Paul Laan on tuntud ja lugupeetud Rootsi eesti kogukonna liige, kelle teenete nimekiri on nii pikk, et selleks oleks vaja Rahvusliku Kontakti erinumbrit. 94-aastane soliidne vanahärra on nende väheste inimeste hulgas, kes saab end lugeda poetess Marie Underi sõbraks. Paul elab Hägerstenis hubases korteris, mis sisaldab väikest muuseumitäit haruldasi eksemplare kultuuriloolise väärtusega raamatutest ja dokumentidest. Paul sai äsja Rootsi Eestlaste Liidult kultuuripreemia väärtuses 10 000 krooni. Nii sellest, Pauli elust kui ka tema tutvusest Marie Underiga räägib alljärgnev intervjuu.
Kuidas su vanemad tutvusid ja kus sa sündisid?
Isa Hugo Leonhard Kirschmann õppis Harkivis mõisavalitsejaks ja rääkis vabalt vene keelt. Kooli lõpetanud, naases ta Narva ja kohe seejärel algas esimene maailmasõda, kus isa oli neli aastat rindel. Sõja lõppedes tuli ta tagasi vanemate juurde ja hakkas tööle Narva tolliametis. Mu ema Ida Berta Karolina, neiupõlvenimega Keeser, sündis Narvas, ent kasvas üles Venemaal, kuhu tema vanemad olid töö tõttu elama asunud.
Kommunistliku riigipöörde järel tuli osa perekonnast tagasi Eestisse. Minu isa ja ema leidsid teineteist pärast traagilist tulekahju, kus minu emapoolsed vanavanemad hukkusid, kui nende maja maha põles. Ema päästis end teiselt korruselt väljahüppamisega, kukkus kivihunnikule, vigastas oma selga ning pidi seitse kuud haiglas veetma. Mu isa külastas teda perekonnatuttavana seal sageli ning sõprusest arenes armastus.
Sündisin 28. augustil 1928 oma vanemate esiklapsena. Isale oli see teine abielu, esimesest abielust oli tal poeg Leo, kelle järeltulijaga kontakteerusin esimest korda pool aastat tagasi. Kahjuks ei teadnud me Eestist põgenemise järel Leo edasisest saatusest väga pikka aega mitte midagi. Mul on ka noorem vend Toivo, sündinud 22. juulil 1937, kes elab samuti Stockholmis ja kellega oleme tihedas kontaktis. Perekonnanime Laan võtsime endale isapoolse vanaema ettepanekul, kuna see oli tema neiupõlvenimi.
Kus veetsid oma lapsepõlve?
1930. aastal kolisime perega Paldiskisse, kus isa sai tolliameti juhatajaks ja sadamakapteniks. Sellest perioodist on mul kõige helgemad lapsepõlvemälestused. Üheksa aastat hiljem asusime elama Haapsalusse, kus isa jätkas tööd tolliameti juhatajana ja kus elasime kuni Rootsi põgenemiseni. Haapsalus hakkasin käima Läänemaa Ühisgümnaasiumis.
Vene baaside tuleku järel 1939 paigutati Vene sõjaväelased ka Haapsallu ja vene okupatsiooni alguses pidime oma kodust välja kolima, et neile ruumi teha. Pärast Tallinna märtsipommitamist 1944 soovitati emadel ja lastel linnast lahkuda ning meie ema ja vennaga kolisime ühte väikesesse majja Paralepa männimetsas Haapsalu külje all.
1944 augustis tuli isa äkki Paraleppa ja teatas, et ema, mina ja vend Toivo peame järgmisel päeval põgenema Rootsi. Mulle tuli see šokina, sest olin veel 15-aastane ja minuga ei olnud keegi nendel teemadel eelnevalt rääkinud. Sõitsime tagasi linna, kaasa sai igaüks võtta vaid ühe kohvri. Tähistasin oma 16. sünnipäeva 28. augustil ühel väikesel saarel Haapsalu lähedal, kust meid lubati paadiga Rootsi toimetada.
