Ükski ühing ei püsi ilma selle liikmete aktiivse pühendumuse ja tööta. Olgu see siis kohalik kodulooselts, poliitiline noorteorganisatsioon või Rootsi Eestlaste Liit, ikka on vaja kedagi, kes paneb kohvi tulele, kirjutab protokolli juhatuse koosolekutel või korraldab mõnel ühingu jaoks tähtsal teemal ürituse. Rootsi Eestlaste Liidu auliige Mai Raud-Pähn on just üks selline inimene, kes on aastakümnete jooksul pühendanud olulise osa oma oma ajast rootsieestlaste kultuurilisele ja ühistegevusele.
Sel sügisel täitus sul 95. eluaasta. Palju õnne! See on tähelepanuväärne ja respektitekitav vanus. Samas oled sa ärksam ja aktiivsem kui paljud kes pole pooltki nii vanad. Kas see ongi pikaealisuse retsept?
Tänan õnnitlemast! Sa küsid retsepti. Ilmselt pärisin vanematelt tugevad geenid. Mu ema elas 95 aastani, isa lahkus 98-aastaselt. Kui palju liikuv eluviis ja spordid nagu ujumine, suusatamine ja jalgrattasõit on tervisele kaasa aidanud, ei tea öelda. Õnneks olen haigustest ja õnnetustest senini pääsenud.
Mis puutub aktiivsusesse, eeldab see vanas eas tugevat motivatsiooni, vaimne tegevus omakorda stimuleerib ja hoiab “pea korras”. Noorematel pole kahtlemata energiapuudust, kuid see on nende enda valida, millises sektoris aktiivselt kaasa aidata.
Sa oled läbi aegade olnud üks REL-i suurimatest eestvedajatest. Millal sa esimest korda REL-iga (tol ajal REE) kokku puutusid?
Minu isa, koolimees Märt Raud, oli asutamisest alates paarkümmend aastat REE Esinduskogu saadik. Tundsin seda organisatsiooni, kuid polnud ise aktiivne, 1980. aastal palgati mind REE bürooametnikuks. REE oli tol ajal üldvalimistele üles ehitatud organisatsioon, mis andis kõigile Rootsis elavatele eestlastele võimaluse demokraatlikult kaasa rääkida. Iga nelja aasta järel valitud 100-liikmeline Esinduskogu koosnes parlamentaarsetest rühmitustest, “parteidest”, mis koostasid tegevusprogrammi, kuid hoolitsesid ka järelkasvu eest.
Minu esimene töölülesanne REE kontoris oli raamatukogu ja 1972. aastal asutatud Kultuuriarhiivi eest hoolitseda. Kolm esimest kuud sorteerisin näiteks vanu eesti ajalehti. Hiljem laienesid ülesanded, kuni 1987. aastal võtsin vastu büroojuhataja koha. 1982. aastal kandideerisin “erapooletuna” Esinduskogussse, büroojuhatajana kuulusin REE ja REL juhatusse.
1987.a. võtsid sa üle käesoleva ajakirja peatoimetaja ameti. Rahvuslik Kontakt oli selleks ajaks juba 30 aastat ilmunud ja sinu käe all ilmus ta veel pea teist samakaua. Kuidas arenes see ajakiri nende aastate jooksul? Milliseid lootusi paned sa ajakirja uuele versioonile?
Minu eelkäijal Ahti Pael oli oma kaastööliste võrgustik. Kui ma ajakirja üle võtsin, pidin peaaegu nullist alustama. Kuid Eestis algas põnev vabanemisprotsess, mistõttu polnud teemadest puudus. Aegapidi püüdsin ajakirja sisu mitmekülgsemaks muuta ja kultuurile rohkem rõhku panna.
Pärast taasiseseisvumist saatsime ajakirja ka Eestisse ja saime sealt häid kaastöölisi. Uuelt ajakirjalt ootaksin teemasid ja informatsiooni, mis võimalikult palju eestlasi huvitaks. Kuna tekstid on kakskeelsed, võiks loota ka nooremat, eesti juurtega lugejaskonda. Näen selles suurt eelist.
Käesoleva aasta jooksul oled sa osalenud ja korraldanud mitu erinevat üritust. Septembri lõpus korraldati Leivapäev Stockholmis ja see teema tundub olevat sulle eriti südamelähedane. Kas eestlastel on leivaga mingi eriline suhe? Kas leival on Eestis kõrgem staatus kui näiteks Rootsis?
