Mulle helistati 12. märtsil 1945 Eesti Komiteest Stockholmist ja teatati, et välismaalaste komisjon on 10. märtsil otsustanud avada Stockholmi Eesti Algkooli ja et olen määratud selle juhatajaks 15. märtsist.
15. märtsi hommikul – see oli neljapäev – sain Sigtuna laagri juhatajalt oma kuupalga 200 kr ja priipileti Stockholmi – ja läksin taas vastu uuele ja tundmatule ajajärgule oma elus. Olin saanud vaid kuu aega töötada Sigtuna laagri kuraatorina ja tegeleda laagrikooli organiseerimise ja õppetöö korraldamisega.
Stockholmi jõudnud, ruttasin kohe Eesti Komiteesse, kus sain teada, et Eesti Algkooli asukohaks on määratud Matteuse Algkooli ruumid aadressil Vanadisvägen 16. Kohtumisel dr Helge Haagega välismaalaste komisjonis rõhutas ta eriti tugevalt Stockholmi Eesti Algkooli ajutisust ja et see on mõeldud eesti õpilastele ainult üleminekuastmeks vähehaaval Rootsi koolidesse siirdumisel.
Seejärel ruttasin linnakoolivalitsusse kohtumisele inspektori dr Bror Jonzoniga. Meie vestlusest selgus, et dr Jonzon oli enne sõda käinud Haapsalus sealse rootsi gümnaasiumiga tutvumas ja selle kooli direktori Anton Üksti perekonna külalislahkusest olid talle jäänud soojad mälestused. Dr Jonzon teadis, et Eestis oli palju algkoole, kus õppekeeleks oli rootsi keel. Ta mainis ka oma kolleegidele, inspektoritele Stålfeldtile ja Steenbergile, kui hästi Eestis rootsi vähemust koheldi. Minu suureks rõõmuks selgus, et linnakoolivalitsusel oli võimalik peale ruumide anda ka eesti õpilastele samu soodustusi, mida rootsi õpilased saavad (tasuta õpikud, õppematerjali, koolieine, trammipiletid, arstiabi jne).
Eesti Komitees toimus samal õhtul kella neljast kaheksani õpilaste registreerimine. Sain kokku õpetajaks määratud Olev Oleskiga, kes oli mu õpilane Tartu Pedagoogiumi Keskkoolis. Kui kell oli juba üle 8 õhtul ja lapsevanemaid enam ei tulnud, siis võtsin oma kohvri – ühes kohvris ja seljas oli siis kogu mu varandus – ja ma asusin teele oma ajutisse peatuskohta.
19. märtsil oli kooli avamispäev
Esimesel päeval saabus kohale 33 õpilast, kes jagunesid klassidesse 1–7. Pärast minu tervitavat sõnavõttu esitasid lapsevanemad terve rea küsimusi. Kõik olid sattunud suurlinna, neile täiesti harjumata keskkonda. Matteuse kool asetses Stockholmi põhjapoolses osas, peaaegu linna piiril. Meie rahvas elas aga enamasti lääne- ja lõunapoolsetes linnaosades, kus oli siis rohkem kortereid saada. Stockholmi tolleaegne trammi- ja bussiliiklus oli kohmakas. Kooli jõudmiseks tuli õpilastel 2–3 korda ümber istuda. Lapsevanemad olid väga murelikud nii transpordi kui ka laste edasiõppimisvõimaluse üle rootsikeelsetes koolides pärast algkooli lõpetamist.
Alustasime õppetööga. Olev Olesk võttis rootsi keele, võimlemise ja käsitöö endale. Nädala pärast tuli lisaks teine õpetaja, Juta Baugus. Õpilasi tuli peaaegu iga päev juurde. Me võtsime kõik rõõmuga vastu.
