Selle loo leidis Rein Viira REL arhiivigrupis Digarist, Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist. Peale uurimistööd sai Rein kontakti Verner Kasemetsa noorema poja Sten Kasemetsaga, kes aitas lisainfo ja Teherani fotodega.
Verner Hans Martin Kasemets sündis 1909 Paldiskis ning suri 1985 Malagas Hispaanias. Pärast naasmist vangistusest Jaaval elas ta Stockholmis.
1940-ndate lõpus ja 1950-ndate alguses töötas Verner Kasemets Rootsi lennukompaniis ABA, mis oli SAS-i eelkäija. Muu hulgas oli ta ABA esindaja Teheranis Iraanis. Kuna Kasemets oli polüglott, siis proovis ta ka pärsia keelt selgeks õppida.
Pärast tööd ABA-s ostis Verner Kasemets väikese trükikoja, mis pikapeale läks pankrotti, ning seejärel töötas ta Alfa-Lavalis. Kasemets lahutas abielu hollandlannast abikaasaga, võttis uue naise ning kolis töövõimetuspensionärina Hispaaniasse, kus elas viimased eluaastad.
Oma noorpõlve näitlejakarjäärist kuni aastani 1932, mis sisaldas koosesinemisi selliste Eesti omaaegsete suurte lavatähtedega nagu Paul Pinna ja Lisl Lindau, ei olnud Verner Kasemets kunagi oma lastele rääkinud. Kuna tema lapsed on läbi elu rohkem suhelnud oma ema sugulastega Hollandis, on neile oma isa eesti minevik üsna tundmata.
Täna elab Verner Kasemetsa poeg Sten Kasemets Vällingbys ja tütar Lydia Kasemets Brommas.
Käesoleva aasta jaanuaris saabus Rootsi koos Hollandi-Indiast pääsnud rootslastega ka üks eestlane, kelle saatus ja elukäik on iseloomustav eestilikule kohanemisvõimele ja sitkusele võõrastes oludes laias maailmas. Ta nimi on Verner Kasemets, sündinud Paldiskis, kasvanud ja koolis käinud Tallinnas ning viimased kaksteist aastat töötanud kohviistanduse assistendina Jaaval.
V. Kasemets on kaasa elanud Jaapani okupatsiooni närvepingutavad päevad, pääsedes indoneeside mässukeerisest ameeriklaste ja inglaste kaasabil. Praegu veedab ta Rootsis oma kuuekuulist puhkust, et siis olukordade selginedes taas siirduda endisele tööalale mõnel teisel kontinendil.
Külastades härra Kasemetsa tema kodus
Stockholmis Rindögatanil, avab ukse energiline härra, kelle päevitunud nägu raamivad meelekohtadel pisut hõbedatoonilised juuksed. See ongi külastatav isiklikult. Ta on just tagasi jõudnud puhkuselt Jämtlandi talikuurortides.
„Andestage, kui mu emakeel pole enam laitmatu, kaksteist aastat olen pidanud kõnelema kõiki muid keeli, kuid mitte eestit.“ Tegelikult pole hr. Kasemetsa keeleoskus kuigi palju kannatanud, jutusse libiseb ainult üksikuid inglis- ja rootsikeelseid sõnu, mis aga ei takista pilti saamast ta vaheldusrikkast ja kõigile raskustele vaatamata edu tähe all kulgenud saatusest.
Kakskümmend aastat tagasi
katsetas „Endla“ ja „Estonia“ lavadel näitleja karjääri üks noormees, kes oli populaarse muusikamehe Anton Kasemetsa onupoeg. Kodumaa võimalused näisid talle teatud edule vaatamata liig kitsastena. Varsti oli ta Berliinis filmistatistiks, esines juba väiksemates rollideski, mängis kaasa Deutsches Theatris, Volkstheatris, isegi Reinhardti enda käe all Kurfürstendamm Theatris „Ilusas Helenas“. Kuid 1932. a. tuli välismaalastele esinemiskeeld. Noormees vaatas ringi teistes teatrikeskustes, Pariisis ja Viinis. Seal polnud enam nii kerge Saksamaal katki jäänud karjääri jätkata. Ta sõber Francis Lederer siirdus edasi Ameerikasse ja on seal praegu nimi.
