Kogu elu on alles ees, laiumas silmapiiri taga, mõttes eesmärgid, sihid ning unistused, mille poole püüelda, ja kindel soov maailmale oma panus anda.
Tyforsis, 6 km kaugusel kõrgepingeliini postist nr 62 asub graniidist mälestuskivi, millele on graveeritud „Allan Altmäe praegu ja igavesti 23. aastane”. Just seal hukkus Allan kõrgepingelöögist oma tööülesandeid täites 7. novembril 2016.
Allan Altmäe oli Leonhard Weiss Energy AS projektijuht ja Tallinna Tehnikakõrgkooli viimase kursuse üliõpilane. Teise kursuseaasta lõpus kandideeris Allan Eesti Energia AS võrguehituse objektijuhiks ja saja inimese hulgast osutus väljavalituks just tema.
Allanil oli kaasasündinud juhtimise ja meeskonna motiveerimise võime läbi iseenda eeskuju ja tugeva panuse töösse. Ta oskas töid tulemuslikult planeerida ja saavutas kiiresti edukaid tulemusi. Seetõttu edutati ettevõttes Allanit pidevalt uutele ametialastele väljakutsetele. Tema pühendumist tööle ja õppimisele märkas ettevõtte juhtkond ja pidas temast väga lugu. Allan oli väga abivalmis, soe ja südamlik kaaslane.
Leonhard Weiss Energy AS võitis Ellevio AB korraldatud hanke 30 kilomeetri pikkuse kõrgepingeliini ehitamiseks Rootsis ja Allanile pakuti projektijuhi kohta. 19. mail kirjutas ta alla uuele töölepingule nõusolekuga hakata selle projekti juhiks 1. juunil 2016.
Juunis-juulis vaadati Rootsis üle kohapealsed looduslikud olud, korraldati majutuskoht meeskonnale, sõlmiti lepingud ja kohtuti juhatuste tasemel koostööpartneritega. Kui Allan oli jalgsi läbi käinud rajatava uue 30 km liinitrassi, hindamaks oma silmaga looduslikke olusid, teavitas ta kohe ettevõtte juhatust rasketest oludest loodusmaastikul ning spetsiaalse masinapargi vajadusest objektil.
Augusti keskel 2016 algasid ehitustööd. Tööpäevad olid pikad. Kolm nädalat järjest oldi tööl ja siis nädal aega Eestis puhkamas. Ainuke puhkepäev oli pühapäev.
Allani juhendamisel ja osavõtul sai valmis ehitatud 15 km kõrgepingeliini Fredriksberg-Lesjöfors-Oforsen ML 78 S1/S2/S3 36 kV.st.
Mis tol esmaspäeval 7. novembril täpselt juhtus, et tea Allani vanemad kahjuks siiamaani. Tunnistajate ütlused on vastuolulised. Nad teavad vaid seda, et laupäeval oli sõitnud Eestisse nädalaks tagasi suur meeskond elektrikke ja Allanile otseselt alluv objektijuht. Rootsi jäi alles ainult viis meest. Projektijuht Allan, ärijuht, vanemelektrik, mehhanismijuht-elektrik ja ekskavaatorijuht.
Esmaspäeval töötasid mehed kella kaheksast hommikul samas kohas, kus õnnetus hiljem juhtus. Kuskil kella 2–3 paiku pidi vanemelektrik tõusma üles tõstekorviga elektrimastide vahet mõõtma, et uue paigaldatava posti saaks traktoriga sirgeks tõmmata. Seda vahet 3-meetrise mõõtelatiga ei saanud üksi mõõta. Kuna töökäsi nappis, pakkus Allan end appi mõõtma. Samal ajal, kui tõstekorv üles sõitis, lülitati ootamatult kõrgepingeliini elekter sisse ja nii Allan kui vanemelektrik said kõrgepingelöögi.
Miks ei olnud keegi edastanud infot Allanile, kes oli projektijuht, ega ka tööobjektil olevatele meestele, et kõrgepingeliini lülitatakse vool sisse? Vaid üks kord varem oli ehitatavasse liini vool sisse lülitatud, kuid siis helistati Allanile ja teatati sellest ka kirjalikult.
Eesti ja Rootsi ametiasutused on põhjalikult uurinud surmaga lõppenud tööõnnetuse põhjuseid ning asi jõudis 2018. aastal Eesti kohtusse, kuid kohtumenetlus alles käib. On toimunud alles paar eelistungit. COVID-19 on menetlusaega kõvasti pikendanud.
Allanil oli jäänud vaid paar kuud oma ülikooli lõputöö kaitsmiseni ja ülikooli lõpetamiseni.
Kõrgkoolis oldi peale õnnetust šokis, et Allaniga selline traagiline tööõnnetus juhtus. Keegi ei pidanud seda võimalikuks, sest Allanit tunti erakordselt hea analüüsijana, kes järgis alati ettevaatusabinõusid. Allan oli spetsialiseerunud kõrgepinge erialale ja pidas sageli huvitavaid arutelusid oma eriala õppejõududega.
Tallinna Tehnikakõrgkool andis välja Allan Altmäele pühendatud mälestusteraamatu, milles tema koolikaaslased, kolleegid, õppejõud, sõbrad, vanemad ja Tyforsi elanikud Allanit meenutavad.
Allanit mäletatakse kui ettevõtlikku, töökat, sõbralikku ja kohusetundlikku kaaslast, kes keskendus lahendustele, mitte probleemidele. Ta oli sihikindel, tugeva tahtejõu ja vastutustundega. Iga tulemuse nimel oli ta nõus vaeva nägema. Isegi, kui olukord näis lootusetu, ei andnud ta alla ja lõpuks leidis ikkagi sobiva lahenduse. Ta oli hea suhtleja, sõbralik ja lõbus ning alati abivalmis. „Tema headus sai talle saatuslikuks,” kirjutab südamesõber Lisette.
Eestis elavaid Allani vanemaid jääb Rootsi ja Tyforsiga ühendama traagiline ja kurb side. Igal aastal oma poja surmapaika rajatud mälestuskivi külastamas käies on neil aga tekkinud kohaliku rahvaga lähedased sõprussuhted. Inimesed, kes Allanit tundsid, meenutavad teda kui sõbralikku, väga viisakat noort poissi, kes oli hea suhtleja ja kes jäi kohalike rootslaste südamesse.
Mälestuskivi avamisele, esmaspäeval 7. septembril 2020, tulid kohale paljud kohalikud elanikud, kes Allaniga olid sõpradeks saanud ja soovisid teda meenutada küünlaid ja lilli asetades ja mälestuskõne pidades.
Vanemate lein poja kaotuse üle on jätkuvalt sügav ja vajab aega. Vanematele on tähtis, et Allani surmajuhtum saab lõpuks ka õiglase juriidilise lahenduse.
Tõde tõuseb ja vale vaob…
Allani mälestusraamatuga saab tutvuda Stockholmi Eesti Maja noortetoas asuvas raamatukeskuses.
