Joakim Kusti Paasikivi (sünd 1960) on Rootsi kolonelleitnant, kes on pärast 24. veebruaril alanud Vene invasiooni Ukrainas tihti sõna saanud Rootsi meedias. Joakimil on Eestiga tihedad sidemed, sest tema ema on pärit Eestist. Selles eksklusiivses intervjuus räägib ta endast, sõjast Ukrainas ja julgeolekuolukorrast Euroopas.
Millised on sinu sidemed Eestiga?
Olen sündinud ja üles kasvanud Stockholmis eestlasest ema ja soomlasest isaga, olin Soome kodanik. Ma ei saa öelda, kumb pool minus domineerib, oleneb sellest, millisel maal ma parasjagu viibin, kuid mul on lihtsalt hea meel, et olen oma vanemate laps.
Mu ema sündis Valgamaal, aga kasvas üles Mihklis. Ta põgenes koos oma isa ja õdedega 1944. aastal Rootsi. Minu vanaema jäi Eestisse ja küüditati Siberisse. Ta jäi seal õnneks ellu ja naases Eestisse, kuid ma ei ole temaga kunagi kohtunud. Vanaisa ja üks minu tädidest kolisid 1948. aastal edasi Lõuna-Aafrikasse.
Kuna koduseks keeleks oli rootsi keel, siis ei ole ma eesti ega soome keelt ära õppinud, millest on kahju. Saan natuke aru, aga ei oska kummaski keeles suhelda.
Millised inimesed on sinu elu mõjutanud ja kujundanud sind selleks, kes sa täna oled?
Mind inspireerivad tublid inimesed, kes teevad head. Raske on kedagi eriliselt esile tuua, kuna mul on olnud palju häid ja professionaalseid kolleege, kes on olnud mulle eeskujuks ja mind toetanud. Nüüd, mil olen palju meedias figureerinud, olen seal kohanud paljusid inimesi, kes on avaldanud sügavat muljet. Näiteks olen ma väga rõõmus, et mul on õnnestunud kohtuda fantastiliste väliskorrespondentide Lubna El-Shanti ja Bengt Norborgiga. Ja muidugi Malcolm Dixelius, kes on olnud suur eeskuju juba pikka aega.
Oled valinud sõjalise elukutse – kes või mis inspireeris sind?
Pärast keskkooli lõpetamist asusin ajateenistusse rootsikeelses Uusimaa brigaadis Soomes ja mulle sobis see hästi. Kuna ma ei osanud soome keelt, taotlesin Rootsi kodakondsust ja sain selle, et astuda Rootsi armeesse.
Mulle meeldis ajateenistuses olemine ja ohvitseriamet tundus põnev. Samuti oli minu jaoks enesestmõistetav, et kõik riigid peavad ennast kaitsma, eriti pärast Eesti ja Soome vabadussõdade ja Teise maailmasõja kogemusi.
Oled olnud õpetajaks Balti Kaitsekolledžis. Kuidas see juhtus ja kaua sa Eestis olid?
Olin Balti Kaitsekolledžis Tartus õpetajaks vahemikus 2018–2021. See oli Rootsi kaitsejõudude komandeering, mida taotlesin, ja juhendasin seal sõjaväeluure õpet. See oli fantastiliselt huvitav aeg koos erinevatest riikidest, sealhulgas Ukrainast pärit juhendajate ja õpilastega. Veel üks huvitav seos Tartuga oli see, et minu vanavanaisa juhtis Soome delegatsiooni Tartu rahuläbirääkimistel 1920. aastal.
Nimetasid oma vanavanaisa Juho Kusti Paasikivi. Ta oli vahemikus 1946–1956 Soome riigi president ja oma valitsusajal viljeles välispoliitikat, mille eesmärgiks oli hoida häid suhteid Nõukogude Liiduga. Seda (palju kritiseeritud) doktriini kutsutakse Paasikivi-Kekkoneni doktriiniks ja see tugines pragmatismil. Kas sarnane pragmatism oleks mõeldav tänases olukorras ja suhetes Putini Venemaaga?
