Hilma Nerep-Mossin 100

Hilma on hinnatud pianist ja koorijuht, kes on teinud koostööd eesti muusika suurkujudega, nende hulgas helilooja Eduard Tubini ning viiulikunstnik Alfred Pisukesega. Hilma on oma pika ja toimeka elu jooksul saatnud klaveril loendamatul hulgal erinevaid muusikuid, mees-, nais- ja segakoore, esinenud ise klaverisolistina ning olnud aastatel 1968–1975 Stockholmi Eesti Naiskoori dirigent. Hilmat inspireeris muusikuteele tema isa Verner Nerep (1985–1959), kes oli enne Eesti okupeerimist tuntud kultuuritegelane, 1938. aastal peetud laulupeo üldjuht ning Rahvusooper Estonia peadirigent 1942–1944.

Inimesed, kes Hilmaga lähemalt kokku puutunud, ütlevad, et ta on tagasihoidlikkuse kehastus – vaatamata peenele muusikatunnetusele ja imetlusväärsele professionaalsusele ei trügi ta ise kunagi tähelepanu keskpunkti. Hilma ise ütleb selle kohta nii: „Mis puudutab joont „tagasihoidlik”, siis asendaksin selle sõnadega „kriitiline ja enesekriitiline”“.

Aga eks teod räägivad enda eest. Ja seal, kus on Hilma, juhtuvad head ja suured asjad. Olgu selleks siis kõrgetasemelised kontserdid, põnevad ringreisid kooridega või muusikakriitiku töö Stockholmi Eesti Päevalehe juures. Aga mõnikord ka midagi muusikavälist. Nii näiteks on Hilma üks nendest, tänu kellele Stockholmi Eesti Lasteaed saab käesoleval aastal tähistada oma 54. sünnipäeva.

Alljärgnevalt intervjuu juubilariga, kes on Stockholmi eesti kogukonna raudvara ning kelle panus eesti kultuuri ja eestluse hoidmisele väljaspool kodumaad on hindamatu.

Kus sa sündisid ja mis koolis sa Tallinnas õppisid?

Olen sündinud 18. septembril 1923. aastal Tallinnas ja saabunud Rootsi koos suure põgenemislainega 1944. Õppisin 11 aastat, 1930–1941, Tallinnas Hans Kubu eragümnaasiumis. Gümnaasium tegutses Tallinna kesklinnas, toonase nimega Imanta tänaval (nüüd Lauteri). Kool sai 1944. aasta märtsipommitamises tabamuse ja põles siis kahjuks müürideni maha.

Kui palju inspireeris sind muusikuteele isa Verner Nerep?

Minu isal oli suur tähtsus minu muusikalises elus. Käisin palju ooperis ja kord seisin väikese lapsena isegi isa dirigendipuldi kõrval orkestris ja vaatasin lavale. Isa minu muusikalise õpetamisega ise ei tegelenud, vaid viis mind 12-aastasena professor Theodor Lemba juurde klaveritundi. Paar aastat hiljem jätkasin muusikaõpinguid paralleelselt gümnaasiumiga Tallinna Konservatooriumis. Pärast tunde jooksin konservatooriumisse ja nii kestis see vahelduva eduga (sõja ajal olid õppetöös pausid) kuni märtsipommitamiseni.

Milline muusika sulle meeldib?

Mulle meeldib kõik alates barokist tänapäevani. Aga ei meeldi Schönbergi 12-toonised teosed. Kunagi pidasin loengu Arvo Pärdi helitöödest tema algperioodil, mida ta praegu enam ei tunnista, aga mõnda neist, eriti tšellokontserti, on tegelikult ja vaatamata oma moodsusele väga tore kuulata.

Kuidas läks elu edasi pärast Rootsi põgenemist?

Juba esimesel põgenikelaagri aastal hakkasin aktiivselt toimetama, sest Rootsi organisatsioon Hjälp Krigets Offer (Aidake Sõjaohvreid) organiseeris muusikalisi ja sõnalisi külastusi kaasmaalaste laagritesse. Nii mäletangi esimesi sõite koos viiulikunstnik Alfred Pisukese ja Estonia ooperiprimadonna Els Vaarmaniga. Olin neile saatjaks, aga esinesin ka klaverisolistina. Samal laagrikevadel mängisime ka triot (viiul-tšello-klaver) koos Tallinna Konservatooriumi kaaslaste Valdeko Kangro ja Kaljo Raidiga.