Käesoleva juhul algatasin Rootsi Eestlaste Liidu nimel diskusiooni eesti hapendatud leiva tervislikkusest, haakudes Eestis välja kuulutatud Rukkiaastaga 2015. Leival on eestlaste seas aastasadu olnud eriline staatus kui elu alus, arvan, et suuremal määral kui Rootsis. Kuna seda alati polnud saada, peeti seda pühaks, näiteks kui leivatükk maha kukkus, tuli üles tõstes anda sellele suud.
60. aastatel tegutses Rootsis Peekeri pagartööstus, millel olid oma poed nii Stockholmis kui Göteborgis kust oli võimalik saada eesti rukkileiba. Viimaste aastate jooksul on juuretisega hapendatud leib muutunud Rootsis järjest populaarsemaks. Kas see uus suundumus võib ehk tuua eesti rukkileiva tagasi rootsi turule?
Eestlased tõid 1944. aastal hapendatud rukkileiva traditsiooni Rootsi ja hakkasid varsti leiba ise tootma, sest rootslaste magus “limpa” ei vastanud meie maitsele. Peale Peekeri valmistasid leiba ka Tooming ja Simson. Kahjuks pole neist pagaritööstustest ühtegi järel, kuid eestlased igatsevad jätkuvalt oma hapuleiva järele, pealegi kuna Eestis on üle mindud vähemtervislikele tootmismenetlustele, nagu suhkru lisamine.
Õnneks ühtib meie leivaigatsus praeguse Rootsi “trendiga” süüa tervislikult. Leivapäeval õnnestus minu arvates täiel määral esile tuua hapendatud rukkileiva häid tervislikke omadusi. Eesti leivale reklaami tehes saame seega faktidele toetuda.
Leivapäeva üritus toimus nii eesti kui rootsi keeles. Kas rootslaste hulgas oli selle vastu suur huvi?
Kutsusime Leivapäevale ka Eestirootslaste Kultuuriühingu SOV esindajad. Peale selle oli kuulajate hulgas rootslastest abikaasasid, kes tundsid huvi koduse leivaküpsetamise vastu. Andis ju restoran Ester igale sööjale paki õige juuretisega (surdegskultur) kaasa. Viskasime kivikese vette, vaatame, kuidas ringid laienevad.
Sa oled ka ringi sõitnud nätusega “Paadipõgenikud 1944. Nelja paadi lood”. Viimati oli näitus üleval Nynäshamnis. Kuidas see seal vastu võeti? Kuulajate hulgas oli ju palju inimesi, kellel oma hiljutine põgenemine veel värskelt meeles.
Käisime koos lätlase Peteris Ininbergsi ja tema koostatud Gotlandi põgenike fotonäitusega ka Gävles ja Sundsvallis. Gävle raamatukogus korraldatud Ajaloopäeval kuulasid uuspõgenikest koolilapsed põnevusega jutustust II ilmasõja sündmustest ja laevakatastroofidest, tunnetasid paralleele.
Sundsvalli Seenioride ülikooli rootsi publikul oli väga elav huvi oma lähimineviku vastu. Nynäshamni Vuxenskolas rootsi keelt õppivaist uustulnukaist suutis vähese keeleoskuse tõttu vaid osa jutustust jälgida. Kuna päeva teemaks oli Balti riikide tutvustamine, siis arvan, et suuremat kasu tegid õpetajad, kes oma klassides omaaegsetest paadipõgenikest rääkisid.
Kas rootsi eestlased peaksid tegema rohkem koostööd teiste vähemusrahvuste esindajatega nagu lätlased ja leedukad ning hiljem saabunud, et oma ajalugu ja tegevust paremini tutvustada ja sel viisil aidata hiljem tulijate integratsioonile paremini kaasa?
Meil on hea koostöö lähedaste vähemusgruppidega, nagu lätlased ja leedulased, kellega meid seob ühine minevik, vaevalt aga kaugete maade sisserännuorgansatsioonidega. Tegeleme üsna intensiivselt Eestist hiljuti saabunute integreerimisega, näiteks rootsi keele kursusi korraldades ja juriidilist abi andes. Mõeldav oleks muidugi teisi gruppe kohata, kuid arvan, et peaksime sel juhul toimima uusrootslasena, koostöös näiteks rootsi keele õpetusega Svenska för invandrare. Miks mitte jutustada, mis meile Rootsis tundus alguses naljakas või sümpaatne? Või muudest kogemustest. Pangem mõte idanema.
Eestis on lahvatanud tugevad pagulastevastased hoiakud, samas on ka tugev pagulasi soosiv liikumine. Ma kujutan ette, et Rootsi eestlaskond oma kogemustega võiks aidata muuta seda võõrastevaenulikku hoiakut mis praegu levib paljude eestlaste hulgas. Mis sa sellest arvad?
