Järjekordne eesti noorte rahvaülikool toimus 16.–20. juunil Rootsi läänerannikul Kärr Sämstadis ELA suvekodus.
Sellel aastal osales rahvaülikoolis 13 noort vanuses 14–21, neist neli tulid Eestist. Tegevusi ja arutelusid juhtisid kümme juhendajat, jagades uusi teadmisi ja innustades noori arutlema erinevatel teemadel ning kasutama oma loovust. Rahvaülikool aitab arendada noorte eesti keelt, tugevdada sidet Eesti ja Rootsi vahel ning edendada noorte omavahelist võrgustikku.
Rahvaülikooli korraldasid Rootsi Eestlaste Liit ja Eesti Noored Rootsis. Majanduslikult panid õla alla Erik ja Lia von Sydowi Fond ja Eesti Integratsiooni Sihtasutus.
Vana traditsioon
Eesti noorte rahvaülikooli korraldamise traditsioon Rootsis ulatub aastasse 1958. Kuni aastani 1971 peeti seda Gimo lossis, minister Heinrich Laretei eestvedamisel ja Rootsi Eestlaste Esinduse korraldusel. Hiljem on rahvaülikooli korraldatud METROO ehk Metsaülikool Rootsis nime all ja Eesti taasiseseisvumise ajal taas rahvaülikoolina. ELA-s toimus rahvaülikool kolmandat korda.
Viis kaunist suvepäeva Rootsi läänerannikul möödusid nii vaimsete kui füüsiliste ühistegevustega. Läbivaks teemaks oli Eesti ja Rootsi kokkupuutepunktid. Küsimusi „kuidas teil seal Eestis”, „kuidas teil siin Rootsis” võis kuulda erinevates kontekstides ja situatsioonides.
Marie Under ja teised pagulaskirjanikud
Esimene päev pühendati kirjandusele. Esmalt räägiti Marie Underist, kelle 140. juubeli aastapäevaks oli valminud näitus, mida sai kasutada nüüd ka rahvaülikoolis õppematerjalina. Paljudele noortele oli Marie Under tundmatu poeet.
Üheskoos vaadatud telesarjast „Meie kirjanduse lugu” jäi ilmselt noortele enim meelde lõik, kus Jürgen Rooste võrdles Tallinnasse Rahvusraamatukogu juurde rajatud Marie Underi skulptuuri Preili Soku tegelaskujuga Karlssoni raamatust. Nimelt oli Jürgen Rooste pahane, et Marie Underi kuju kujutab vanamutti, kuigi Eesti kirjandusloos on ta eelkõige kaunis Siuru noor daam ning pealegi ei naasnud ta kunagi okupeeritud Eestisse.
Marie Underi 1944. aasta Rootsi põgenemise lugu mootorlaeva Triinaga oli sillaks järgmise kirjanikuga – August Mälguga, kes oli samuti koos paljude teiste kultuuritegelastega samal laeval. Põgenemise loo on kirja pannud Marie Underi abikaasa Artur Adson raamatus „Lahkumine” (1951). Nii nagu Marie Under oli Eestis juba enne põgenemist riigivanema auhinnaga pärjatud poetess, oli ka August Mälk saanud mitu riigivanema proosaauhinda ja veel kingituseks Lagle talu. Sellel korral lugesime noortega tema romaani eestlaste viikingiajast „Läänemere isandad” (1951), mis räägib Saaremaa Alar Atapoja reisist Sigtunasse ja Sigtuna hävitamisest.
Kohustuslik lugemine
Raamatute lugemine ei ole tänapäeva noortel enam tavapärane meelelahutus, vaid pigem loetakse siis, kui kästakse. Nii me alustasime ka rahvaülikoolis lugemisprotsessi värskelt valminud inspireeriva videoloenguga Kuidas saada heaks lugejaks?
Seejärel jagasime noored paaridesse ja andsime igale paarile ühe raamatu, mis meil oli õnnestunud küla pealt kokku koguda ja Eestist raamatukogust või antikvariaadist kaasa tuua. Noored said ise valida, kus ja mis asendis nad neile etteantud leheküljed läbi loevad. Lisaks said nad ülesandeks esitada loetust kokkuvõte samal õhtul toimuval kirjandusõhtul.