Kuidas te Rootsi põgenesite?
Paat asus teele 28. augusti õhtul ja mahutas koos meeskonnaga külg-külje kõrvale istuma üle 30 inimese. Viimasel hetkel tulid veel kaks noormeest Soome sõjaväemundrites ja üks nendest oli hiljem luuletaja ja kultuuritegelasena tuntud Ivar Grünthal. Nii kohtusin temaga esimest korda.
Alguses oli veepind peegelsile, aga siis sõitsime tormi sisse. Olime uppumisohus ja ei lootnud enam, et kohale jõuame. Ent viimaks hakkasime nägema rannariba, lootus tuli tagasi ja jõudsime lõpuks õnnelikult ühele Svenska Högarna saarele. Seal olid lotad, kes võtsid meid suurepäraselt vastu. Meid toideti ja pandi põrandale magama. Järgmisel päeval viis politseipaat meid Stockholmi. Isa põgenes meile Rootsi järele viimasel hetkel, kui Tallinn langes. Saime temaga kokku Mölle põgenikelaagris.
Pärast laagri sulgemist elasime mõnda aega Saltsjöbadenis ja seejärel saime endale korteri Hägerstenis, kus elan siiamaani. Leidsin endale jooksupoisi koha Nyman & Schultzi reisibüroos ja õppisin seda ametit pidades ära rootsi keele. Käisin päeviti reisibüroos tööl ja õhtuti koolis Stockholmi Eesti Gümnaasiumis, mille lõpetasin 1948.
Räägi oma haridusteest. Miks hakkasid õppima Stockholmi Ülikoolis?
Vanemad soovisid, et ma õpiksin arstiks, kuid valisin siiski humanitaarala. Õppisin Stockholmi Ülikoolis viis aastat rootsi ja üldist kirjandusteadust, samuti saksa keelt ja soome-ugri keeli, sealhulgas eesti keelt. Lõpetasin ülikooli 1955 filosoofia kandidaadi kraadiga.
Hiljem õppisin ka raamatukogundust Kuninglikus Raamatukogus ja lõpetasin vastavad kursused 1956. aastal. Ülikooli lõpetamise järel kutsus Stockholmi Eesti Gümnaasiumi direktor Henno Jänes mind kooli eesti ja saksa keele õpetajaks. Töötasin seal õhtuti osalise ajaga 11 aastat.
Töötasin mõnda aega ka saksa keele õpetajana Stockholmi erinevates keskoolides ja assistendina teaduslikes raamatukogudes. Samal ajal õppisin Stockholmi Ülikoolis edasi kirjandusteadust ja 1963. kaitsesin filosoofia litsentsiaadi kraadiväitekirjaga luuletajast Bertil Malmbergist.
Mis sai pärast ülikooli lõpetamist?
1970. aastal palus Heino Jänes mul üle võtta oma tööülesanded Soome keele õppetooli Eesti sektoris Stockholmi Ülikoolis. Juba 1959. aastal asutatud Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudil oli Soome keele õppetooli Eesti sektoriga tihe koostöö ja sinna tööle asudes valiti mind ka instituudi teaduslikuks sekretäriks. Hiljem sai minust instituudi juhatuse esimees. Töötasin Soome õppetooli Eesti sektoris kokku 25 aastat. Peale administratiivsete kohustuste oli minu ülesandeks ka eesti keele õpetamine.
Lisaks tavatööle olin kogu aeg seotud Rootsi eesti kogukonda puudutavate teemadega – kuulusin paljude organisatsioonide ja fondide juhatustesse.
Pärast 1994. aastal ülikoolist pensionile jäämist jätkasin aktiivselt eesti asja ajamist.
Sulle omistati äsja Rootsi Eestlaste Liidult kultuuripreemia. Mis tunne on seda vastu võtta?