Järgnevatel aastatel olin saatjaks Helmi Betlemi laulustuudios, saates tema õpilasi laulutundides. Aga peagi selgus, et mul puuduvad paberid ja vastav väljaõpe, et töötada Rootsis muusikaõpetajana ja pidin midagi ette võtma. Tahtsin astuda Stockholmi Muusikaakadeemiasse, kuid selgus, et sinna sai ainult Rootsi kodakondsusega. Kuid selleks, et saada kodakondsust, tuli Rootsi riigis viibida seitse aastat. Ent oli ka võimalus teha kõik eksamid eksternina ja seeläbi kogu protsessi kiirendada.

Olin õppinud muusikaajalugu ja teooriat Tallinna Konservatooriumis, aga lisaks nendele tuli osata aineid, mis olid mulle uudsed; mängida viiulit ja orelit, pidi olema ka mingisugune laulualane väljaõpe. Et eksamid edukalt sooritada, läks käiku vana naturaalmajanduse printsiip – laulupedagoog Elli-Maria Hallap andis mulle laulutunde ja mina saatsin tema õpilasi klaveril (seda tegi ka minu isa Verner Nerep). Viiulikunstnik Celia Aumere andis mulle oma vabal ajal tasuta viiulitunde, läti noor muusik Leons Reiters õpetas kontrapunkti (olin seda küll veidi õppinud Tallinna konservatooriumis professor Heino Elleri juures).

Orkestri juhatamist harjutasin oma isa juhendamisel väikese Eesti Seltsi orkestriga. Enne koorijuhtimise eksamit kogusime kokku sõbrad ja tuttavad ja harjutasime läbi eksamilaulu. Sain muuseas dirigeerimise eest hea hinde. Lõpuks olid kõik eksamid tehtud ja 1951. aasta detsembris sai minust diplomeeritud muusikaõpetaja. Töötasin seejärel viis aastat viies erinevas Rootsi linnas – Norrköpingis, Östersundis, Danderydis, Uppsalas ja Gävles.

Millal kolisid tagasi Stockholmi?

1957. aastal sain muusikaõpetaja töökoha Stockholmi ja seeläbi taas rohkem kaasa lüüa siinses eestlaste muusikaelus. 1968. aasta lõpul asutati Stockholmi Eesti Naiskoor, sest Rootsis oli ju tulemas üldlaulupidu ja seda korraldav Lauljate Liidu juhatus kutsus mind naiskoori dirigendiks. Töö kooriga oli väga meeldiv, sest kogu aeg toimusid esinemised, tuli õppida uusi laule, pigem kippus ajast puudu jääma.

Naiskoor esines tihti Stockholmis, aga sõitsime kontserte andma ka teistesse paikadesse, näiteks isegi Jyväskylässe Soomes. Samuti võtsime osa Münsteris toimunud Eesti Päevadest Saksamaal, kus esinesime kirikus. Koori repertuaaris olid rahvusromantilised laulud, aga esitasime ka uuemat muusikat nagu Veljo Tormise regilaule ja Eduard Tubina vanapiiga laule. Kui olime neid viimaseid paaril kontserdil esitanud, tuli Tubin rõõmsa näoga lava taha ja ütles: „Nüüd on vanapiiga laulud selgeks saanud!” Ja nii see oli. Samamoodi kommenteeris Tubin ka minu sooloesinemisi ja ütles: „Nüüd läheb jälle nagu peab. Oli vist rohkem aega harjutada.” Tõepoolest, kui esinemised toimusid pärast kooliõpetaja pikka suvepuhkust, sai muusikapalasid rohkem viimistleda ja paremini esitada.

Olin Stockholmi Eesti Naiskoori juhatajaks kuni 1975. aastani, mil pidin lõpetama töö tõttu Täby Muusikakoolis.

Kellega koos esinesid kõige rohkem?

