Võiksime üheskoos kokku leppida, et suvi algas juba maikuus, kui soojadel päikesepaistelistel päevadel paljud sõbrad ja tuttavad Göteborgi sõitsid, et nautida ilusat eesti laulu, teatrit, kunsti ja pidustusi Estivalil, meie suurel kultuurifestivalil. Ka Maali ja mina sõitsime muidugi Estivalile ja võtsime osa mitmest üritusest.
Eesti Maja oli nädal aega rahvast täis. Seal sai süüa ja juua ning kaugemalt tulnud sõpru kohata, lisaks kõrvalmajas koore, muusikuid ja teatrit kuulda. Eks kirjutavad teised pikemalt eri kavaosade kohta. Meie Maaliga olime väga rahul, mõnikord isegi vaimustatud ja lõpuks eriti tänulikud korraldajatele ja esinejatele, kes enam kui aasta aega seda kõike ette valmistasid. Müts maha ja sügav kummardus!
Estivali eelviimasel päeval toimus uhke laulupidu ja rahvapidu mitmesaja osavõtjaga. Laulupeol esinesid koorid üksteise järel ja koos ning lõpuks hiilisin ise ka lauljate hulka, kui oli aeg laulda „Mesipuud”. Olen seda palju laulnud, iga kord liigutatud pisarateni. Maali oli siis kuulajate hulgas, aga lubas kohe laulma hakata meie eesti segakooris, et pääseks järgmisele üldlaulupeole Tallinnas!
Kas mäletate, kui soe ja kuiv oli juunis ja kui märg ja jahe juulis? Iga ilmaga sai kuulda talupidajate hala. Meie aga elasime päevast päeva ning nautisime loodust ja ilma. Olime maal ja kasvatasime herneid, porgandeid ja kartuleid. Vahest tegime väljasõite mereranda ja saartele. Vaatasime noorte laulu- ja tantsupidu Tallinnas telekast – väga mugav! Ka naiste jalgpalli MM televisiooni vahendusel pakkus huvi.
Augustis sõitsime nädalaks Eestisse. Ilma Eestita pole õiget suve! Pettumust pakkus Tallinki taevasse tõusnud reisihinnad, nii et sõitsime seekord palju soodsama DFDS praamiga üle Kapellskäri ja Paldiski. Võime soovitada! Aeg Eestis täitus aeg peamiselt rohkete kohtumistega – Tallinnas mitmed sugulased ja Saaremaal Rootsist suvitama tulnud sõbrad. Igal kohtumisel kostitati meid värskete anekdootide, kuulujuttude, uudiste ja maitsvate hõrgutistega.
Rootsi on viimastel aastatel meie austatud poliitikute otsuste tulemusena muutunud turvalisest heaoluriigist vaeseks kriminaalsete jõukude lahinguväljaks. Iga päev kuuleme – lisaks ulatuslikule majanduslikule kriminaalsusele – tapmistest ja lõhkamistest, kus mõrvariteks kasutatakse isegi noori lapsi. Sõditakse narkootika turgude ja võimu pärast äärelinnades. Ja mis siin salata, terve see kriminaalsus on sinisilmselt imporditud Lähis-Idast ja Aafrikast, kus kehtivad hoopis teised normid ja kombed. Islamistide ähvardused ja nõuded takistavad isegi Rootsi liitumist NATO-ga ja vähendavad seega rootsi rahva riiklikku turvalisust.
Mitmed Rootsi poliitikud on tüdinenud andmast toetusi ebalojaalsete ja kriminaalsete sisserändajate organisatsioonidele. Seepärast on valitsusel kavas loobuda kõikidest toetustest etnilistele organisatsioonidele – nende hulgas ka Rootsieestlaste Liidule. Nii ohustavad kriminaalsed sisserändajad ka korralike eestlaste kultuuritegevusi ja pole näha, et otsustajad suudavad vahet teha heade ja halbade organisatsioonide vahel. Ees ootavad meid rasked ajad ja külm talv!
