Meie peres laulavad Göteborgi Eesti Keeleklubi Mudilaskooris kõik neli last: 11-aastane Kasper, 9-aastane Maria-Sophia, 7-aastane Karl-Jonas ja 5-aastane Nora-Lii. Kodus harjutavad laule kõik kuus pereliiget, isa koos poistega teist häält ja ema koos tüdrukutega esimest. Poiste lemmikuks on laul „Sokk ja kummik” ning tüdrukutele meeldib enim „Rõõm on täitnud maa”.
Mina, ema Liina, olen laulupeol lauljana osalenud ühe korra, lastekooriga. Küll olen aga tantsinud kolmel tantsupeol. Ka minu vanemad ja vend on tantsinud ning vend tantsib praegugi. Minu sakslasest abikaasa Thomas on meie suhte algusaastatel, kui me veel erinevates riikides elasime, istunud külas olles tundide kaupa kooli koridorides, oodates tantsupeo ülevaatuste lõppu. Nii on tal tantsupeoga oma side publikuna ja toetaja-ootajana.
2011. aastal osalesime esimest korda koos laulupeol publikuna ja see jättis Thomasele kustumatu mulje. Hiljem oleme pidu vaid televiisorist vaadanud ja suuremate lastega käisin viimast tantsupidu ka kohapeal Eestis vaatamas. Oma vanaisa ja onu on lapsed tantsupeo teleülekandel tantsimas näinud. Laulupeo kogemus neil aga puudub. Sellest, et minu lastel võiks avaneda võimalus laulupeol osaleda, ei osanud ma unistadagi. Ja veel kõigil neljal korraga! Kui Kristiine Meldre sellest mõttest rääkis, ei olnud küsimustki – loomulikult tuleme me laulma. Selline ainukordne võimalus tundus täiesti uskumatu.
Me elame Göteborgist 60 km kaugusel ja sõidame nüüd kõik koos igal teisel pühapäeval Eesti Majja laulma. On tore, et teeme seda kõik koos. Juhendaja Marianne Münz on lastega tubli tööd teinud ning nad on kõvasti arenenud ja kooslaulmise rõõmu leidnud. Tore on, et vahel paneb ta ka lapsevanemad kaasa laulma. Eriti meie poistele on see olnud toeks ja rõõmuks, et isa ka mõnikord kaasa laulab, ja nii on neil ka toredam pärast kodus koos harjutada.
Küsisin täna oma vanemalt pojalt, miks ta kooris laulab. Ta vastas: „Sellepärast, et isa ütleb, et see on kõige suurem ja ägedam asi, milles eestlane osaleda saab“.
Me oleme väga rõõmsad, uhked ja tänulikud, et meie lastel on avanenud võimalus saada osa millestki nii suurest – millestki kultuuri, keelt ja rahvast ühendavast, saada kogemus, mida on raske sõnade ja isegi telepildiga vahendada. Tänu Göteborgi Eesti Keeleklubile, Kristiinele, Mariannele ja Kaja Jakobsenile on see võimalikuks saamas.