Arvan, et Paasikivi doktriin oli tol ajal ainuke võimalus, et säilitada Soome iseseisvust (kuigi piiratud kujul). Kekkoneni Soome ajal olid enesetsensuur ning allaheitlikkus muutunud sellises ulatuses normiks, et alandlikkus tundus poliitikute suhetes Moskva tähtsate ninade ja koduvenelastega loomulik. Paasikivi monumendi jalamile Helsingis on kirjutatud, et „faktide tunnistamine on tarkuse tunnus”. Sarnaselt paljude teiste tuntud isikute ütlustega on ka see tsitaat ajatu ja tõene ka täna. Nii see on, aga ainult juhul, kui samal ajal enesele aru anda, et faktid muutuvad ja tagajärgede eest tuleb vastutada.
Augustis ütles Soome president Sauli Niinistö, et „praeguses olukorras ei ole Soome varasematest suhetest Venemaaga enam midagi alles. Usaldus on kadunud ja tunnelist ei paista uut valgust“ ja Eesti peaminister Kaja Kallas ütles novembris Paasikivi Seltsis esinedes, et ” vabanemine Venemaa sõltuvusest tähendab vabanemist Venemaa väljapressimise käest”.
Arvan, et veel pikka aega, ka pärast Kremli võimuladviku vahetumist, on oluline hoida ettevaatlikku joont ja mitte integreerida Venemaad rahvusvahelisse koostööse, eriti mis puudutab Euroopa julgeolekut. Venemaa peab enne tõestama, et ta on muutunud ja see kehtib ka nende suhtes, kes kutsuvad end liberaalideks, kuid usuvad siiski mingisse Vene erakordsusesse.
Millist rolli on sinu päritolu mänginud selles, kuidas mõista Venemaad ja Venemaa ambitsioone?
Minu arusaama Nõukogude Liidust ja hiljem Venemaast on mõjutanud minu pere minevik Eestis ja Soomes. Nende erinevate kogemuste baasil on mul tekkinud seisukohad, mis sarnanevad pigem vaadetele, mis on levinud Soomes ja Eestis, mitte Rootsis. Eestis ja Soomes valitseb nüüd sarnane arusaam, eriti kui võrrelda Rootsi nägemusega. Teise maailmasõja erinevad kogemused Eestis ja Soomes on nüüdseks päädinud järeldusega – Venemaale tasub vastu hakata. Rootsi viljeles külma sõja ajal Nõukogude Liidu suhtes allaheitlikkust ja see kestis kuni 70-teni, ent pärast seda kinnistus arvamus, et neutraliteet on moraalselt ülim lahendus ja eesmärk iseeneses, mitte nagu Soomes, kus eesmärgiks oli säilitada iseseisvus.
Aga ka Rootsis on arusaam Venemaast muutunud nüüdseks realistlikumaks.
Oled tihti kommenteerinud sõda Ukrainas. Kas midagi on selle sõja käigus sind tõeliselt üllatanud? Tundub, et Euroopa ülehindas Venemaa sõjalist võimekust ja valmisolekut omajagu. Kuidas sulle tundub?
Pärast Venemaa invasiooni arvasin ma nagu paljud teised lääne eksperdid, et Venemaa oli paremas seisus, kui ta tegelikult on. Ütlesin, et Ukraina jaoks oleks parim „kaotada hästi aeglaselt, selleks et saada läbirääkimiste laua taga endale parem positsioon“. Olin tõsiselt alahinnanud ukrainlaste kaitsetahet, julgust ja osavust ja ülehinnanud venelaste oskusi. Arvan, et osa probleemist oli see, et uskusime venelasi, kes ise uskusid, et nad on võimekad. Nüüd on nad näidanud, et neil ei ole võimekust pidada kõrgintensiivset sõda. Selle eest tuleb muidugi tänada Vene korruptsiooni, mille tulemusena kadusid riigikaitsereformi rahad erinevatesse taskutesse ja sõjavarustuse asemel kulutati raha luksusjahtidele ja muule säärasele.