Viinis kohtas V. Kasemets juhuslikult üht hollandlast, kes kavatses Bataaviasse asutada suurt varieteerestorani. Ta kutsus eestlast endaga kaasa hoolitsema programmi ja muu sellise eest. Laevapilet oli juba muretsetud, kui hollandlane korraga kodumaale tagasi pöördus ja seal oma restorani lahti lõi. Nõnda saabus V. Kasemets pooleldi vastutahtmist ühel ilusal päeval Bataaviasse, taskus viimane 500 guldnat, sest reisibüroo polnud laevapiletit tagasi ostnud. Seal oli ta sunnitud esialgu otsima ülalpidamist tenniseõpetajana, mis lõpuks andis oma 1000 guldnat kuus sissetulekut.
Tenniseväljakul tutvus Kasemets rootslase dr. Björklundiga,
kes oli suurele kooperatiivühingule Kooperativa Förbundetile kuuluva kohviistanduse juhatajaks Sumbava saarel. Dr. Björklund vajas parajasti assistenti. Nõnda saigi näitlejast ja tenniseõpetajast ootamatult kohvikasvataja. Leping oli suurepärane, võimaldades iga viie aasta tagant kuuekuulise puhkuse Euroopas, kõnelemata soliidsest palgast.
1939. a. sügisel saabus V. Kasemets oma väljateenitud Euroopa-reisile. Ta jõudis lennukil Tallinna päeval, mil puhkes Soome talvesõda. Kartes, et sõjakeerisest töökohale tagasipääsemine võiks hiljem kujuneda raskeks, lahkus ta Eestist ja veetis oma puhkuse Rootsis ning Itaalias.
Kuid sõda laienes ja ulatus lõppeks jaapanlaste näol Sumbavalegi. See oli 1942. aastal. Nüüd järgnes kõigile valgetele pinev aeg. Hollandlased ja terve rida teisi rahvusi interneeriti laagreisse, millede olukorra ees kahvatuvad isegi saksa kuulsamad õuduslaagrid.
Rootslasi ja eestlasi lasti esialgu liikuda vabaduses. Jaapanlaste hulgas tekitas küll kahtlusi V. Kasemetsa Eesti välispassil leiduvad rohked viisumitemplid, millede hulgas ei puudunud ka Jaapani ja Hiina omad, kus ta kord oli mõnekuulise reisi sooritanud. Kasemetsa kahtlustati tema liig rahvusvahelise mineviku pärast mingite salajaste ülesannete sooritamises ning tõenäoliselt liitlaste kasuks. Kui aga japsid kuulda said, et too kummalise ja tundmatu nimega maa „Estlandia“ asub Soome naabruses, hajusid nende kahtlustused ja Kasemets pääses vabadusse.
Oma istanduse olid nad siiski koos dr. Björklundiga sunnitud maha jätma
ja elama asuma Soerabajasse. Algas periood, „millest võiks kirjutada kümme raamatut“, nagu hr. Kasemets ise ütleb. Ükski inimene ei võinud oma elu pärast järgmise päevanigi kindel olla. Valgeid kadus sageli teadmata põhjusil japside kontsentratsioonilaagreisse, kust ainult üksikud tagasi pääsesid, sedagi ainult tohutute altkäemaksude eest. V. Kasemets teab kõnelda tuttavaist, keda jaapanlased käsipidi üles poosid, kuni nad võllasse surid. Ihuliikmete purustamine neis laagreis oli tavaline asi, kuivõrd nälg ei kustutanud vangide elu.
