Lauludest ja mälust, juurtest ja tulevikust

Kohtume Sofiaga virtuaalselt Zoomi kaudu: tema on Helsingis, mina Stockholmis.

Sofia, sinu Åbo Akademis (rootsikeelne ülikool Turus) eelmisel kevadel kaitstud doktoritöö eestirootslaste identiteedist on saanud väga head tagasisidet nii Eestis, Soomes kui Rootsis. Räägi sellest uurimistööst veidi lähemalt.

Doktoritöö pealkirja valikul „Nad olid nagu võõrad ja siiski omad: Eestirootslaste identiteedivormimine laulude abil” sain inspiratsiooni ühest 1930. aastal ilmunud artiklist, mis kajastas Vormsi rannarootslaste koori lavastust „Talupojapulm Vormsil” Skansenis. Ajakirjanikul oli raske neid määratleda. Kui nad laulsid rootsi keeles, siis ta sai aru, et nad olid rootslased, aga kui nad laulsid murdekeeles, siis ta kõhkles, kas see oli rootsi murre või eesti keel? Vormsi koori Rootsi ringreisi lähemalt uurides sain teada, et selle korraldas Rahvuslik Ühing Rootsluse Säilitamiseks Välismaal, kes soovis tutvustada eestirootslasi ja näidata, et nad olid haritud, oskasid rootsi keelt ning olid Eestis elades kujundanud oma identiteedi, samal ajal vajades tuge Rootsilt.

Minu uurimistöö koosneb kolmest artiklist, milles ma esitlen vastuseid küsimusele, kuidas laulud aitasid alates 19. sajandi keskpaigast kujundada, väljendada ja tugevdada erinevaid eestirootsluse vorme. Uurisin eestirootslasest külalauliku Mats Ekmani kirjutatud lauluviise, autorilaule, traditsiooniliste Vormsi pulmalaulude esitamist ja käsikirjalisi lauluraamatuid. Kuna analüüs põhineb laulude sotsiaalsete kontekstide rekonstruktsioonil, kasutasin palju arhiivimaterjale, ajaleheartikleid, intervjuusid ja kirjavahetusi.

Kui töö alguses oli mul ainult ühe oma Naissaarelt pärit sugulase käsitsi kirjutatud laulik, siis üleskutse peale sain kokku 28 käsitsi kirjutatud laulikut aastatest 1860–1984. Haapsalust pärit Agneta Tominga laulikust leidsin ühe Ruhnu hülgeküti laulu, mis oli Gotlandilt kaasa toodud, kui Juhan Mass oli veel noor, nii umbes 1860. aastal. 

Laulikute läbitöötamisel analüüsisin ka kultuurikontakte teiste Läänemere maadega. Huvitav oli märgata, et vaimulikud laulud olid ainult rootsi keeles, samas kui ilmalikud laulud olid sageli rootsi ja eesti keeles või ka murdekeeltes. Tõeline kultuuripärand!  Et uurimistöö sai nii hea ja uudne, on suur teene ka minu juhendajatel Johannes Brusilal ja Dan Lundbergil ning mind inspireerinud ja toetanud soomerootslastest, soomlastest, rootslastest ja eestlastest kolleegidel. 

Mul on väga hea meel, et minu uurimistööd on märgatud ja mulle on määratud Hallbergi preemia (Hallbergska priset). Tegemist on riiginõunik Mauritz Hallbergi nimelise auhinnaga, mida alates 1920. aastast antakse teadlastele, kes on „rootsikeelses originaaltöös näidanud silmapaistvat teadustööd Soomes.” Vaid üks muusikateadlane on saanud selle enne mind. Preemiasumma on 25 000 eurot ja selle annab välja Rootsi Kirjanduse Selts Soomes. Auhinna pidulik üleandmine toimus 16. mail Rootsi Klubis Helsingis.

Samal ajal, kui sain Turus kätte doktorikraadi ja prestiižsed teaduspreemiad Soomes ning Rootsis, avati Tartus Eesti Rahva Muuseumis suur näitus eestirootslastest „Rannarootslased – Estlandssvenskar – randunud ja juurdunud”. Ma töötasin kuraatorina muusika, identiteedi ja moderniseerumise teemadel. Umbes 800 m2 suurune näitus on avatud kuni 2026. aasta juunini ning 18.–20. märtsil toimub rahvusvaheline konverents, kus osalevad Eesti, Rootsi ja Soome esindajad.

Mis edasi? 

Mul õnnestus saada Bernadotte’i programmi teadusstipendium oma järgmise projekti jaoks: „Viisid, mis sündisid siis, kui arvati, et kultuur on välja surnud”. Hakkan uurima laulude kaudu seda, kuidas rootsieestlaste kultuur hakkas muutuma pärast sõda. Olen juba alustanud laulude kogumist aastatest 1940–1991. Mõned neist on standardrootsi keeles, teised eestirootsi murdekeeltes. Uurin ka, milliseid viise nad kasutasid ja mida oma lauludes väljendasid. 