Kõige rohkem olen oma muusikukarjääri jooksul esinenud koos Alfred Pisukesega. Aga väga pikk koostöö oli ka Stockholmi Eesti Meeskooriga, mis algas kohe pärast Stockholmi tagasi kolimist ja kestis kooritegevuse lõpuni. Saatsin koori klaveril ja esinesin ka ise solistina. Nii Eduard Tubina kui Lembit Leetmaa juhatusel esinesime mitmes Rootsi linnas, Münsteris ja Londonis.

Kõige meeldejäävamaks osutusid aga pikad ringreisid Kanadas ja USA-s. Külastasime suuremaid linnu nagu Montreal, Toronto, Vancouver, Los Angeles ja New York. Kokku tegime kaks reisi – 1963 ja 1969 ning kumbki kestis umbes kuu aega. Kontserdid olid edukad, kohal oli palju rahvast, saalides pidulik meeleolu. Tore oli taas kohata eestlasi, tuttavaid ning sõpru teispool ookeani.

Juhtusin kord istuma kõrvuti Arvo Pärdiga pärast üht ESTO kontserti. Koosviibimine toimus Stockholmi raekoja (Stadshuset) kuldses saalis. Arvo Pärt naeris, kui rääkisin talle, et olin mänginud tema õpilaspõlve klaveritükki „Liblikad”. Oleme koos Alfred Pisukesega mänginud ka Pärdi minimalistlikke helitöid, näiteks „Peegel peeglis“.

Tegid vist omajagu koostööd ka Harri Kiisaga?

Harri Kiisk oli tõeline võitleja Eesti riigi vabaduse ja tema kodanike õiguste eest, eriti kindel oma sõnades, kui ta töötas ajalehe Teataja toimetajana. Samal ajal oli tal keskne koht Stockholmi kohalikus muusikaelus.

Millist muusikat mängisid solistina?

Mängisin oma kontsertidel väga mitmesugust repertuaari: Tubina, Heino Elleri ja Kaljo Raidi töid, aga ka Johannes Brahmsi ja Claude Debussy palasid.

Kuidas tutvusid oma abikaasa Addold Mossiniga?

Addoldiga (s. 1919) tutvumine oli väga lihtne, sest laulis ta ju Stockholmi Eesti Meeskooris. Mina aga käisin tihti koori saatmas klaveril. Tal oli väga ilus ja kõrge tenori hääl. Nii see algas…

Mitu last teil on, kus nad elavad ja millega tegelevad?

Tütar on Stockholmi ülikooli lõpetanud ökonoom ja poeg andunud malemängija, kes tänu maletamisele palju ringi sõitnud. Aasta enne seda, kui Venemaa ründas Ukrainat, mängis poeg malet Kiievis ja sõidab nüüd septembris Poola (intervjuu on tehtud septembri alguses, intervjueerija märkus).

Oled üks kahest tulihingest, tänu kellele asutati Stockholmi Eesti Lasteaed. Kuidas see juhtus?

Kui 1968 oktoobris asutati Stockholmi Eesti Naiskoor, kutsuti mind selle dirigendiks ja Muusa Ericsson esinaiseks. Hakkasime arutama koori koosseisu. Oli kuulda, et Göteborgist kavatseb Stockholmi elama asuda Erna Klemmer, suurepärane sopran ja aktiivne seltskonnategelane. Aga miks mitte asutada Stockholmi Eesti Lasteaed? Muusa, kes oli täis tegevusindu, hakkas kohe Eesti Komitees asju ajama. Igatahes olid tulemused kiiduväärsed nii Stockholmi Eesti Lasteaiale kui Stockholmi Eesti Naiskoorile, kus Erna kaunikõlaline hääl paljude aastate jooksul nii teistele koorilauljatele kui kuulajatele rõõmu valmistas.

Mis suhe on sul Eestiga?

Olen 80 aastat võõrsil elanud, ent Eesti on mulle alati jäänud kodumaaks ja eesti keel minu emakeeleks. Pärast Eesti taasiseseisvumist oleme käinud Eestis igal aastal, meil on seal ka suvekodu ja palju sugulasi-tuttavaid.