Valitses inflatsioon ja elatistarbeid sai osta ainult altkäe tohutute hindade eest See sundis veel vabaduses viibivaid eurooplasigi tegelema „black market businessiga“, nagu hr. Kasemets seda nimetab. Jaapani armees valitses täielik bürokraatia, nii et mereväel näiteks oli võimatu saada tarvisminevaid esemeid ja materjale jalaväelt ning vastupidi. Sel juhul olid tänuväärseiks vahendajaiks eurooplased, kes ostsid varustust ühelt väeliigilt üles ja müüsid seda teisele edasi. „Teenisime hästi, kuid ma ei julgenud uskuda, et pääsen terve nahaga sellest kaosest. Jaapanlased jätsid meile elu ainult seepärast, et nad ilma meieta poleks saanud kuskilt osta vajalikke esemeid.“
Okupatsioonikeerises V. Kasemets abiellus hollandlannaga,
ostes pruudi vabaks kontsentratsioonilaagrist kõrge summa eest. Praegu on ta abikaasa koos babyga teel Rootsi, kus isa saab last esimest korda näha. „Siis tuli kapitulatsioon, mis meid päästis. Enne kui jaapanlased relvad maha panid, jagasid nad neid indoneesidele ja andsid suurele osale pärismaalasist ka moodsa sõjaväelise väljaõppe. Minu maja jäi just pärismaalaste ja inglaste võitlusliini vahele ning tulistati kahureist puruks.“
Pärismaalasile ütlesid jaapanlased lahkudes, et nad tulevad kümne aasta pärast tagasi. Vaevalt see indoneesidelegi rõõmu valmistas, kuna jaapanlaste majanduslik ekspluatatsioon Jaaval oli kohutav. Sealt võisid nad saada hädavajalikke tooraineid ja saadusi, mis emamaal puudusid. See ei takistanud siiski jaapanlasi raudteerööpmeid, masinaid ja muud sellist produktsiooni käigushoidmiseks hädatarvilikku vara ära vedamast.
Samuti jaapani „Gestapo“ ehk nendekeelse nimega „Kemptai“ pole ka pärismaalasile jätnud head mälestust, kuigi see rohkem ähvardas ja tabas valge rassi liikmeid. Indoneesia mässutegevuse algul hakkasid inglased kohe säilinud valgeid evakueerima ja Euroopasse toimetama. „Siis sai mulle selgeks, mida sõna „gentleman“ õieti tähendab. Me olime rahata, piinatud, vaimse ja füüsilise kokkuvarisemise piiril olev haletsemisväärne inimkari. Inglased andsid meile riideid, toitu, lähetasid meid ülekoormatud sõjatranspordist hoolimata esimeses klassis rahulikumaisse piirkondadesse, varustasid meid rahaga ja toimetasid lõpeks Euroopasse. Mul oli õnn olla Rootsi firma teenistuses, kes mind siin väga heatahtlikult on kohelnud, nii et võin üleelatud raskusist peagi jõudsasti toibuda.
Majanduslikke muresid just pole,
kuigi sõda selle hävitas, mida kaheteistkümne aasta jooksul olin püüdnud vanaduspäevade jaoks üles ehitada. Ootan nüüd oma abikaasa päralejõudmist ja õpin hispaania keelt – on vaevalt usutav, et „Cirkelkohvi“ niipea jälle Jaaval tootma saaks hakata. Arvan, et tuleb siirduda Lõuna-Ameerikasse. Kuigi valdan suuremal või vähemal määral 14 keelt, nende hulgas neli pärismaalaste murrakut Jaavalt, pean enne veel mõni aeg sõnaraamatu kallal töötama, kuni hispaania keel igapäevaseks tarvitamiseks küllalt selge on.“
Nende sõnadega paneb V. Kasemets oma templitest ülekülvatud Eesti välispassi kokku. Ta on ikka veel Eesti kodanik.