Arvestades Eesti suurt venekeelset elanikkonda, võib aru saada eestlaste vastuseisust uusi võõraid vastu võtta. Põgenikuna kohtasin Taani riigiasutustes samalaadi vastuseisu, nende probleemiks oli 1940ndatel mitusadatuhat sakslast. Au neile, kes sõjapõgenikes näevad ahastuses pagenud inimesi, kellele inimarmastuse nimel ja kaastundes ulatada abikäsi. On ju tegemist vaid mõnesajaga, pealegi on Eesti majanduslikult küllalt edukas riik. Saaksime muidugi oma Rootsi kogemustest rääkida, sest annaksime seega moraalset tuge rahvaliikumisele, mis töötab lahke ja sõbraliku Eesti suunas.
Suvel aitasid sa kaasa Rootsi Eestlaste Esinduse (REE) arhiivi digitaliseerimisele, mida viis läbi Alo Ervin, ajalootudeng Tartust. Stockholmi Eesti Päevalehes ilmunud ariklis (02.09.2015) avaldad sa kahetsust, et osa tegevuse lõpetanud organisatsioonide materjalidest on varjul kodudes ja neid ähvardab pärijate teadmatuse tõttu äraviskamine. Mida saab REL, lisaks informeerimisele, teha selleks, et selliseid materjale päästa?
Arvan, et mõnelgi on tegevuse lõpetanud ühingute materjale kodus, massiliselt kindlasti mitte, sest arhiive on korrastatud nii Lundis ja Uppsalas kui ka Eskilstunas. Ka on Stockholmi arhiivi toodud dokumente, mida oleme korrastanud ja edasi saatnud. Näiteks paigutasime Helsingborgi ja Arvika Eesti Seltside arhiivid Rootsi Riigiarhiivi.
Kuid üldiselt on teada, et meie arhiiv Eesti Majas võtab veel korrastamata arhiive vastu. Oleme sellest Eesti Päevalehes teatanud. Kui kellelgi on midagi ära anda, palun kontakti astuda meie arhiivi juhataja Jüri-Karl Seimiga, e-posti aadress: es.baskj@mies.lrak.iruj.
Vähem kui aasta pärast tähistab Eesti 25 aasta möödumist Nõukogude võimu alt pääsemisest 1991. aastal. Pärast vabadusvõitluse eesmärkide täitumist tuli paljudel Välis-Eesti organisatsioonidel end ümber orienteerida. Selle käigus sai näiteks REE-st REL. Kuidas sina seda perioodi mäletad? Milleks täna on REL-i vaja?
Eesti taasiseseisvumisele reageeris 1993. aastal Rootsi Sisserännuamet (Invandrarverket), mille alla REE kuulus kui etniline sisserännuorganisatsioon. Meile teatati, et kaotame riigitoetuse, sest Rootsis pole enam “eksiilparlamenti” vaja – Eesti on ise valinud Riigikogu. Pealegi puudusid meil liikmed, nagu nõuti, olid vaid valijad ja vabatahtlikud toetajad. Tollaaegne juhatuse esimees Peeter Luksep tegi kiire ettepaneku moodustada Rootsi Eestlaste Liit, mille liikmed tasuvad ka liikmemaksu.
1993. aasta lõpuks oli 2000 eestlast avaldanud soovi liikmeks astuda. Ja järgmise aasta märtsikuu istungil asendati REE REL-iga. Välismaailmas on hulk eesti kogukondi, suurimad Kanadas ja USA-s, enamikul on kogu riiki hõlmav demokraatlkult ülesehitatud keskorganisatsioon. Rootsis on REL oma kohalike osakondadega ja allorganisatsioonidega selleks keskseks “Eesti ühinguks”, kuhu peaksid kuuluma kõik, kes end mingil määral eestlaseks peavad.
Oleme osa Suur-Eestist, Väike-Eestile toeks. Eesti keel ja kultuur on seda väärt, et seda hoida ja armastada. Seepärast pean REL-i väga vajalikuks.
Millised on suurimad väljakutsed REL-i ees tulevikus?
Minu arvates on REL-i suurim probleem vananev liikmeskond. Peaksime oma tegevuse ja algatustega suutma nooremaid hulgaliselt kaasa tõmmata. Vajame Esinduskogusse tegusaid inimesi, kellel aega ja tahtmist eestluse vankrit vedada. Tegelikult pole meil kreatiivsetest inimestest puudu. Tulge kaasa!
