5. detsembril 2022 lausus Aino Inkapööl: „Nüüd ma suren“, ja läkski täpselt nii, nagu ta oli otsustanud – nagu tavaliselt. Tema keha oli tasapisi alla andnud, kuid mõistus ei kaotanud kunagi oma vahedust.
Aino oli elukunstnik. Igas tema päevas oli kuldne hetk: hea toit, elegantne stiil ja rikkalik seltsielu olid olulised. Seda hoolimata nendest raskustest või ehk just tänu neile, millega ta oma 93 aasta pikkusel eluteel kokku puutus.
Aino Õnnela Katarina Mitt sündis 19. mail 1929 Tallinnas ning veetis turvalise ja õnneliku lapsepõlve. Tema vanem vend Ilo oli suur seikleja ja Aino iidol. Emma oli range õpetaja ja ema. Isa Karl oli merekapten ja admiral Pitka endine adjutant – tänu kellele armastas Aino kogu oma elu kanda elegantseid rõivaid. „Aitta“ oli koduabiline ja Aino usaldusisik. Kõik need inimesed üheskoos pakkusid noorele Ainole seiklusi, enesedistsipliini, elegantsi ja turvalisust.
Sõda on alati tragöödia. Karl viidi ära ja Ilo sai surma. Aitta jäi maha. Kuid Emma suutis Aino ja Ilo lese Ira koos beebi Toivoga viia M/S Juhaniga Lidingöle, vaid kiviviske kaugusele kohast, kus ta hiljem saab veetma suurema osa oma elust.
Tylösand, Halmstad ja Sigtuna pakuvad pigem kaunimaid assotsiatsioone kui difteeria karantiin ja internaatkool, kuid nimelt Sigtuna Eesti Keskkool tähendas Aino jaoks 1945–1947 paari olulist aastat, millest ta sageli rääkis. Seal sõlmiti terve elu kestvaid sõprussuhteid ja just seal vallutas Ragnar tema südame. Samal ajal, kui Ragnar koos oma vanematega Kanadasse edasi sõitis, asus Aino õppima farmaatsiat. Üliõpilasena osales Aino Eesti naisüliõpilaste seltsis Filiae Patriae! ja oli üks selle esimese põlvkonna pagulasliikmetest. Juba väljaõppinud proviisorina kasutas Aino ära võimalust töötada mujal Rootsis, sealhulgas Fränstas ja Mönsteråsis.
Mõne aasta pärast tuli Ragnar tagasi, helisesid pulmakellad ja tasapisi kolis noorpaar Johanneshovist Lidingöle. Suure kõhuga manööverdades õnnestus Ainol vahetult enne Anne sündi saada juhiload ja seejärel kolida Parkvägen 12 asuvasse kollasesse telliskivivillasse. Kodu Lidingöl oli sageli täis inimesi eri põlvkondadest. Seal peeti õhtusööke ja pidusid. Seal hõisati ja tantsiti La Bostellat, kuid kunagi ei kuulnud keegi Ainot laulmas.
1960 sündis Ivar ja Aino oli endiselt koduperenaine, kuid töötas nüüd juba aegajalt ka Apoteket Tärnanis, kus ta tutvus oma parima suusasõbraga. Sihtkohaks oli tavaliselt Kitzbühel, kus Aino käis lõpuks oma 42 korda, tavaliselt koos Tyra ja Astaga. Soroptimistide liikmesus tõi endaga rohkesti sõprussuhteid ka Austrias. Oma viimasele reisile sinna võttis ema Aino, siis juba 88-aastane, kaasa oma kutsikad – koos moodustasid nad kolmiku, kes polnud tegelikult kunagi varem koos reisinud!
Aino üllatas kogu elu. Vaid mõned päevad enne oma viimast ütles ta: „Muidugi õppisin ma klaverit mängima – kasvasin ju üles haritud kodus!“
1965. aastal ehitati suvila Ljusterö saarele Roslagenis. Sellest sai Ainole aastatega üha tähtsam ja südamelähedasem paik. Ta oli leidnud omale maakodu päriskodu ja pere lähedal. Suvekuudel oli tore elada seal koos laste ja lastelastega. Veel 91-aastasena veeretas Aino väikest muruniidukit üle tolle suure õue, puhates ainult nii kaua, kuni niiduki aku uuesti laetud sai. Ljusteröl oli lõbus koos suve veeta. Püüdsime säilitada elegantset stiili, hoolimata nüridest oksakääridest, kulunud kummisaabastest ja lapitud pükstest – Aino oli alati kaunis ja kokteili serveeriti päikeseloojangul, kell 18.08!
Sidemed Eestiga olid katkematud. Siin olid sugulased, kellest said sõbrad, ja sõbrad, kellest said sugulased; perekond Soonike, kellest said adoptiivsugulased. Aino kutsumus oma Eestit esitleda ja vahendada oli suur. Paljudele meist oli ta giid ja reisijuht teekondadel ajalukku ja kulinaariamaailma koos oma vennapoja Toivoga.
Aino ütles: „Kui inimene vanaks saab, on tal vaja kolme asja: püsida vormis, kasutada oma pead ja tunda end vajalikuna.“ Sammuloendur ja Aino olid lahutamatud sõbrad. Aino õppis bridži, teooriat ja praktikat. Ta oli õnnelik, kui mängis hästi ja saavutas hea tulemuse, kuid samas tõdes ka: „Keegi peab ju ka viimaseks jääma“, kui mänguõnn ei naeratanud. Vajalik oli ta alati, just sellisena, nagu ta oli, ja helge mälestus temast jääb püsima!
