Jah, Rootsi võetakse loodetavasti ikkagi NATO liikmeks. Teame kõik, mis sellega peaks kaasnema Rootsile, Soomele, Eestile, tervele Läänemere ruumile ja NATOle.
Ühtlasi saab Läänemeri kui NATO sisemeri olema mitmekordseks tagasilöögiks „Mordorile“: 1) Vajaduse korral piiraksid Soome ja Eesti Vene laevastike väljapääsu Soome lahest, ning 2) sulgeksid Soome ja Rootsi ühiselt taasrelvastatud Ahvenamaa kaudu Botnia lahe. Samas võiksid 3) Rootsi ja Taani igal ajal takistada Vene laevastike strateegilisi liikumisi edasi-tagasi läbi Taani väinade, ehk NATO keeles BALTAPPS kaudu. Kaugel põhjas hakkaks 4) NATO ühine Norra, Rootsi ja Soome Põhjakomando neutraliseerima Nõukogude Liidu admiral Gorškovi au ja uhkust, tema Põhja ründelaevastiku väljumisi operatiivsele avamerele Severomorskist ja Murmanskist operatiivsele nn. GIUK gapi. Ning hakkaksid 5) kõik NATO läänemerelised tõrjeoperatsioonid saama kaugtoetust Rootsi ja Taani uputamatutelt hangaarlaevadelt Gotland ja Bornholm. Küllap kunagi ka Saaremaalt.
Kuid siin tekib tõsine küsimus: mis peaks saama Vene hambuni relvastatud eksklaavist Kaliningradist? Sest selge on ju see, et „Sauron” ei lepi kunagi Läänemerega kui NATO sisemerega. Loomulikult kasutab ta siin majanduslikke, diplomaatilisi ja teisi kanaleid, nüüd Ungari ja Türgi kaudu, et blokeerida Rootsi NATO liikmelisust. Ja tema ainuke tööriist status quo taastamiseks on ikkagi Kaliningrad, olgu et ta raketi-, maa- ja lennuväed on kandnud raskeid kaotuseid Ukrainas.
Veetsin 2006. aasta sügisel paar nädalat Kaliningradis sealse Immanuel Kanti-nimelise ülikooli külalisprofessorina. Mu tudengitest kuulajaskond jagunes plaksti kaheks: need kes väga pooldasid mu normaal-läänelikke etteasteid, ja need, kes mind selgelt vihkasid. Vabal ajal liikusin koos üliõpilastega võimalikult palju ja panin tähele mitte ainult traditsioonilist T-34-d üliõpilaselamute keskel, vaid et ka Kaliningradi eeslinnades leidus veel sõjaeelseid purustamata hooneid, mis nägid välja täpselt nagu Göttingenis või Marburgis. Kuulsin ka, kuidas üliõpilased omavahel hellitavalt nimetasid oma kodulinna „Kenix”, muidugi vana nime Königsbergi järele. Õppisin neilt palju.
Samas oli Kaliningrad saanud oma esimese tsivilistist kuberneri. Polnudki enam mingi admiral lenduri päikeseprillide ja vihmavarju meenutava nokamütsiga! Too uus kuberner oli pöördunud lääne suunas ja katsunud tuua maale Hollandi suurfirmasid, nagu Philips ja teised.
Kui neid uusi kogemusi veel omaette seedisin, kutsusid mind mu viimasel õhtul kaks professorist kolleege lahkumisõhtusöögile. Sõitsime autoga linnast välja, vähemalt oma tunnikese. Maandusime kuskil Läänemere kaldal külas, mis nägi välja täpselt nagu Lääne-Saksa kuurordid Timmendorfer Strand või Travemünde. Või kasvõi Pärnu, ainult palju väiksem ja vanamoodsam, tähendab just nagu enne teist maailmasõda. Ka restoran, kuhu mind viidi, näitas selget ennesõjaaegset Saksa ehk siis juba Ida-Preisi päritolu. Mu küsiva pilgu peale selgitati, et selle küla hõivas sõja lõpus üks sovetskaja armija ohvitseride grupp, kes ei lasknud sinna aastate jooksul ühtegi parteilast, ja kel õnnestunud seda rannaküla hoida endises vormis, puhtuses ja efektiivsuses. Järelikult oli toit, nagu oodata võis, oivaline, teenindus nagu parimas ohvitseride kasiinos kunagi. Ka vodka oli tasemel.