Mõne päeva pärast sain korralduse ilmuda välismaalaste komisjoni dr Haage jutule. Dr Haage võttis mind väga pahaselt vastu. Ma olevat kooli võtnud kaks õpilast, kes on juba rootsikeelses koolis käinud! Ta nõudis kategoorilises toonis nende tagasisaatmist. Ma keeldusin seda tegemast ja selgitasin, et mõlemad õpilased on küll lühemat aega seal käinud, sest eesti kooli veel ei olnud, aga rootsikeelses koolis käimisest ei olnud neile mingit kasu rootsi keele puuduliku oskuse tõttu. Selle vastuväite jättis dr Haage tähele panemata ja nõudis veelgi kategoorilisemas toonis poiste tagasisaatmist. Mina jäin aga oma seisukoha juurde ja lisasin, et tehku seda välismaalaste komisjon, kui tal see õigus on. Aga välismaalaste komisjonil seda õigust ei olnud ja poisid Ivar Aulik ja Kaljo Nõu jätkasid rahulikult õppimist eesti koolis.
Ühel hommikul sain välismaalaste komisjonist kirja, kus teatati 7 uue õpilase kooli tulekust juba järgmisel hommikul. Laste nimed olid kõik lätikeelsed. Ruttasin välismaalaste Komisjoni asja selgitama. Seletasin ametnikule, et minu juhatuse all töötab e e s t i kool. Sellele tähendas ametnik pahaselt: aga te olete ju kõik b a l t l a s e d. Selgus, et komisjonis oldud arvamisel, et eesti ja läti keeled on omavahel sama lähedased kui skandinaavlastel. Eesti ja läti põgenikelaagrid olid komisjonis kirjas kui baltlaste laagrid. Läti lapsed jäid siiski eesti kooli tulemata.
Kohe esimesest päevast ilmnes õpilaste juures suur õppimisind. Ainult osa neist oli lühemat aega laagrikoolis käinud, teine osa ei olnud talve jooksul tundigi koolis käinud, aga kõik nad sulasid üsna ruttu ühiseks koolipereks, kus ühtehoidmine oli väga tugev. Meie õpilaste käitumine ja hoiak oli eeskujulik. Matteuse kool oli suur kool, kus oli rohkesti agressiivseid õpilasi. Ma ei mäleta, et oleks ühtegi kaklust olnud eesti ja rootsi poiste vahel kooliõuel. Kooselu eesti ja rootsi kooli vahel oli väga sõbralik ning rootsi õpetajad ülemõpetaja Hugo Lindelliga eesotsas suhtusid meisse väga soojalt ja kõigiti abivalmilt. Ta käis ka meie tundides ja oli väga vaimustatud agarast tööst. Kiita saime ka kooli hambaarstilt, kes meie õpilaste hambad üle vaatas. Nii terveid ja tugevaid hambaid, peale paari-kolme erandi, ta ei olevat enam ammu laste suus näinud.
Uusi õpilasi tuli juurde peaaegu iga päev
Ent ka lahkus lapsevanemate mujale elama asumise tõttu. Laagrite likvideerimise järel tulid paljud esimese hooga Stockholmi – korterite saamine oli siis siin võrdlemisi hõlpus, eriti pärast norra ja taani põgenike lahkumist, kuid sobiva töökoha leidmisega oli rohkem raskusi.
Eesti Komitee koolitoimkonnaga otsustasime pöörduda haridusministeeriumi ja koolide peavalitsuse poole avaldusega, et Eesti Algkool ja teised eesti koolid saaksid jätkata tavalise koolisüsteemi raames. 24. aprillil 1945 käisime Eesti Komitee esimehe Rudolf Pennoga haridusminister prof Georg Andréni jutul. Meie palvekiri on avaldatud teoses „Tammine rahvas“ (1952).
Minister Andrén oli küll väga sõbralik ja jutukas ning ilmutas elavat huvi eesti põgenike käekäigu vastu, aga meie taotlusse suhtus ta väga tagasihoidlikult, lubas oma alluvate asutuste ja välismaalaste komisjoni arvamused ära kuulata ja siis seisukoha võtta. Samal päeval viisime palvekirja ärakirja koolide peavalitsuse peadirektorile O. S. Holmdahlile. Ta luges avalduse kohe läbi, kuid suhtus sellesse väga jahedalt ja ei tahtnud üldse seda arutada. Meile oli selge, et märgatav jahedus ja täielik ükskõiksus koolide peavalitsuses ei ennusta head.