Tulemus oli lõbus ja haarav ning paljudele täiesti uus loominguline kogemus, kuidas esmapilgul igav vana raamat võib muutuda põnevaks ajalooliseks seikluseks. Enamus noortest ei olnud legendi Sigtuna vallutamisest kuulnud. Kahju, et Hain Rebasel ei õnnestunud sel korral tulla ja oma teaduslikust artiklist „Sigtuna mahapõletamine 1187. aastal” ise rääkida. Põgusalt sai kirjandusõhtul ka räägitud sellest, kui palju sellest legendist on ajaloouuringutega kinnitust saanud. Elevust tekitas ka uudis, et Ilmar Raag plaanib teha Läänemere isandate raamatu põhjal filmi.
Kuna noorte endi hulgas oli kaks luuletajat, Elisabeth Heinsalu ja Reijo Roos, kes on juba ise välja andnud luulekogud ja saanud ka tunnustust, siis oli neil võimalus inspireerida ka teisi noori ise luulet looma ja seda esitama.
Eesti-Rootsi poliitiline koostöö läbi aegade
Kolmandal päeval rääkisime Eesti-Rootsi poliitilisest koostööst läbi aegade. Tutvusime Eesti ja Rootsi diplomaatiliste suhete 100. aastapäevaks valminud ajateljega, „Eesti ja Rootsi koostöö tulevikuraporti” ja „Üleilmse eestluse tegevuskavaga”. Eestist olid selleks päevaks kohale jõudnud haridus- ja teadusministeeriumi keelepoliitika osakonna peaekspert Kätlin Kõverik ja Ülemaailmse Eesti Noortevõrgustiku esimees Nora Sööt. Kahjuks ei õnnestunud Eestist ära tulla riigikogu liikmetel Hendrik Terrasel ja Yoko Alendril seoses sooneutraalse abielu seaduseelnõu hääletamisega parlamendis. Nad jäid kohale, sest iga hääl oli tähtis.
Kristian Talvik ja kunstitund
Neljas päev oli täielikult pühendatud loovusele. Esmalt juhendas Kristian Talvik noortele värvide segamise kunsti ja akvarellidega maalimise põhialuseid. Kristian Talvik ei ole ise eestlaskonnale kuigi tuntud, kuid kõik kunstihuvilised teavad tema isa, REL-i kultuuriauhinnaga pärjatud kunstnikku, Herman Talvikut. Sellel aastal 80-aastaseks saanud Kristian vabandas oma eesti keele pärast ja arvas, et see on väga rooste läinud, sest pärast isa surma 1984. aastal pole ta kellegagi eesti keelt rääkinud. Isegi Eestist tulnud külaliste kõrvale oli Kristianil tegelikult ilus ja aktsendita eesti keel ning meile pakkus suurt imestust, kuidas see üldse võimalik on, kui pole 39 aastat seda rääkinud. Kasutasime juhust ja tutvustasime noortele ka Herman Talviku loomingut kunstikataloogi „Tagasi kodus” abil.
Neljanda päeva teises osas tehti erinevaid teatrikunsti harjutusi Tartus õppiva Karmen Saare juhendamisel. Lahkumispäeval käidi ekskursioonil Smögenis ja seejärel võeti suund Göteborgi lennuvälja või Stockholmi suunas.
Tänusõnad
Tänutundega meenutame ühiseid maitsvaid toidukordi ja täname köögitoimkonda Taave Sööt Vahermägi, Edward Sööti ja Lisette Laurit. Täname Kairi Ilisoni kaastöö eest kirjanduse päeval ja joogatundide eest. Suur tänu ka Aho Rebasele, ELA suvekodu korrashoidjale, kes aitas lisaks kõikidele praktilistele toimetustele ka matkaradade leidmisega, lõkkeõhtul laulmise ja lõõtsamänguga ning vestlustes osaledes toetada nooremaid kogukonna mälu ja ajalooliste faktidega.
Taevaisa õnnistas rahvaülikooli soojade suveilmade ja sooja mereveega, kus sellel aastal sai mõnuga supelda, sest ei olnud peaaegu ühtegi põletavat maneeti. Ka sääski ei olnud. Väga mõnus oli käia hommikuti jooksmas või matkamas. Loomulikult ei puudunud päevakavast ka saun värske saunavihaga.
Kohtumiseni järgmises noorte rahvaülikoolis, mis toimub Rootsi läänerannikul ELA suvekodus 29. juunist 5. juulini 2024 suvel.
