Helga on viljakas kirjanik ja tõlkija, kelle töö on märkimist ja tunnustamist väärinud nii siin kui sealpool Balti merd, kaasaarvatud Eesti presidendi teenetemedal 2001. aastal ja Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali elutööpreemia 2019. Tema sulest on ilmunud 24 raamatut, praegu on käsil osaliselt autobiograafiline romaan ”Salahobune”.

Helga pole kirjutamist kunagi ”päristööks” pidanud ja tegi seda aastakümneid õpetajaameti kõrvalt. Ta on abielus kirjaniku ja arstiteadlase Enn Nõuga, neil on kolm last. Vanapaar elab vaheldumisi Eestis ja Rootsis ning tunneb end koduselt mõlemas riigis. 22. septembril 2024 tähistab Helga auväärset 90. juubelit.

Mida pead oma elu olulisimateks tähtsündmusteks?

Esiteks põgenemine Rootsi ja põgenikelaagrid, teiseks koolielu Stockholmis ja kohtumine Ennuga ja kolmandaks Eesti vabanemine vene režiimist ja meie “kaksikelu” Eestiga.

Jõudsid elada iseseisvas Eestis enne teise maailmasõja jalust põgenemist 1944. aastal esimesed kümme eluaastat. Kas sul oli ilus lapsepõlv?

Oli küll ilus. Olen sündinud Tartus, kus elasid emapoolsed vanavanemad. Elasin Kohtlas, Tallinnas ja Pärnus, kust põgenesime. Mäletan, kui mängisime poodi Jalaka pargis Pärnus koos teiste lastega. Käisin kaks aastat Pärnu V algkoolis. Mäletan supelranda ja põgenemist ja lõpuks esimest aastat Rootsis peaaegu 10 põgenikelaagriga. Igav ei olnud kunagi. Rootsis viidi isa metsa kaardistamistööle ja ema koos minu kahe vennaga edasi järgmisse põgenikelaagrisse. Lõpuks pandi meid rootslaste keskele Adelsöl, kuhu jäime viieks aastaks, aga kus oli kõige ilusam.

Millal otsustasid, et sinust saab kirjanik ja et kirjutad justnimelt eesti keeles, kuigi elad Rootsis?

Siis kui tutvusin ja abiellusin Ennuga, sest ta on nii 100% eestlane. Ainult eesti tegevus ja eesti keeles tuli kõne alla. Kui elasime Adelsöl, olime seal ainsad eestlased ja siis oli tähtis eestlust toonitada. Tol ajal oli ka venestamise mure, et eestikeelne kirjandus hääbub. Olin esimene eesti üksikgaid maailmas ja koos oma vendadega, Arvo ja Reinuga, sõitsime Ömmerni suurlaagrisse Lõuna-Rootsis 1948. Kui kolisime Stuvstasse, Stockholmi lähedal, 1950, oli loomulik, et jätkasime eesti noortetööd. Kirjutasin kaastööd “Noortelehele” ja “Tulehoidjale”. Esimese romaani (“Kass sööb rohtu” 1965) kirjutasin ka Ennu takka lükkamisel. Nii on edasi läinud.

Oled töötanud õpetajana kogu oma elu, välja arvatud väike põige Uppsala ülikooli uurimisassistendina. Kuidas õpetamine ja kirjutamine on omavahel sobitunud?

Nii hästi kui halvasti. Selgus üsna varsti, et ma ei ole õpetaja tüüpi iseloomuga. Mulle meeldib õpilastele jutustada ja selgitada, aga kui neid on 35 klassis ja nad kuulamise asemel pilluvad kustutuskumme või hüppavad aknast välja, siis võtab see tuju ära. Suurtes linnades nagu Stockholmis ja Uppsalas anti mulle just raskete õpilastega klassid. Viimastel aastatel loobusin “täiskoormusest” ja leppisin poole aja tööga. See omakorda andis aega kirjutamisele.

Mitmes keeles sa mõtled?

Kahes, ma arvan, eesti ja rootsi keeles, olenevalt kellega ma räägin või kellele kirjutan.

Oled kirjutanud nii lasteraamatuid kui ka  täiskasvanutele. Kas sul on oma raamatute hulgas lemmikuid?

