Astri Kleppe autobiograafiline romaan „Emajõgi“ (Moderfloden) keerutas minus üles hulgaliselt tundeid. Meie jaoks, kes me oleme sündinud ja kasvanud Eestis, on eriti liigutav – arvan ma – kui meie väikest maad ja selle inimesi kirjeldab keegi väljastpoolt, keegi mitte-eestlane, kes on võtnud vaevaks ära armuda meie ajalukku (ja ka ühte meie seast). See raske kollektiivse saatuse koorem, mida iga teadlik eestlane endas kannab, ei ole suures laias ilmas üldsusele teada ega ka kahjuks piisavalt huvipakkuv. Ja seepärast väärib iga enam-vähem ettevaatlik, lugupidav pilk eestlaste kollektiivsesse hinge alandlikku tänu.
Teekond raudse eesriide taha
Ometi on see hoopis teose autor, kes tunneb tänulikkust. Tänulikkust võimaluse eest kogeda Eestit ning sugulasi ja sõpru, keda ta Eestis kohtab ja tundma õpib. Ta tunneb tohutut austust nende elulugude vastu, kui ta alustab innukalt ja uudishimulikult terve elu kestvat teekonda raudse eesriide taha. Nüüd, pärast mitmeid aastakümneid, on tulemuseks põnev ja liigutav romaan.
„Emajõgi“ on jutustus osaliselt kaotatud lapsepõlvest, selle mehe lapsepõlvest, kellega noor õpetaja, norra-rootsi juurtega Sunniva 1970. aastate Stockholmis tutvub. Peagi on ta sügavalt armunud endast märkimisväärselt vanemasse intelligentsesse ja karismaatilisse Jaaku ning koos võtavad nad ette maagilise rongireisi Varssavisse. Reisil jääb rong lumevangi ja siin, seisvas rongis levitab autor Jaagu ja Sunniva pikkade vestluste kaudu laiali armastuse ja valu, põgenemise ja kaotuse, meeleheite ja lootuse, leppimise ja sõpruse, pimeduse ja valguse – ja mõrva – lapiteki.
Lugejad, kes on tuttavad sõdadevahelise Eesti Vabariigi ühe enim kõneainet pakkunud mõrvaga, võivad kergesti aimata, millised pseudonüümide taha peidetud ajaloolised isikud on seotud „Emajõe“ süžeega. Samal ajal, kui 20. sajandi kaks suurimat massimõrvarit Hitler ja Stalin omavahel Euroopat jagavad, leiavad aset ka kohalikud tragöödiad, mis puudutavad poliitiliselt kõrgetasemelist perekonda Eestis ja mille tagajärjel kaotab väike poiss oma mõlemad vanemad, hiljem ka armastatud vanaisa, oma riigi ja oma turvatunde. Ta põgeneb Eestist koos vanaemaga ja kasvab üles Rootsis, kus temast saab teadlane ja filosoof, sügavalt mõtisklev ja tundlik mees, kes on „väikese inimese“ poolel ja propageerib „rohkem naudingut, rohkem rõõmu, rohkem vabadust inimestele“.
Inimesed on harva ainult head või ainult halvad
Jaak on ülimalt sümpaatne tegelane, kel harva on kellegi kohta halba sõna öelda, on siiras ja eelarvamustevaba ning ei ole sugugi huvitatud materiaalsetest asjadest. Sunniva sõnul ei ole pagulastel „salongis vanaema sohvasid“ – põgenikel on ju ainult riided, mis neil parasjagu seljas on, ning reisipaun näpus.
Kui 1980ndatel aastatel on lõpuks võimalik minna Nõukogude okupeeritud Eestisse sugulasi külastama, sõidavad Sunniva ja Jaak sinna, et nende väike tütar saaks kohtuda oma vanaemaga ja Jaak oma ema Amaga, keda ta pole aastaid näinud. Selle sama Amaga, kes aastakümneid varem ühel meeleheitlikul hetkel oma abikaasa surnuks tulistas, kuid kes pärast vanglast vabanemist jätkas vaikset rahulikku elu Tallinnas. Kuigi Mõrv seisab alati Jaagu ja tema ema vahel, leiab Sunniva endale selles kaua kannatanud, kuid väga intelligentses ja eneseteadlikus vanaprouas sõbra.
Ama saatus liigutab Sunnivat ja jutustades Ama lugu, annab ta temale hääle. Sunniva kuulab kannatlikult ja avatud meelega Ama elulugu. Ta mõistab, et me, inimesed oleme palju rohkemat kui üks halb otsus – ükskõik kui halb see ka ei ole. Ja SEE otsus ja tegu oli andestamatu, eriti arvestades tagajärgi väikesele Jaagule. Kuid ka selle teo taustal on lugu – see, mis viis tolle kohutava teoni.
Armastusavaldus
„Emajõgi“ on äärmiselt kaunis austus- ja armastusavaldus inimestele, kelle isikuomadused, karisma ja elulugu on autorit sügavalt puudutanud. Ma arvan, et kui meil on elus õnne, kohtame me aeg-ajalt inimesi, kes meid sügavalt liigutavad. Ja kui meil on veel rohkem õnne, siis on meil annet, tahet ja võimalust jäädvustada nende lugu raamatu või muu taolise kujul. Ja sel juhul on meil ka võimalus pakkuda teatud revanši neile, keda on võib-olla ainult hukka mõistetud ja keda ei ole kunagi varem mõistetud või omaks võetud. Inimsuhted, nagu ka meie unistused, püüdlused ja otsused elus, on harva sirgjoonelised ja kergesti mõistetavad. Meie, inimesed oleme harva läbinisti head või läbinisti halvad.
