9. detsembril toimus Stockholmi Eesti Majas Harri Kiiski mälestusõhtu. 100. sünniaastapäeval meenutati teda kui silmapaistvat mitmekülgset rootsieestlast, kes oli koorijuht, ühiskonna- ja kultuurielu kriitik, toimetaja, õpetaja, poliitik, raamatute, nootide ja plaatide koguja – aga peale selle ka seltskonna elustaja ja innustaja, debatöör peolaua raamides, humorist ja sidemetelooja kokkutulnute vahel, nagu teda on kirjeldanud Arvo Mägi raamatus „Harri Kiisk – eesti kultuuri vahendaja Rootsis”.
Mälestusõhtu avasõnad ütles Eesti Kultuuri Koondise Rootsis esimees Jaan Seim. Harri Kiiski meenutasid president Toomas Hendrik Ilves, Estonia teatri loominguline juht Arne Mikk, ristitütar Aino Lepik von Wirén, tütred Irene ja Maria Kiisk. Videotervituse saatsid kirjanik ja näitleja Martin Luuk ja dirigent Tõnu Kaljuste. Sõnavõttude vahele põimiti Heino Elleri ja Harri Kiiski muusikat ja videopilte ERR arhiivist. Õhtu lõppes lustliku ühislaulmisega, just nii nagu Harri Kiisk oleks soovinud, kinnitas tütar Irene, kes oli selleks puhuks ette valmistanud laululehed.
Harri Kiisk sündis 13. detsembril 1922 Rakveres Roman ja Marta Kiiski pojana. Ta õppis Rakvere algkoolis, hiljem Inglise kolledžis Tallinnas. Klaverimängu ja teooriat õppis ta Gregor Heueri juures, hiljem Tallinna Konservatooriumis Tuudur Vettiku, August Topmani ja Heino Elleri juures. Põgenedes okupatsioonivõimu mobilisatsiooni eest Soome, jätkas ta õpinguid Helsingis. Aeg Soomes jäi aga lühikeseks.
Vana-aasta ööl 1943 saabus ta Rootsi Norrtäljesse noorusliku paadiseltskonnaga, kuhu kuulusid ka Jaan Pennar, Friedrich Luksepp, Ingo Laas, Ilmar Martens, Eugen Raudsepp, Ilmar Mikiver jt. Nagu teised põgenikud, oli ka tema 1944. aasta alguses põgenikelaagris Vikingshillis. 1944. aasta sügisel aitas ta kaasa Eesti Komitees, toimetades merekaarte ja bensiinikuponge eesti paadikipparitele. Kui Harri Kiisk 1951. aastal „Teataja” toimetusse kutsuti, oli ta juba üldtuntud ühiskonna- ja kultuuritegelane. Hiljem sai temast ajalehe „Teataja” peatoimetaja ja kuni surmatunnini luges ta käsikirju, tegi parandusi ja visandas „Teataja” tulevikku.
President Toomas Hendrik Ilves meenutas, et Stockholmis käies astus ta alati läbi „Teataja” toimetusest, kus olid Harri Kiisk ja Kalju Lepik. Ajaleht „Teataja” sai Harri Kiiski toimetamisel juhtiva koha kultuuri- ja poliitikalehena. Harri Kiisk hoolitses selle eest, et „Teatajast” ei jäänud välja ükski sündmus, millel oli kultuurilooline väärtus, ükskõik kui suure hilinemisega. Nii kujuneski „Teatajast” intellektuaalne kirjavara, aja kroonika. Oma tegevuses juhtis Harri Kiiski kirg anda edasi tõtt, tõi esile T. H. Ilves.
Arne Mikk jutustas oma esimesest kohtumisest Harri Kiiskiga Soomes 1967, kui teater Estonia seal pärast sõda esimese kontserdi andis. Neid tutvustas omavahel Neeme Järvi ning järgnevatel aastatel oli Estonias võimalik lavale tuua „Roosikavaler”, „Attila”, „Luisa Miller” ja „Väike korstnapühkija” just tänu Harri abile, kes muretses neile klaviirid ja mitmesugused lisamaterjalid. Sealt algas nende eluaegne sõprus ja kirjavahetus.
Kui Harri Kiisk kodumaalt midagi saata palus, siis ikka mõne koopia Artur Kapi käsikirjalistest töödest. Harri jaoks oli kõige monumentaalsemaks eesti heliloojaks Artur Kapp. Juba 1943. aasta 2. märtsi „Postimehes” oli Harri Kiisk kirjutanud, et „on vähe inimesi, kes kunstisse sellise tõsidusega suhtuvad kui Artur Kapp, ja on vähe neid, kes Artur Kapi kombel on öelnud: „Kunst – on usk”. Arne Mikk meenutas, kuidas Harri dirigeeris 1996. aastal Tallinna Kaarli kirikus Artur Kapi koorilaulu „Tuhat tänu, Issand, sulle” ja kuidas Harri oli öelnud pärast oratooriumi „Hiiob” ettekannet 1997 Tallinnas Neeme Järvi juhatusel, et „seda teost oleksin kuulama tulnud kasvõi ratastoolis.”
