Eesti Algkool siirdus 1946/47 õppeaastal Katarina-Södra algkooli ruumidesse aadressil Sofiagatan 4. Vaevalt oli jõutud kohaneda uute ruumidega, kui 12. novembril 1946 tuli sealt lahkuda, sest linnavalitsus vajas neid klassiruume ehitustööliste ajutisteks korteriteks.
Stockholmi koolivalitsuse poolt määrati kooli uuteks ruumideks Eriksdali algkooli maja aadressil Ringvägen 56. Koolil tuli asukohta vahetada keset kõige intensiivsemat õppetööd. Kuid uude asukohta siirdumine tõi enesega rõõmu ja uut tööindu, sest kool asus tolleaegse Stockholmi ja kogu Rootsi moodsaimas koolimajas. Seal saime olla 8. juunini 1949. Siis oli Eriksdali algkoolil endal neid ruume vaja. 1949/50 õppeaastast alates töötas eesti algkool Nya Elementarskolani ruumides Slöjdgatan 4.
Kooli majanduse kindlustamiseks
pöördus Eesti Komitee koolitoimkond 1949. aastal kuninga poole palvega toetuse saamiseks 15 000 kr ulatuses rootsi keele õpetamiseks Stockholmi Eesti Algkoolis. 1950 märtsis tuli teade, et kuningale esitatud palve lükati koolide peavalitsuse poolt tagasi ja teatati, et koolide peavalitsus kaalub Stockholmi Eesti Algkooli järkjärgulist sulgemist. 1950/51 õppeaastast alates tuleb sulgeda igal aastal kaks klassi. Põhjuseks toodi kooliruumide vähesus Stockholmis.
Koolivalitsuses sattusime sama inspektori juurde, kes oli teostanud Göteborgi Eesti Algkooli sulgemise. Inspektor ei tahtnud meie selgitusi kuulda – sulgemise otsus oli tehtud. Lootusetus olukorras kuulas meid ära direktor Ekman ja aitas majandusdirektor Göranssoniga lahendada klassiruumide küsimuse.
Stockholmi linnaplaani muutumisega kuulus Nya Elementarskola lammutamisele ja alates 24. augustist 1953 jätkas kool tegevust Jakobi kooli ruumides aadressil Brunnsgatan 11. Kooli järkjärguline sulgemise otsus jäi teostamata. Kool võitis Stockholmi koolivalitsuse ja koolide peavalitsuse tunnustuse.
Kui kooli õppetasemele oli saadud ametlik tunnustus, oli järgmiseks ülesandeks kooli majanduse ja õpetajate töötasude korraldamine. Eesti Komitee toetus koolile vähenes majanduslike võimaluste puudumisel. Ainult lapsevanematel ja Sõprade Seltsil oleks kooli õpetajate töötasude ja majanduslike kulude kandmine pikema aja jooksul osutunud raskeks.
1952. aastal taotlesid Eesti Komitee ja Eesti Rahvusnõukogu haridusministeeriumilt toetust Stockholmi Eesti Algkoolile, eesti täienduskoolidele, Eesti Teaduslikule Instituudile ja eesti kultuuri viljelemiseks üldse.
1953. a sügisel paluti haridusminister Ivar Perssonilt Eesti Komitee koolitoimkonna ja Stockholmi Eesti Algkooli esindajate vastuvõttu, et oleks võimalik Rootsi kõrgeimale haridusjuhile vahetult selgitada oma kooli olukorda. Haridusministri juures käisid Eesti Komitee esimees prof Harald Perlitz, koolitoimkonna juht Heinrich Mark, Eesti Algkooli Sõprade Seltsi esimees Juhan Marand, Hoolekogu esimees Edmund Pratka, lapsevanem William Muld ja koolijuhataja Udo Juuno. Kohtumise lõpul kutsuti minister Eesti Algkooli visiidile. Minister Persson võttis kutse huviga vastu.
Haridusminister külastab Stockholmi Eesti Algkooli
27. oktoobril 1953 toimuski külaskäik. Minister Persson saabus kooli koos oma büroojuhataja Birger Öhmaniga õppetundide alguseks ja teatas, et saab kooli jääda vaid lühikeseks ajaks. Külastust alustati esimesest klassist ja kahe õppetunni vältel viibiti kõikides klassides ja jälgiti õpetajate tööd. Lapsevanemad olid katnud kohvilaua, laual valge lina, küünlad ja lilled. Minister oli sellisest meeldivast ootamatusest üllatunud ja istus meeleldi kohvilauda, arutlemaks kooli külastamisel saadud muljeid. Minister Persson ütles lahkumisel, et ta oli saanud kooli õppetööst hea mulje ja nüüd ta teab, kelle eest ta valitsuse koos olekul räägib. Lühike külaskäik kestis üle kolme tunni ja kujunes tulemusrikkaks.