Ma olen kirjutanud 24 raamatut. Neid ei saa täpselt võrrelda ja ausalt öeldes pole ma neid ka peale ilmumist lugenud muud kui üksikuid lõike. Jah, väikelaste raamatu “Oi-oi-oi, mis juhtus?” olen lastele endile jutustanud. Mu poeg Heino tõstab esile noorsooromaani “Kuues sõrm”, mis talle meeldib. Kõige rohkem loetud ja ka õpilaste poolt lavastatud on aga noorsooromaan “Pea suu!” “Elu täis üllatusi” meeldib mulle fotode tõttu maalidest.

Kuidas raamatu tegelaskond ja sisu tekib? Kas kirjutad kohe alguses teadmisega, kuidas raamatu lõpetad?

Vahel harva tean täpselt alguses, kuidas  raamat lõpeb. Enamasti kirjeldan aga probleemi ja lasen tegelastel selle lõpu leida.

Millised on su kirjutamise rutiinid? Kas oled nagu Jaan Kross, kelle moto oli kirjutada natuke iga päev või kirjutad korraga palju ja siis puhkad?

Minu kirjutamises ei ole rutiine, kuna ma ei võta seda kui “tööd”. Vahel kirjutan palju, näiteks novelli, teinekord üldse mitte midagi. Oleneb ainest, Praegu püüan lõpule jõuda romaaniga “Salahobune”, mis käsitleb ühe inimese tervet elu. Olen seda kirjutanud juba mitu aastat, see on osalt autobiograafiline.

Märkasin su raamatuid lugedes, et kirjutad palju lühilausetega. Kas oled selle teadlikult välja arendanud?

Ei, see ei ole teadlikult arendatud, aga mul endal on raske lugeda pikkade lausetega teksti. Kui me räägime, siis kõnekeel tundub mulle ka loomulik. Pigem siis jälgin seda ka kirjutades.

Kirjeldad oma raamatus „Tiiger, tiiger“ tabavalt Eesti tolleaegset hirmudel ja tsensuuril põhinevat ühiskonda. Raamat ilmus 1969. Kuidas sa sellega kursis olid, mis seal toimus, kas sul olid Eestiga salasidemed?

Enn käis Eestis 1967, kolm päeva, sõitis üle Helsingi, sest Stockholmiga ei olnud ühendust. Ta sai VEKSA kutse, aga ei kasutanud seda, vaid sõitis turistina. Mina olin lastega kodus, Uppsalas. Leppisime kokku, et ta saadab mulle iga päev ingliskeelse telegrammi oma kõhu kohta. “Kõht on korras” tähendas et teda koheldi hästi. Hirmumomente oli aga küllaldaselt. Kui ta koju tuli, jutustas ta mulle kõigest kahe esimese ööpäeva jooksul. Siis oli mul ainult kirjutada.

Sinu raamatutest on omajagu müstikat – vaimud, woodoo, seletamatud juhtumid. Millesse või kellesse sa ise usud?

Usun, et Jumal  on olemas, aga mitte selline kui kirik õpetab. Me lihtsalt ei tea.

Tegeled ka maalimisega ja oled isegi üllitanud raamatu oma töödega.

“Elu täis üllatusi”  minu teistest raamatutest erinev, kuna selles on 75 minu maali ja iga maali vastasleheküljel kirjeldav proosaluuletus. See  ilmus mu 75. sünnipäevaks. Seda raamatut olen kõige rohkem lehitsenud. Maalimine on mu teine hobi või kõrvaltegevus, mis tegelikult algas enne kirjutamist. Minu isa Aleksander Raukas on Eestis sündinud, aga 11-aastasena sõitis ta oma onu (ema vend) juurde Tsaari Venemaal, kes oli matemaatika õpetaja Troitskis ja hiljem Orskis, kus isa õppis koolihariduse kõrvalt ühe vene kunstniku juures maalimist. Minule anti pintsel kätte varsti peale sündimist ja kõrvaltegevuseks on maalimine jäänudki.

Elad vaheldumisi Eestis ja Rootsis – millises riigis tunned ennast kodusemalt?

Raske küsimus. Mõlemas ja ei kummaski. Ma ei saa iialgi rootslaseks, aga eestlasena puudub mul kogu pika kommunismiaja kogemus.

Mis on eestlus sinu jaoks?

Õnn või õnnetus. Kas mõlemat saab olla?