Huvi Stockholmi Eesti Algkooli õpilaste vastu hakati tundma mitmel pool
Ühel päeval kohe pärast tundide lõppu tuli minu jutule üks härra. „Idla on minu nimi.“ Nime kuulnud, oli mulle muidugi kohe selge, kellega tegemist. Ernst Idla juhatuse all töötasid tüdrukute võimlemisrühmad juba jaanuarikuust alates. Nüüd oli ta huvitatud ka Eesti Algkooli tütarlastest oma võimlemisrühmades. Miks mitte! Kui seda järgmisel päeval oma tüdrukutele rääkisin, olid peaaegu kõik nõus. Peagi tulid minu jutule Hella Määr ja Virge Hint, kes kutsusid Eesti Algkooli tütarlapsi 1. klassist alates Eesti Gaidide Malevasse Rootsis ja Stockholmis asutatud „Tuulemaa“ lipkonda. Poisid olid juba skautide hulgas. Tore, et ka tüdrukud said gaidide hulka astuda. Nii sai alguse Stockholmi Eesti Algkooli õpilaste liitumine organiseeritud eesti noorte ridadesse.
Rootsi õpilastele hakkas igatsetud suvevaheaeg kätte jõudma. Eesti õpilased pidid aga koolis käima terve suve, et vastava klassi kursusest kuidagi läbi saada. Meie aga ei saanud suvevaheajaks Matteuse kooli jääda, vaid pidime 9. juunil kolima peajaama lähedale Klara koolimajja Vattugatani ja Klara Västra Kyrkogatani nurgal.
Flateni järve ääres
Et ka meie lapsed saaksid natukenegi ilusat suve nautida, läksime kogu kooliga üheks päevaks nädalas Flateni järve äärde, kus lapsed said ujuda, võimelda, mängida ja vabas looduses joosta. See oli suureks vahelduseks kõigile, ka õpetajaile. Sellest ühest päevast siiski ei jätkunud – kool töötas ju siis kuus päeva nädalas – ja õppenõukogu soovil ma pöördusin inspektor Haage poole palvega lubada õppetöö katkestamist üheks nädalaks, et õpetajad ja õpilased saaksid südasuvel natuke hinge tõmmata. Inspektor Haage ei vastanud ei ega jah. Aga tema näost lugesin siiski välja, et võite katkestada, kui te nii väga soovite. Ja nii me otsustasime laste suureks rõõmuks õppetöö katkestada pärast jaanipäeva üheks nädalaks.
Kui olime Stockholmi tagasi jõudnud ja koolitööga jälle alustanud, tuli haridusministeeriumist kiri, et kõik laagrites ja väljaspool laagreid töötavad koolid – ka Stockholmi Eesti Algkool – suletakse 15. augustil ja nõuti klassikursuste läbimist nimetatud ajaks.
Dagens Nyheter avaldas 3. juulil 1945 juhtkirja „Põgenikeküsimusi“. Selles oli öeldud: „Need baltlased, kes püsivad oma otsuse juures esialgu peatuda siin ka pärast seda, kui valitsus on rõhutanud, et Rootsi on huvitatud, et nad sõidaksid tagasi koju, peavad harjuma sellega, et kooliõpetust lastele tuleb algastmel nii korraldada, et kohanemine Rootsi oludega kiireneks. See tähendab, et mingit õpetust balti keeles ei saa toimuda mujal, kui ainul kõrgemas koolis Sigtunas. Kui baltlased, kes kuuluvad pisikesse intellektuaalide kategooriasse, sellega rahul pole ja soovivad vastu töötada eraldumispoliitikale, siis nad võivad ju mõnele teisele maale siirduda.“
Jätkasime oma õppetööd juulikuu päikesest kuumaks köetud klassides, kus akendele ettetõmmatud kardinaist hoolimata saime raskesti higistada. Juuli lõpus saabus ka välismaalaste komisjonilt kiri kooli sulgemise ja õpetajate ametist vabastamise kohta 15. augustil 1945. Seisime paratamatuse ees, mille muutmine ei olnud enam kellegi võimuses. Asusime eeltöödele koolitöö lõpetamiseks. Selleks ajaks oli õpilaste arv kasvanud 96-le.