Kui Jaan Seim helistas ja sellest informeeris, siis ei osanud ma alguses midagi öelda, sest see tuli nii ootamatult. Olin rõõmus ja see tunnustus ergutas mind. Olen ka varem saanud auhindu, näiteks Eesti Komitee auhind 1992. aastal, Eesti Kultuuri Koondise kultuuriauhind 1994. aastal. Sain 2004. aastal eestluse hoidmise eest Rootsis Eesti Vabariigi presidendilt Valgetähe IV klassi ordeni. 1939 sai sama ordeni ka mu isa ja võttis selle Rootsi põgenedes kaasa.
Kuidas tutvusid Marie Underi luulega?
Marie Underi luule avastasin siis, kui olin 15-aastasena Paralepa metsas sõja eest varjul. Mulle meeldis tema luuletuste rütm ja sõnastus. Tean paljusid Underi luuletusi siiamaani peast.
Kuidas tutvusid Marie Underiga päriselus?
Rootsis korraldati eesti kogukonnas sageli erinevaid koosviibimisi ja nendel osalesid tihti ka Under ja Adson. Mina vaatasin neid siis eemalt ega julgenud läheneda. Henno Jänes teadis, et ma pean Underist väga lugu ning viis mind ühel koolipeol nende juurde ja tegi meid omavahel tuttavaks. 50-tel hakkas üks kirjandushuviliste grupp koos käima Ivo Iliste juures, kes tollal oli kultuuriajakirja Mana toimetuse liige. Kui Ivo sai 25-aastaseks, tuli tal mõte kutsuda endale külla Marie Under ja Artur Adson. Mõeldud, tehtud. Mind paigutati Underi kõrvale. Ta istus minust vasakul pool ja sain temaga lähemalt juttu ajada. Saime sõpradeks, ta rääkis oma unetusest, mis piinas teda terve elu. Avastasime, et meil on ühised huvid ja et me mõlemad usume näiteks parapsühholoogiasse.
Kuidas sõprus Underi ja Adsoniga edasi arenes?
60-ndate lõpupoole helistas kord Adson ja kutsus mind neile külla. Nad käisid meeleldi läbi endast noorema generatsiooniga. Käisin neil korduvalt külas nende kodus Hägerstenis Klubbacken 59. Alguses teietasime, hiljem olime sinasõbrad. Külastasin Underit ja Adsonit tihti ka siis, kui nad viibisid Vårbergi hooldushaiglas.
Sinust sai Adsoni ja Underi 10 000-leheküljelise arhiivi korrastaja ja üleandja Eesti Kirjandusmuuseumile 1996. aastal. Räägi sellest lähemalt.
Enne kui Adson ja Under haiglasse sattusid, avaldasid nad soovi, et hakkaksin nende kirjanduslikuks volinikuks ja toimetaksin nende arhiivid Soome Hurda kogudesse. Leidsime Underi ja tema lähedastega haiglas arutades, et see ei oleks tark tegu, arvestades Soome suhteid Nõukogude Liiduga. Soovitasime viia materjalid Rootsi riigiarhiivi, millega Adson ja Under ka nõustusid ning selle korraldamine jäi minu peale. Soovisin selle kohta kirjalikku kinnitust ja nii ka sündis.
Minu peale jäi ka Adsoni ja Underi matuste korraldamine, sest see oli nende mõlema soov. Adson suri 1977 ja Under 1980. Kirikuõpetaja Artur Kõdar pidas mõlemal matusel kõne. Under maeti Jakobi kirikus. Esitlusele tulid palad, mis Underile tema eluajal väga meeldisid – üks lüürilistest Edvard Griegi paladest „Kevadele“ ja Beethoveni „Ood rõõmule“. Rootsi Akadeemiat esindas matustel pärjaga tuntud luuletaja ja kirjanduskriitik Johannes Edfelt.