Õhtu lõpu poole, kui olime kõik parajasti vennastunud ja tagasisõit lähenemas, tänasin viisakalt ja julgesin küsida, et härrased, siin on teil ju kõik väga tore, aga – mis teist saab? Mis tulevik võiks olla Kaliningradi oblastil? Oma poolt näen, et teil oleks nagu kolm võimalust, kas a) taastate oma vanad Lääne suhted Saksamaa, Hollandi ja nüüd ka Euroopa Liidu kaudu? Või b) tahate äkki saada umbes sääraseks Läänemere riigiks, nagu on teie naabrid Eesti, Läti ja Leedu? Või c) jääb ikkagi määravaks Moskva deržaava ehk siis raudne rusikas?
Kolleegid kohe ei vastanud, vaatasid üksteisele otsa. Siis lausus neist vanem: „Lieber Herr Kollege, meil siin Kaliningradis on nii, et 25% meie üliõpilastest õpivad inglise keelt, 15% õpivad saksa keelt ja ülejäänud 60% õpivad – Kalashnikovi”. Sellega oli see jutt räägitud… 17 aastat tagasi.
Aga kuidas suhtutakse nüüd, 2023. aastal? Mis tegelik võim võiks peale „Mordori“ vapustavaid kaotusi Ukrainas ja „Sauroni“ vastavat prestiiži langust olla kohalikul admiralil, kuberneril, kasvõi vanal kuulsal ülikoolil? Milleks on nad võimelised? Mis mõju võiks olla läänel (Saksa, Euroopa Liit ja NATO)? On ju näiteks poolakad ja leedukad linnale taastanud oma vanad poola- ja leedupärased nimed Króleswiec ja Karaliaucius. Sarnaselt võiksid teha ka Balti vabariigid. Ka Rootsi. Miks mitte?
Mu isa (sünd. 1916) liikus päikeseküllasel 1939. aasta suvel ajakirjanikuna läbi selle vana Ida-Preisi ordu- ja ülikoolilinna. Ta mäletas nostalgiliselt: „Ah, Königsberg, see muusika, see muusika, igast aiast kostis muusikat”… Jah, just nimelt Königsberg, selmet hambuni raskesti relvastatud agressioonikeskus, mis kannab ikka veel selle vana balleriinide ahistajast politruki Kalinini nime!
Kaliningradi admiral peaks olema praegu väga mures. Täitsa lõksu surutuna, nagu ta oma superrelvastusega seal tegelikult on, ühelt poolt NATO sisemere ja NATO-Leedu kaudu ning teiselt poolt võimsa euraasialiku „Mordori” vahel. Samas teab ta, kasvõi NATO-kindral Shirreffi „War with Russia“ (2016) kaudu, et just tema Kaliningrad saab võimaliku suurkonflikti puhul olema üks esimesi NATO poolt rünnatud alasid. Nii et, kas on meil üldse põhjust oodata muud kui rakette, tuld ja tõrva Kaliningradi suunast? Pluss veel seda kohutavat reostust, mida Kaliningradist ikka veel merre ujutatakse?
Mida admiral üldse teha võib, suudab või julgeb, et parandada omaenda ja alluvate strateegilist ja majanduslikku olukorda? Ning kuidas võiks üks säärane kuju suhtuda mõisteisse svoboda, „vabadus“ ja „iseseisvus“?
Sellest, mida see admiral praegu ette võtab, või mida ei võta ning tema suhetest „Sauroniga“ ja lääne, NATO ja ELi tippude teadlikkusest ja suhtumisest oleneb kas laastava sõja või jätkuva rahu küsimus Läänemere ruumis. Kahjuks viitvad kõik näitajad ikka veel konfliktile. Tähendab, senikaua kui püsivad pukis „Sauron” ja tema massimõrvarite bande.
Nõukogude Maja
Foto Denis Gavrilov, Dreamstime.com
1980. aastate lõpus lammutasid venelased selle, mis oli sõja järel alles jäänud kunagisest maalilisest Königsbergi lossist. 1970. aastatel algas Nõukogude Maja ehitus, ent kuna vundament ehitati nõrgaks (küllap varastati osa materjalist ära, tavaline nõukogude praktika), siis selgus, et see ei suuda hoonemürakat kanda. Nõnda seisis poolik hoone pikalt tühjana, korduvad katsed olukorda parandada ja maja valmis ehitada ebaõnnestusid.
Maja helgeim hetk oli 2005. aastal, mil hoone värviti Putini visiidi puhul üle ja paigaldati dekoratiivse funktsiooniga aknad. Tänavu algas maja lammutamine. Üks nõukogude võimu ja olemuse ilmekamaid sümboleid kaob.