15. augustil korraldasime piduliku lõpuaktuse
Vaimuliku talituse pidas praost Täheväli. Oma sõnavõtus tervitasin kõigepealt 7. klassi lõpetajaid, kes lahkusid koolist jäädavalt. Soovisin neile parimat edu edasiõppimisel rootsikeelsetes koolides. Teistele õpilastele ütlesin, et meil on nüüd koolivaheaeg 2 nädalat ja et õppetöö algab jälle 30. augustil. Kus kohas ja mis kellaajal – see on veel teadmata, aga ma loodan kindlasti, et Eesti Algkool jätkab oma tegevust ka eeloleval õppeaastal. Umbes nii ma ütlesin. Küsimus ei olnud mitte ainult kooliruumides, vaid ka õpetajate palkades. Lootsin endamisi nii linnakoolivalitsuse kui Eesti Komitee abistamiskomitee abile. Ma mõtlesin, et see, kes tahab võita, see peab ka riskima. Alustasime Eesti Komitees uute õpilaste registreerimist.
Kui inspektor dr Jonzon oli suvepuhkuselt tagasi jõudnud, läksin tema jutule. Kui ta oli saanud ülevaate Eesti Algkooli olukorrast, siis ta võttis kohe ühendust vastavate ametnikega ja mõne minuti järel selgus, et Jakobi koolis aadressil Brunnsgatan 11 on võimalik vajalikud ruumid saada. Läksin kohe Jakobi ülemõpetaja Kaleb Anderssoniga kohtuma. Kokkusaamine toimus tema kodus. Võtsin kaasa ka õpetaja Olev Oleski.
Meie suureks üllatuseks oli koolimees Kaleb Andersson
Andersson oli 4 aastat Eestis õpetajana töötanud. Nimelt, 1920. aasta suvel oli ilmunud Rootsi lehtedes kuulutus, kus otsiti õpetajat Pürksi rahvaülikooli. Ta kandideeris ja valitigi sinna õpetajaks. Seal töötas ta 1924. aastani. Kuigi kool oli rootsikeelne ja rootsikeelses ümbruses, õppis ta ka eesti keelt ja liikus rohkesti Eestis ringi. Oma raamatukogust tõi ta välja mitu eestikeelset teost ja näitas ka oma eesti keele oskust. Kaleb Anderssonile oli endastmõistetav eesti kooli soovidele ja vajadustele vastu tulla, nii palju kui see on tema võimuses. Ta lubas kohe asja käima lükata ja lisas: „Ma nägin, kuidas teie hoolitsesite eesti-rootslaste keele ja vana kultuuri säilitamise eest. Meie kohus on nüüd teile vastu tulla.“ Ma olen oma elus harva nii ülevas meeleolus olnud, kui tol korral ülemõpetaja Kaleb Anderssoni juurest lahkudes.
Dr Jonzon teatas peagi, et vastava otsuse tegemiseks vajab linnakoolivalitsus kirjalikku avaldust Eesti Komiteelt. Viisingi linnanõunik Oscar Larssonile 22. augustil palvekirja, milles palusime võimalust jätkata Stockholmi Eesti Algkoolis õppetööd 158 õpilasega hiljemalt 30. augustil. Selleks palusime toetust 6 klassiruumi, võimlemissaali ja kooliköögi jaoks. Lisaks palusime tasuta koolieinet, sõidupileteid ja õppevahendeid. Linnanõunik Larsson tähendas, et oli saanud Matteuse kooli ülemõpetajalt ja inspektor Stålfeltilt kooli kohta kiitvaid hinnangud. Mõne päeva pärast saingi linnakoolivalitsuselt vastuse, et meie palve on rahuldatud.