Pärast Marie Underi surma hakkasin käima nende korteris Underi tütart Heddat abistamas. Pärast Hedda surma 1988. aastal alustasin Underi ja Adsoni arhiivimaterjalide sorteerimise, korrastamise ja pakkimisega. See oli suur töö, mida tegin tavatöö kõrvalt ja mis võttis aega ligi kolm kuud.
Mis teeb Underi ja tema loomingu sinu arvates eriliseks?
Underi keelemaagia. Ta kasutas uusi keelevorme ja sõnu, tema luuletustes oli midagi, mis haaras. Ma ei oska seda seletada. Olen õppinud kirjandusteadust, olen lugenud paljude teiste luuletajate töid, aga kõige lähedasem on ikka Under.
Under oli ka inimesena väga meeldiv. Teda kutsuti ju Siuru grupis printsessiks ja printsess ta oligi.
Rootsi Akadeemia oli teadlik Underi tähtsusest ja toetas teda rahaliselt. Underit esitati ju mitmeid kordi Nobeli kirjandusauhinna kandidaadiks.
Mis sulle rõõmu teeb?
Mulle tegid lapsepõlves rõõmu minu Paldiski aastad, kus tundsin end õnnelikuna. Mul olid head vanemad, austan neid väga ja nende mälestus on mulle kallis. Rootsis elamise ajast meenutan helgusega seda aega, kui ma veel õppisin ja sain oma elu ise sättida. Kõige viljakam ja toredam aeg oli 25 aastat Stockholmi Ülikoolis töötades õpetajana ja tegeledes eesti asjadega.
Paul Laan
on aastakümneid väsimatult tegutsenud eesti keele ja kirjandusega Rootsis. Teda on tunnustatud ka Eestis, kus ta on pälvinud Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Paul Laan saabus noore põgenikuna Eestist Rootsi 1944. Ta lõpetas Stockholmi Eesti Gümnaasiumi 1948 ning õppis 1950–1955 Stockholmi Ülikoolis rootsi ja üldist kirjanduslugu, saksa keelt ja soome-ugri keeli ning täiendas end eesti keele alal. Hiljem lõpetas ta raamatukogunduse õpingud Rootsi Kuningliku raamatukogu juures. 1966 sai Paul Laan filosoofia litsentsiaadi kraadi rootsikeelse väitekirjaga „Allakäigumotiiv Bertil Malmbergi luulekogus „Värsid piiril““.
Paul Laanel on suured teened pedagoogina. Arvukalt õpilasi mäletab teda kui asjalikku, sõbralikku ja innustavat eesti keele õpetajat Stockholmi Eesti Gümnaasiumis, Uppsala ja Stockholmi ülikoolides ning Eesti Keele ja Kirjanduse Instituudis Stockholmis, kus ta oli teaduslik sekretär ja hiljem juhatuse esimees.
Keele ja kirjanduse spetsialistina on Paul Laan löönud kaasa mitmetes rootsieesti organisatsioonides nagu Eesti Kultuuri Koondis ja Eesti Teaduslik Selts Rootsis ning ta on toimetanud mitmesuguseid, muuhulgas filoloogiaalaseid raamatuid.
Paul Laan on suur kirjandushuviline. Ta on avaldanud luuletusi, artikleid ja arvustusi väljaannetes nagu Mana, Teataja ja Eesti Päevaleht ning iseseisva raamatu, aforismide ja luuletuste kogu „Mõttelend“ (1972). Paul Laan oli Välismaise Eesti Kirjanike Liidu liige selle sulgemiseni ja on Eesti Kirjanike Liidu liige Eestis.
Paul Laan paistab silma aukartustäratavalt suurte teadmistega, kusjuures ta ei hoople nendega, vaid mõjub pigem tagasihoidlikuna. Ta on pühendunud oma erialale ning on oma eesmärkide saavutamiseks visalt ja truult töötanud erinevates organisatsioonides ja ettevõtmistes. Tema panus rootsieesti kogukonnas väärib suurt tähelepanu ja me soovime talle palju õnne kultuuriauhinna puhul.
