Marja Jaanivald on meie hulgast lahkunud. Ta oli 97 aastat vana ja suri Tallinnas 11. oktoobril.
Marja elu oli nagu ring: ta sündis Marja Mäelona Tartus, kus elas oma perega. Marja rääkis oma mälestustest, kuidas nende söögilaua ümber oli sageli palju inimesi ning kuidas tema ema Helmi alati kutsus sisse neid, kellel oli vaja toitu ja sooja. Helmi Mäelo oli aktiivne inimene: Eesti Naise peatoimetaja, kirjanik, emadepäeva Eestisse tooja; ta tegeles poliitilise tööga, et tõsta naiste väärtust ja õigusi. Sellises keskkonnas kasvas Marja üles.
Tartus oli tal hea elu, ta käis koolis ja harrastas viiulimängu ning laulmist. Siis tuli sõda. Keset Marja õpinguid tuli põgenemine sügisel 1944. Rootsis jätkas ta gümnaasiumiõpinguid Sigtunas. Tollane eakaaslastest sõpruskond jäi talle oluliseks ka hiljem. Seal kohtus ta ka oma tulevase abikaasa Väinoga.
Marja oli loov inimene ja ta võeti vastu Stockholmi Kunstiülikooli (Konstfack). Kahjuks ei alustanud ta õpinguid seal kunagi, sest tema ema sõnul polnud see päris elukutse. Mõnikord mõtlen, milliseks oleks tema elu kujunenud, kui ta oleks seda teed läinud, milline oleks siis olnud tema väljendusviis? Võibolla akvarell, millega ta hiljem elus palju tegeles? Selle asemel otsustas ta saada tekstiilitöö õpetajaks. Ta töötas õmblemise, villa ja lõngaga, kasutas kedervart ja kangastelgi, harrastas taimedega värvimist, kudumist, pitsi jne. Eesti käsitöö oli oluline, ta valmistas rahvariideid algusest lõpuni. Kaua oli Marja aktiivne Eesti rahvakunsti huviringis Triinu. Ta jäi truuks ka laulule, lauldes Stockholmi Eesti Segakooris. Marja osales ka sellistes eestlaste organisatsioonides nagu Eesti Kultuuri Koondis, Eesti Jahtklubi Nautic, REL ja Eesti kogudus.
Marja ja Väino said kolm tütart: Mirjam, Kirsti ja mina, Liiso. Iga vaba hetke veetsime oma Stavsnäsi suvekodus ja igal suvel toimusid pikad purjeretked. Saarestik ja meri olid Marjale olulised ning ta kujutas neid akvarellis. Maalimine oli tema jaoks tähtis ja ta oli väga produktiivne.
Marja elas Rootsis 70 aastat. Ta oli osa siinsest ühiskonnast, kuid rääkis alati, kui palju parem oli kõik kodumaal. Muru oli alati teisel pool Läänemerd rohelisem. Tema igatsus tagasi Eestisse minna kasvas, ta tahtis laulda eesti laule ja tallata uuesti Eestimaa pinda. Mäletan selgelt päeva, kui ta rääkis, et soovib tagasi Eestisse kolida, et elada ülejäänud elu seal. Ta planeeris hoolikalt, mida kaasa võtta oma uude ja viimasesse elupaika. Ja seal, oma merevaatega toas, elas ta lõpuni. Ta täitis oma unistuse ja sulges ringi oma kodumaal.
Minu ema on jätnud jälje maailma. Ta oli energiline ja elurõõmus, kreatiivne ja loov inimene. Ta oli avatud ja edasipüüdlik, rääkis alati inimestega, kes olid tema lähedal, nendega, keda tundis, ja ka võõrastega. Ta andis endast kõik. Ta ei kartnud proovida uusi asju, nagu näiteks vanemas eas õppida kitarrimängu või inglise keelt.
Jään mäletama seda tema loovust, mida ta meiega jagas ja millele ka meid innustas, julgustades meid ikka ise tegema. Mirjam ja Kirsti jätkavad käsitööd, mis on oluline osa nende elust. Tänutundega mäletan, kuidas ema tõi meie ellu muusika ja mis sai minu jaoks oluliseks. Mäletan tema mannaputru ja näen lapselapsi tema ümber. Mäletan tema suurt potti ühepajatoiduga keset lauda. Mäletan ja olen tänulik selle eest, et loodus, kus ta ennast hästi tundis, on ka meie jaoks loomulik.
Mäletan alati tema naeratust ja naeru, kannan neid endaga.