Nii saabuski Rootsi riigipäeva tähelepanuväärne tunnustus Stockholmi Eesti Algkoolile. Vaatamata koolide peavalitsuse eitavale seisukohale, otsustas Rootsi riigipäev 5. mail 1954 määrata 60 000 kr Stockholmi Eesti Algkooli õpetajate palkade maksmiseks, esialgu õppeaastaks 1954/55.
Esimene katse avada Stockholmi Eesti Algkooli juurde kõrgaste ja 7. klass tehti 1963, mil haridusminister R. Edenmanile anti üle märgukiri ja selgitati vajadust üksikasjalikult. Haridusminister jäi aga eitavale seisukohale arvestades vähest õpilaste arvu. Samas oli 1. klassi õpilaste arv nii suur, et avati kaks paralleelklassi nii 1963 kui ka 1964. Lastevanemate initsiatiivil leiti Stockholmi koolivalitsusega 6. klassi lõpetajatele lahendus, et nad said ühise 7. klassina jätkata Katarina reaalkoolis.
Muudatused südalinna koolipiirkondades kerkisid uuesti päevakorrale 1971. aastal. Jakobi koolis vähenes õpilaste arv seoses Stockholmi südalinna elumajade lammutamisega ja nende asendamisega uute ehitustega äride ja ettevõtete kontorite jaoks. Jakobi kool otsustati likvideerida. Lapsevanemad mobiliseerisid kõik jõud, et Jakobi koolis saaks õppetöö jätkuda. Stockholmi koolivalitsus tegigi järelandmise ja otsustas, et Jakobi kool jääb alles. Nii jäi ka Eesti Algkool Jakobi kooli alles.
Uute kooliruumide otsimisega tuli veel kord üle elada ebameeldivusi ja kibestumist
Stockholmi koolivalitsuse majandusosakonna noorevõitu ametnik imestas, milleks me vajame veel eesti kooli, kui oleme juba üle 25 aasta Rootsis elanud. Siis pakuti ruume lõunapoolsetesse eeslinnakoolidesse, ka Kristenebergi kool oli kõne all. Hoolekogu esimees Erik Saare ja koolivalitsuse revident Endel Krepp jäid aga kindlaks soovile, et kooliruumid peavad asuma südalinnas, mis oleks kergesti kättesaadav kõikidest eeslinnadest tulevatele õpilastele. Uued kooliruumid anti Stockholmi vanalinna kooli Storkyrkoskolani külge ehitatud koolimajas, eraldi sissekäiguga aadressil Svartmangatan 20-22 „Kvarter Juno“. Seal oli 163 aastat tegutsenud Kraftska erakool, mis läks likvideerimisele.
Kui Jakobi kooli tulles 20 aastat tagasi mahtusid esemed käsipakkidesse, siis nüüd oli transpordiks vaja seitse veoautot. Õppetöö algas uutes kooliruumides 21. augustil 1973 kell 10. See päev oli Stockholmi Eesti Algkoolile pöördelise tähtsusega ja päev paremuse suunas. Kooli asukoht Stockholmi suurlinnas oli tsentraalne ja kergesti kättesaadav, sest vanalinna metroojaamas Gamla Stan peatusid mitmed metrooliinid.
Kooli avaaktus toimus keskaegse ilmega ajaloolises võlvitud saalis, mis kunagi keskajal kuulus Svartbrödra kloostrile. Eestlasi tervitas ka Suurkiriku kooli juhataja Knut Lagerstedt. Pärast tervitusi pidas peapiiskop Konrad Veem kõne ja palvuse, milles ta rõhutas kooli ja emakeele säilitamise olulisust ja soovis edu ning õnnistust koolile uues asupaigas. Aktus lõppes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ laulmisega.
Pikem versioon ilmunud raamatus „Stockholmi Eesti Algkool“. Stockholmi Eesti Algkooli Sõprade Selts (1970).
Vaata pildigaleriid!