Millal õnnestub ukrainlastel hakata pidama Putiniga läbirääkimisi enda tingimustel?
Usun, et Ukraina võib võita ja et läbirääkimistel arutatakse siis, millistel tingimustel Vene väed lahkuvad Ukraina tunnustatud piiridest, maksavad kinni sõjakahjud ja kuidas sõjakurjategijad viiakse Haagi või sinna, kus iganes see protsess toimuma saab.
Mida sa arvad sellest, et paljud Vene mehed on mobilisatsiooni hirmus lahkunud Venemaalt ja kolinud erinevatesse riikidesse Euroopas – kas pole see mitte julgeolekurisk?
Need noored mehed, kes on Venemaalt lahkunud, ei pruugi olla seda teinud põhjusel, et nad on sõja vastu, vaid sellepärast, et pääseda ise sõdimisest. Kuna ei ole teada, kas selle liikumisega on kuidagi seotud Vene eriteenustused, tuleb seda vaadelda kui julgeolekuriski.
Kuidas näeb välja julgeolekuolukord üldiselt Euroopas ja maailmas?
Venemaa täieulatuslik invasioon Ukrainas on liitnud omavahel Euroopa Liitu, Euroopat ja USA-d ning läänt üldiselt rohkem, kui keegi oskas loota. Kuid siiski on erinevates riikides erinevad arusaamad, mis on parim edasine tee, ja osa rahvast peab oma rahakotti ja mugavusi olulisemaks kui pikaajalist turvalisust. Ma ei ole kindel, et saab rääkida polariseerumisest kui fenomenist, kuna näiteks Poola ja Ungari, keda varem peeti omavahel sarnasteks, omavad teineteisele täiesti vastukäivaid seisukohti julgeoleku osas. Veel on selgunud, et need, kes toetavad erinevaid konspiratsiooniteooriaid, on üldiselt sama seltskond, kes ka Venemaa suhtes on toetaval seisukohal, nagu ka vasak- ja paremäärmuslased.
Vahel paistab, et samad isikud, kes räägivad polariseerumisest kui probleemist, näevad samas probleemi ka selles, et liiga paljud parteid kogunevad poliitilise maastiku keskele. Poliitikas peab olema kuulda erinevaid hääli ja leiduma selliseid poliitikuid, kes hindavad julgeolekut ja rahvusvahelist koostööd ka siis, kui see on ebamugav.
Julgeolekuriskid Euroopas on nii praegu kui ka tulevikus suuremalt jaolt seotud Venemaaga, kuni ei tõestata vastupidist. Sellele lisandub Hiina ja Taiwaniga seotud kahetsusväärse arengu risk ja oht, et Euroopa vahetab Venemaast sõltumise välja Hiinast sõltumise vastu.
Öeldakse, et sõjas võitjaid ei ole, on ainult kaotajad, kuid kes võidab kõige rohkem Ukraina sõjast?
Sõjas on alati ka võitjaid, kuigi võit võib tulla ränga hinnaga. Usun, et Ukrainal on võimekus sõda võita. Iga kord, kui Vene poolt on survestatud, on nad järele andnud: Kiiev, Harkiv ja viimati Herson. See ei saa olema lihtne ja Ukraina vajab jätkuvat Lääne toetust kõigis valdkondades. Venemaa kaotamine on oluline ka seetõttu, et vastasel korral kinnistub seisukoht, et agressioon tasub ennast ära.
Ukraina näide tõestab demokraatlike riikide tugevust ja ühtekuuluvust ning loodan Ukrainat pärast nende võitu peatselt külastada.
Artikkel ilmus trükiajakirjas Rahvuslik Kontakt 2022 nr 241