Teade Stockholmi Eesti Algkooli tegevuse jätkamisest levis ka teistesse keskustesse, kus leidus agaraid koolitegelasi, kes võtsid ühendust Eesti Komiteega ja minuga. Nõnda pandi eesti kooli mõtted liikuma ka Alingsåsis, Boråsis, Ulricehamnis, Göteborgis ja Helsingborgis.
30. augusti hommikul kogunes Jakobi kooli õuele ligi 200 eesti noort ja rohkesti meie lapsevanemaid. Kõik olid ülimalt rõõmsad ja õnnelikud selle üle, et eesti kool jätkab oma tegevust, pealegi Stockholmi keskel ning hõlpsamini kättesaadavas kohas. Juhtus olema sajune ilm, mis aga ei mõjunud põrmugi tujurikkuvalt.
Ruumid, tasuta toit, sõit, õpperaamatud jms olid korras
Korras ei olnud aga õpetajate töötasu – kes selle maksab? Me alustasime siiski õppetööga. Õpetajateks tulid juurde Leini Mälk, Linda Nerep, Marie Susi ja Udo Juuno.
3. septembril korraldasime koolis piduliku ava-aktuse. See oli õieti Stockholmi Eesti Algkooli esimene aktus. Pärast praost Aleksander Tähevälja palvust, kus ta palvetas kõigi eesti noorte eest üle maailma, ka kodumaal ja Venemaa vangilaagrites vaevlevate eest, oli minu sõnavõtt. Siis esitas sopran Helmi Betlem kolm laulu, klaveril saatis Harri Kiisk. Aktus lõppes võimsa ühislauluga „Kaunistagem Eesti kojad“.
Nõnda olime siis Stockholmi koolivalitsuse erakordse vastutuleku tõttu ja ülemõpetaja Kaleb Anderssoni innukal ja väsimatul kaasabil ning Eesti Komitee abistamiskomisjoni toetusel saanud käima Stockholmi Eesti Algkooli ja veidi hiljem täienduskoolid ka Helsingborgis, Göteborgis, Alingsåsis ja Ulricehamnis. Meil oli indu ja tahet, aga meil oli ka õnne, mida samuti peame tänama. Kui ei oleks olnud inspektorit Bror Jonzonit ja ülemõpetaja Kaleb Anderssoni – ma ei tea, kas meil oleks nüüd olnud võimalust Stockholmi Eesti Algkooli juubelit pühitseda.
Pikem versioon ilmunud raamatus „Stokholmi Eesti Algkool“. Stockholmi Eesti Algkooli Sõprade Selts (1970).
Vaata pildigaleriid!
Kust leiti õpetajate palkadeks vajalikud vahendid?
Heinrich Mark
Eesti Komitee koolitoimkond pöördus Eesti Komitee abistamiskomisjoni poole, et see tema käsutusse antud summadest tasuks eesti algkoolide õpetajate palgad.
See ettepanek oli arutusel abistamiskomisjonis 22. ja 31. augustil 1945. Peapiiskop Johan Kõpp, praost Aleksander Täheväli ja preester Jüri Välbe otsustasid põhimõtteliselt pooldada 50 000 krooni andmist eesti algkoolide õpetajate palkadeks 1945/46 kooliaastal. Enne lõpliku otsuse tegemist tuli USA-st saadud summade kasutamiseks luba küsida Rootsi Punase Risti volinikult. Luba saadi.
3. septembril 1945 tehti lõplik otsus, et õpetajatele makstakse äraelamiseks toetussumma, mille ülemmääraks on arhiivitööliste palgamäärad. Otsuse tegemisel osalesid peapiiskop Johan Kõpp, prof Gustav Suits, prof Franz Grant, jutlustaja Karl Leopold Marley, dir Rudolf Moorma, preester Jüri Välbe, praost Aleksander Täheväli, pr Veera Poska-Grünthal, Eesti Komitee esimees Timotheus Grünthal ja abistamiskomisjoni asjaajaja Artur Grönberg.
