Marie Under: Kas olen mina kunagi midagi muud luuletand, kui ennast!

Eesti üks produktiivsemaid naispoeete

Marie Under (27.03.1883–25.09.1980) on mitmekordselt Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks esitatud üks produktiivsemaid ja rahvusvaheliselt tuntumaid eesti naispoeete, kelle luuletusi on tõlgitud vähemalt 26 keelde. Tema loominguliselt viljakaim periood möödus 1904–1944 Eestis, kus selles ajavahemikus ilmus 12 tema luulekogu. Lisaks tõlkis ta rahvusvaheliselt tuntud autorite (Henrik Ibsen, Maurice Maeterlinck, Mihhail Lermontov, Anna Ahmatova jt) teoseid eesti keelde. Underi võõrkeelte oskus oli haruldane – kokku tegi ta tõlkeid 16 erinevast keelest.

Nõukogude režiimi vastane põgenik Rootsis

Marie Under oli kindel ja häälekas Nõukogude režiimi ja Eesti Vabariigi okupeerimise vastane. Et pääseda Nõukogude Liidu punaterrori ning tõenäoliste repressioonide ja Siberisse saatmise eest, põgenes ta 1944. aastal teise maailmasõja lõpupoole 61-aastasena Rootsi ja elas Stockholmis kuni oma surmani. Rootsi perioodil andis ta välja paar valikkogu ja kaks luulekogu ning tõlkis hulgaliselt teisi autoreid, nii luulet kui proosat, eesti keelde. Samal ajal ilmusid ka tema luuletuste valikkogud saksa, prantsuse, rootsi, inglise, itaalia jt keeltes.

Inimeseks olemise võlu ja valu

Underi luule on ekspressiivne ning peegeldab tema endaga toimunud muutusi ja arengut tema pika elu jooksul, mil ta jõudis tuntud ja lugupeetud ühiskonnategelasest Eestis muutuda pagulaseks, kelle olemasolu tunnustas ja toetas küll Rootsi Akadeemia, kuid kes oli Rootsi laiemale kirjandushuvilisele publikule siiski tundmatu fenomen. Tema luule peegeldab ta enda rännakut elus – noorest ja tundelisest naisest, kes allub hetketujudele ja laseb end juhtida emotsioonidest, küpses aegamisi ja läbi eluraskuste filosoofiline, mõtlik ning analüüsiv humanist, kes kajastab oma luuletustes ajatut elamise ja inimeseks olemise valu ja võlu. Marie Under ei andnud oma elu jooksul peaaegu ühtegi intervjuud, talle ei meeldinud ka suured avalikud kogunemised. Ta püüdis neid alati (kuigi edutult) vältida, sest need tekitasid temas ärevust ja stressi.

Ühiskonna normide ja tabude vaidlustaja

Ent Underist on maha jäänud arvukas kirjavahetus erinevatele kirjandustegelaste, sõprade ning lähedastega, mis annab aimu rikka hingeeluga, tohutu lugemusega, laia silmaringi ja vaimsete huvidega naisest, kes vaidlustas ühiskonna tabusid ja norme ka siis, kui kõik teised, kaasa arvatud tema vanemad ja sõbrad, tema otsuseid vaidlustasid. Nii julges Under ühiskonnas ja ajal, kus lahutus oli veel häbiasi, algatada 1916. aastal lahutusprotsessi oma esimesest abikaasast Karl Hackerist, kellega ta oli abiellunud 18-aastasena 1902, kuid erimeelsuste ja vaimsete võimete ebavõrdsuse tõttu osutus see kooselu õnnetuks. Seitse aastat hiljem, ränga vaimse hinnaga, mis talle hiljem terve elu terviseprobleeme põhjustas, õnnestus Underil lahutus lõpuks edukalt lõpuni viia ning ta abiellus 1924. aastal Artur Adsoniga.

Paaž ja printsess

Adson oli tema pühendunud abikaasa, abiline, administraator, kaitsja ja toetaja, luuletama õhutaja, toimetaja ning esimene kriitik, kellele Under alati oma töid kõigepealt näitas, kuni 1977. aastani, mil Artur Adson 87-aastasena suri oma armastatud Marikese kõrval sõnadega „Ma armastan …“, jõudmata enam öelda seda viimast sõna. Adson oli Underiga tutvumise järel ja abielu ajal tuntud Marie paažina. Nii kutsus Marie oma abikaasat ka nende ühises päevaraamatus, samas kui Adson nimetas Mariet terve elu hellitavalt printsessiks ja kohtles oma naist printsessi vääriliselt. Ilma Adsonita oleks osa Underi luulest ilmselt jäänud kas kirjutamata või ilmumata.

Meisterlik sõnasepp

Marie Under oli meisterlik sõnasepp, kes oskas mängida luule erinevate vormide ja keelega tasemel, milleni küünivad väga vähesed luuletajad. See on osutunud nii tema õnnistuseks kui ka õnnetuseks selles mõttes, et Marie Underi luulet on raske tõlkida – see ei ole olnud alati jõukohane kõikidele tõlkijatele, kes teda on proovinud teistes keeltes kättesaadavaks teha.

Selleks, et Marie Underit tundma õppida, tuleb lugeda tema loomingut. On ta ka ju ise enda kohta öelnud: „Kas olen mina kunagi midagi muud luuletand, kui ennast! Elus olen õppinud vaikima – enesekaitseks.“

Tekst on koostatud Sirje Kiini raamatu „Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt” (Tänapäev, 2009) ilmunud faktide põhjal.