Tegelikult ei ole üllatav, et Ama (oma suurepärases inglise keeles) avab end oma rootsi miniale. Sunniva empaatia ja huvi mõista ennemini kui hukka mõista, samuti Ama valus elukogemus reeturlikust abikaasast annab võimaluse teisele naisele – juhul, kui ta on usalduse ära teeninud – piiluda Ama piinatud hinge.
Sunniva enda lugu – traumeeritud tumm noor tüdruk, kes ei suuda süüa – ei ole raamatus kesksel kohal. Kogu lugu keerleb täielikult Jaani ja Ama ümber. Millest mul on natuke kahju, sest ma tunnen Sunniva suhtes suurt poolehoidu ja tahaksin teda veidi rohkem tundma õppida.
Kui noor Sunniva räägib sellest, et ta ei kavatse kunagi abielluda, tahab küll lapsi saada, aga ei soovi mingil juhul kogu ülejäänud elu elada koos mingi igava mehega – meenutas see mulle noore Virginia Woolfi sarnaseid mõtteid. ”A woman must have money and a room of her own if she is to write”, kirjutab Virginia Woolf. Sunniva saab ka oma toa, kui ta Jaaguga kokku kolib. Ja ka temast saab kirjanik. Aga mis puudutab Jaagu ja Ama lugu ning Eesti ajalugu, siis on igaüks neist iseenesest juba nii suur, et Sunniva jätab neile raamatus rohkem ruumi ega nõua seda palju enda jaoks. Selles peitub sümboolika. Meie, naised, tõmbume sageli tagasi ja anname ruumi teistele. Samas saan ma aru, et Emajõgi ei ole eelkõige Sunniva teekond. Kuigi samas on see seda vägagi palju. See on teekond mitte ainult raudse eesriide taha, vaid ka eneseotsingu, mõistmise ja leppimise poole.
Astri Kleppe sellest, kuidas valmis „Emajõgi“
Evelyn Höglundi tõlge
Moderfloden (Emajõgi) on minu esimene rootsi keeles kirjutatud raamat. Varem olen avaldanud luulekogusid ja novelle norra keeles, kuid rootsi keel on siiski „minu ema keel“.
1988. aastal viibisin ma Põhja-Norras Vardøs kunstnike, kunstiteadlaste ja teadlaste interdistsiplinaarsel kohtumisel, kus pidin rääkima valgusest kui füüsikalisest nähtusest – olen nimelt füüsik. Päevad olid intensiivsed, ma ei maganud kuigi palju ning nädala jooksul olin kirjutanud umbes viiskümmend lühikest teksti – „luuletust“ – norra keeles, mis oli pikka aega roostes olnud. Nendest tekstidest sai minu esimene luulekogu, täiesti ilma kavatsuseta.
„Emajõgi“ seevastu on kirjutatud absoluutse kavatsusega; ma olen tahtnud seda lugu kirjutada juba väga pikka aega. Või midagi sellesarnast. Ma tahtsin kirjutada Amandast, minu ämmast, kellest sai väga lähedane sõber.
Ja ma tahtsin kirjutada Eestist, vabadusest ja väärikusest ajal, mil kõiki mõisteid väänatakse ja pööratakse – võttis ju ka üsna kaua aega, enne kui vasakpoolse ajakirjanduse vabandav toon Putini rünnaku suhtes Ukrainale vaibus.
Jah, Venemaa on ikkagi natuke hea, nagu Nõukogude Liitki, mis mõnede arvates oli 70% hea ja 30% halb (kole küll see näljahäda Ukrainas ja kõik need hukkamised ja muu selline, aga need mõrvad kuulusid siiski ajalooliste vajaduste kategooriasse. Kõike ei saa ju tahta…)
Jah, ma tahtsin kirjutada Eestist ja ma tahtsin kirjutada armastusest. Minu enda armastusest mehe vastu, kelle ma nooruse arrogantsis maha jätsin, ja Amanda armastusest mehe vastu, kes teda nii rängalt reetis, et ta mehelt elu võttis.
On neid, kes väidavad, et armastus on kimäär, et isegi sõprus ei ole midagi tõelist – Marcel Proustis võib märgata selliseid tundeid. Minu kogemus on vastupidine: aja jooksul moodustavad armastus ja sõprus elu tugitala.
„Emajõgi“ jutustab reaalsetest inimestest, kuid see ei ole tegelikkuse koopia – osa sellest on fantaasia ning liim, mis hoiab kogu lugu koos; pealegi on ju kõik kirjutatu mingil määral vale. Või võib-olla on see vastupidi, võib-olla just jutustamise kaudu ilmneb midagi tõe sarnast. Faktid on vaieldamatud, see on nende definitsioon. Kuid aistingud ja tunded, mis on eksistentsiaalselt kõige reaalsemad, ei ole võib-olla kunagi ei vaieldamatud ega täpsed, mistõttu ei ole need kunagi ka jäigad ega lõplikud. Loodan, et minu lugu kasvab lugejas edasi, nii nagu mind liigutanud lood elavad minus edasi.