Järgmise päeva veetsid nad Artur Kapi ja Mart Saare radadel Suure-Jaani ja Hüpassaare mail. „Oli väga liigutav, kui Harri paitas korraks Suure-Jaani kirikus oreli klahve, millel kunagi oli mänginud Artur Kapp ja mängis Mart Saare kodumuuseumis tema klaveril ühe prelüüdi. Harri võttis minevikust parima ja ühendas selle kaasajaga”, rääkis Arne Mikk. Lõpetuseks tegi Arne Mikk ettepaneku luua Harri Kiisa nimeline fond eesti muusikutele ja kriitikutele, et muuta Harri elutöö elavaks.
„Muusikale lisaks tundis ta suurt huvi kirjanduse ja poliitika vastu”, rääkis Aino Lepik von Wirén oma ristiisast ja oma isa Kalju Lepiku parimast sõbrast ning oma muusika-, ajaloo-, eesti keele ja kirjanduse õpetajast Eesti Algkoolis. „Ra-ri-ra – karja lähen ma,” heliseb praegugi veel meeltes. Ainole meenusid õhtud Ogo kohvikus Kungsgatanil, kuidas pärast mindi Arsenalsgatanile „Teataja” toimetusse ning kuidas hilisõhtul sõideti metrooga koos koju. Oli palju kirjandus- ja muusikaõhtuid. Kalju luges luulet ja Harri musitseeris klaveril. Polnud kultuuriüritust, kus Harrit polnud. Jõululaupäeval mängis Harri orelit. Ta kirjutas palju muusikast aga ka poliitikast – vastupanust Nõukogude võimule.
Harri Kiisk oli põhimõttekindel. Ta ei külastanud kordagi Eestit Nõukogude okupatsiooni ajal. Samas ei kritiseerinud ta teisi, kes Eestis käisid. Kui ta 1992. aastal esimest korda Eestit külastas, tõi ta Viljandi antikvariaadist kaasa suure kohvritäie raamatuid. Sellest sai harjumus. Nende viimasel kohtumisel haiglas Harrit külastades oli öökapil raamat „Tõde ja õigus”.
Märtsis 1953 abiellus Harri Ira Laiustega. Sellest abielust sündisid tütred Maria ja Irene. Tütar Irene tõstis esile isa ja turvatunde vahelise seose Stockholmi Eesti Majaga, kus ta sageli lapsena koos isaga aega veetis. Pandeemia ajal, kui kogu maailm oli kaootiline ja kinni, leidis Irene turvatunnet just Eesti Majast. „Siin oli see sama hea eesti hõng, mida kogesin lapsena.” Irene rääkis, et isa oli ka hea söögitegija. „Me oleme edasi kandnud tema legendaarset maksapasteeti, kus on ohtralt võid, vahukoort ja konjakit. Ja muidugi oleme küpsetanud ka isa rukkileiba. Sageli igatsen Tallinki laeval Piano Baris istudes isa. Küll oleks talle siin meeldinud!”
„Isa oli väga hea vestluspartner,” meenutas tütar Maria. „Meid võeti alati igale poole kaasa ja lubati oma arvamust avaldada. Me võisime tunde rääkida pärast ooperist tulekut. Isal oli väga hea mälu. Ta oli kui elav leksikon!”, meenutas Maria. Harri Kiisk töötas aastaid Rootsi Kuninglikus Ooperis pianisti ja repetiitorina ning oli õppejõud riiklikus Operahögskolanis.
Erinevatest meenutustest tõusis esile ka Harri Kiisk koorijuhina. Juba 1944 aastal asutas ta Eesti Noorte Meeste Kristliku Ühingu (ENMKÜ) meeskoori ning aasta hiljem algas tihe koostöö Eduard Tubiniga. 1949. aastal Stockholmi staadionil toimunud Lingiaadil juhatas Kiisk koore Idla-tüdrukute tantsunumbrite saateks. Ta oli kaheksal Eesti laulupeol olnud dirigent ja juhatas mitmeid koore, Stockholmi Naiskoori oma surmani. Ta on välja andnud rootsi keeles ülevaatliku teose Eesti koorilaulust ja biograafia Eduard Tubinist.
Eesti riik ei jätnud taasiseseisvumisel Harri Kiiski tänuta. Teenete eest Eesti riigile ja rahvale andis president Lennart Meri Harri Kiiskile Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Suur tänu Mariale ja Irenele ning Eesti Kultuuri Koondisele Rootsis selle toreda ja hariva mälestusõhtu eest!