Kui mõnel lugejal on pärast sõda loodud laule rootsi ja/või eesti keeles, siis olen nendest huvitatud.

Selle stipendiumi eesmärk on pakkuda võimalust teaduslikuks ja kunstiliseks süvenemiseks ning laiendada stipendiaadi akadeemilist võrgustikku väljapoole oma otsest eriala ja aidata omakorda rikastada seda võrgustikku oma teadmiste ja kogemustega. Bernadotte’i programm on viie kuningliku akadeemia – Kuninglik Muusikaakadeemia, Kunstiakadeemia, Kuningliku Vitterhetsi Akadeemia, Rootsi Akadeemia ja Kuningas Gustav Adolfi Akadeemia – koostöövorm, mis pakub stipendiaatidele ligipääsu akadeemiate ühisele pädevusele ja kogemustele. 

Käisin Stockholmis teadusstipendiumi vastu võtmas 20. mail, kusjuures selle andis üle Rootsi kuningas isiklikult kuningalossis. Ma kohtusin esimest korda kuninga ja kuningannaga Haapsalus 2002, kui me andsime välja esimese albumi ansambliga Strand … Rand. Nüüd kinkisin kuningale oma kolmanda plaadi „Põhjast tõusvad iilid“. Lisaks eesti- ja rootsikeelsetele lauludele sisaldab see ka rannarootsi murdekeelseid lugusid, mida olen harjutanud keeleteadlase ja murdekeele uurija Ida Västerdaliga Göteborgi ülikoolist. Peale minu esitavad lugusid sellel plaadil ka Meelika Hainsoo (laul ja viiul), Robert Jürjendal (kitarr) ja Mall Ney (harmoonium), kes me üheskoos moodustame ansambli Strand… Rand. 

Kuidas seda plaati osta saab? 

Plaadid on Eestis müügil ERM-i ja Rannarootsi muuseumi poodides ning raamatupoodides Rahva Raamat ja Apollo. Kui te soovite plaati tellida, siis pöörduge Rannarootslaste ühingu SOV poole Stockholmi Eesti Majas või tellige playgroundmusic.com veebilehelt. Plaati saab ka digitaalselt soetada veebilehelt bandcamp.com. 

Räägi oma uuest plaadist lähemalt

Muusika kirjeldamiseks on sõnu alati raske leida. Selle plaadi läbivat mõtet tutvustame järgmiselt: 

Tuuled on toonud ja veed viinud inimesi ning laule Läänemere rannalt rannale läbi aegade. Toovad ja viivad ka praegu. Laulame laule, mis on jõudnud Rootsist Eestisse ja siin juurdunud. Samuti neid, mis on rannarootslaste loodud – esialgu oma kodusaartel ja -külades Eestis, pärast II maailmasõda Rootsis, südamed täis koduigatsust. 

Kui oleks olemas žanr nimega „dokumentaal-laul“, kuuluks Strand … Randi muusika sellesse žanrisse. Albumile „Põhjast tõusvad iilid“ valitud laulud kannavad jälgi nende lugude lauljatest ja nende eluteedest – kus nad käisid, kuhu elu neid viis, keda nad kohtasid ja mida tundsid. Pole vahet, kas laul on autorilaul, pärimuslaul või oma aja poplaul, on selge, et need lood on olnud esitajatele olulised ja aidanud elada. Mina ja Meelika põimime laulud rootsi, eesti ja eestirootslaste murdekeeltes üheks kõlavaks mitmekeelseks tervikuks, mida Robert ja Mall aitavad esile tõsta kitarri ja harmooniumi saatega. 

Laulud jooksevad nagu pärlid kees läbi sajandi, alustades 1800. aastate keskpaigast. Rahvaviis laulule „Den blomstertid nu kommer” („Nüüd tuleb õiteaeg”) kirjutati üles Rootsis 1929. aastal, kui Ukrainast saabunud Gammalsvenskby elanikud elasid Jönköpingis vastuvõtukeskuses. 

Eestirootslasest laulupoeedi Mats Ekmani tekstid kujutavad optimismiõhkkonda, mis valitses Eestirootsi külades 20. sajandi alguskümnenditel, mil rahvas vabanes nii Vene tsaarivõimust kui ka baltisaksa parunitest. 

Kaks albumi lauludest kirjutasid Rootsis elavad eestirootslased pärast Teist maailmasõda. Need räägivad põgenemisest üle Läänemere väikestes paatides ja enamikule uuest tundest – vaiksest, närivast koduigatsusest.

Plaadi esitluskontserdil astus meiega üles ka Lauri Õunapuu, kes tõlkis eesti keelde tuntud laulu „Vår vindar friska” („Lehtedes kahin”) kolmanda salmi. Seni on lauldud vaid selle kahte esimest, kevadeidüllist ja noorte armastusest kõnelevat salmi. 

Laulu kirjutas 1828. aastal Kristina Julia Nyberg ja see räägib noorest naisest, kes saadab oma armastatut sõtta. Eesti keelde tõlkis selle laulu kaks esimest salmi Andres Allver juba aastal 1885, kui see oli saanud armastatud koorilauluks, eriti Uppsalas.

