kummik” oli teisel kohal. Mulle meeldib „Hümn päikesele”, kuna see on ilus laul ja mulle meeldis seda laulda, sest seal on palju erinevaid toone. Esimese ja teise hääle osa erinevus on suur ja see kõlab ilusti.

Ilm

Ilm oli proovipäeval ja laulupeopäeva hommikul hea. Proovipäeval muutus ilm kogu aeg. Aga laulupeo hommik oli samasugune nagu proovipäeval: vihma sadas natuke ja siis läks soojaks, pärast tuuliseks. Nii et päris segane oli: keep kotist välja, tagasi kotti, jälle välja. Keebid olid plastikust ja läksid kergesti katki.

Pärast mõnda laulu hakkas väga palju vihma sadama. Kui viimane mudilaskoori laul oli valmis lauldud, läks ilm väga halvaks. Vihma sadas väga tugevalt, kui me hakkasime lavalt maha minema. Meie kooril oli kokku lepitud intervjuu Postimehega ja meie teises hääles pidime minema risti üle lava raadiomaja poole. Siis lõi väga tugevasti välku ja müristas ning hakkas hullumaja. Väiksemad lapsed hakkasid nutma ja inimesed jooksid lava ees ringi. Kui me jõudsime Postimehe telgi juurde ja proovisime sinna varju minna, siis oli see juba inimesi täis, nii et me ei mahtunud kõik ära. Vesi voolas jalgade alt nagu jõgi, mis oli halb, sest paljudel ei olnud veekindlaid saapaid. Kui inimesed hoidsid keepe pea kohal, siis kogunes sinna palju vihma ja kõik voolas alla teistele pähe. Minuga juhtus ka nii.

Lõpetuseks ütleksin, et laulupidu oli väga tore, isegi kuigi vihma sadas, ja ma tahaksin väga kahe aasta pärast üldlaulupeole minna. Ma arvan, et teised minu koorist arvavad samamoodi ja tahavad ka uuesti laulupeole.