Eesti keeles kõlab laul nii: 

Lehtedes sahin, salalik sahin, 
Kevade mängil tuulede hood. 
Mägedelt alla, jõgedelt valla
Ruttavad merde vahused vood. 

Tuksu mu süda, kuulata sääl, 
Kaebades kaob pasuna hääl!
Kalamees mängib, kaugele kõlab
Lauluviis orus, mäel. 

Süda mul lõhkeb, ah kui veel kõlas
Viimast kord hellalt armsama hääl!
Südames valu, armsamast kahju,
Suu surisin ta huulede pääl. 

Õilmetes seisis võsa ja niit, 
Ööbik siis laulis lustilist viit. 
Kalamees mängib, kaugele kõlab
Lauluviis orus, mäel. 

Kuu kumab kaasa, öö-õhus tasa
Nurmedel vaob udude siid, 
Tiibade plagin, naerude lagin,
Tantsimas niidul haldjaid on siin. 

Uinub siis ohe, hoia mu käest
Enne kui kaugel ära siit säed.
Kalamees mängib, kaugele kõlab, 
Ärganud orud, mäed. 

Sa olid eelmisel suvel eestirootslaste laulupeo korraldaja ja nüüd aitasid kaasa ESTO rahvapeo korraldamisele Narvas. Kas sul on mälestusi mõnest varasemast ESTO-st? 

Kahjuks mitte. Kui olin 11-aastane ja skaut Boråsis, olid vanemad tüdrukud käinud Kanadas ESTO-l, kuid mina olin siis veel liiga noor. Jäin mõtlema, et miks nad käisid just Kanadas ja miks meil on seal nii palju sugulasi. Teise ja kolmanda generatsiooni järeltulijad ei pannud alati lapsena pilti kokku. Hiljem olen vaadanud oma vanaisa ja vanaema albumit ning mind on vaimustanud fotod eestlaste kokkusaamistest Göteborgis 1940. aastate lõpul. Uskumatu, kui kiiresti ja väheste vahenditega kõik loodi, et hoida eestlust ja kogukonda võõrsil alles. 

Minu isapoolse vanaisa ema on pärit Naissaarelt ja ta kohtas minu vanavanaisa Juminda poolsaarel, kui Naissaar tühjendati tsiviilisikutest esimese maailmasõja ajal. Minu isa emapoolne suguvõsa pärineb Viimsist. Kõik, mis on seotud suurpõgenemise ja punaterroriga, puudutab ka mind. Enne sõda elas Eestis umbes 8000 eestirootslast, kellest umbes 7000 põgenes sõja ajal Rootsi. Kuigi nende äratoomist korraldas suures osas Rootsi riik, tähendas see siiski oma kodude mahajätmist. Mitte kõik ei pääsenud Triina ja Juhani suurte päästeoperatsioonidega. Näiteks Olle Lindströmi (18-aastaselt) vormsi murdes kirjutatud laul aastast 1943 kirjeldab väikese paadiga põgenemist Vormsilt – üks laps oli alles rinnalaps –, teekonda üle tormise mere, kohtumist teiste paatidega ning saabumist Sandhamni, kus neid võttis vastu kirikuõpetaja ja laulsid üheskoos „Tryggare kan ingen vara”. See laul räägib lihtsatest inimestest, kes haarasid võimalusest kinni ja võitlesid elus püsimise eest. 

Kui Eesti vabaks sai, oli mul kohe soov Eestisse minna. Esimest korda sõitsin Eestisse esinema 1991. aasta sügisel ning 1994. aastal kolisin sinna – kaasas jalgratas, suletekk ja viiul. Plaanisin jääda vaid paariks kuuks, kuid jäin 19 aastaks. 

Lisaks sellele, et sa juhatasid ESTO rahvapidu Narvas, esinesid sa seal ka oma teise ansambliga Naised Köögis. Kuidas sa Helsingis elades ja uurimistööd tehes jõuad nendega Eestis koos harjutada ja kontserte anda? Mis see on, mis teid Naised Köögis ühendab? 

Me kohtusime, kui me kõik elasime Viljandis 2008–2013. Meil on lapsed samas vanuses ja kohtusime alguses, et meie lapsed saaksid koos mängida, kuid peagi said meist head sõbrad. Me saime koos kõigest rääkida ja mõne aja pärast hakkasime rääkimise asemel vormima oma mõtteid laulusõnadeks. Esimese plaadi lindistasime, kui Kristiina Ehin oli kolinud Tartusse ja mina Stockholmi. Iga kord, kui meil on esinemised, on meil taaskohtumine ja kui on aeg midagi uut luua, korraldame kirjutamislaagri. Minu arvates see on väga hea kombinatsioon teaduse tegemisega, sest ma pean mõnikord lahti laskma oma uurimistööst ja hoidma distantsi, siis on just väga hea minna ansambliga Naised Köögis ringreisile.