Jüri-Karl Seim oli rohkem tuntud kui linnutundja, koorilaulja ja arhiivinduse huviline. Lindude nimesid oskas ta nii eesti, rootsi kui ladina keeles. Ta laulis koorides Allmänna Sången ja Orphei Drängar. Tallinna ja Saaremaa kodus on tal võimsad arhiivid, kus on raamatuid, ajakirju ja palju muud. Aga tema tegevus poliitilisel alal on vähe tuntud, eriti Eesti taasiseseisvumise ajal.
Eesti vabadusvõitlus on mulle alati südamelähedane olnud. Vabadusvõitlus oli ka väliseesti organisatsioonide põhialuseks, aga nende tegevus oli peamiselt suunatud Rootsi kodanlike parteide poole. Minul ja mitmel teisel eestlasel oli aga kontakte nii Rootsi kui ka rahvusvaheliste sotsiaaldemokraatidega. Eesti pagulaspoliitikud ei soovinud luua isiklikke kontakte Eestiga ega sõita sinna suhete loomiseks. Aga mina tegin seda varakult ja püüdsin jälgida, kuidas Eesti meedia ja Eesti rahvas olukorda kajastas.
Niiviisi kirjeldab Jüri-Karl Seim oma pikaaegset eestluse tegevust, kui rääkisin temaga aastate jooksul tema suvemajas Saaremaal Rool või meie pool Stockholmis. Tema raske haigus pani meie kohtumistele punkti maikuus 2023.
Eestiga suhtlemine oli okupatsiooni ajal vastuoluline. Nii pea, kui sa suhtlesid ametlike võimudega Nõukogude Liidus ja Eestis, tekkis kohe pinge inimeste vahel. Olid need siis isiklikud kontaktid või poliitiline suhtlemine. Kogu aeg oli terav pagulaspoliitiline surve, et sa ei tohtinud suhelda ametliku võimuga. Küsimus oli kogu aeg, kas nad on teise süsteemi ametlikud võimukandjad või mitte. Ja kuivõrd rahvuslikud nad on.
Jüri-Karli poliitiline tegevus toimus aastate jooksul vaikselt ja tagasihoidlikult, just nii nagu oli tema isiksus. See on paljudele teadmata, näiteks kuidas tal aastate jooksul oli võimalik osaleda mitmetel rahvusvahelistel sotsiaaldemokraatide kongressidel ja seal kohata mõjukaid isikuid. Ühel kongressil kohtas ta Willy Brandti.
Sotsiaaldemokraadid Enn Kokk, Johannes Mihkelson ja mitmed teised propageerisid kõvasti Eestit. 1988 ja 1989 aasta sügisel avanes ka mul see võimalus, kui ma käisin kahel sotside internatsionaalil. Neil kooslustel oli tollal päris tugev mõjuvõim. Esimeheks oli siis Lääne-Saksa poliitik Willy Brandt. Kuu aega enne Berliini müüri langemist sügisel 1989 oli Genfis üks õhtusöök, kus oli korraldatud nii, et ma sain istuda koos Willy Brandtiga. Rääkisime temaga umbes tund aega Venemaast. Tundsin ennast sellest väga austatud. Brandt rääkis, kuidas ta oli olnud vahendajaks Põhja- ja Lõuna-Korea asjus ja mina rääkisin, mis juhtub Eestis. Püüdsin anda talle nõu ja selgitada olukorda. Tema perspektiiv ja kontakt oli kogu aeg olnud Gorbatšovi ja Moskvaga, aga ma sain rääkida Eestist. Siis ma tundsin, et esindan Eestit. See oli mulle üks põnev hetk.
Ka sellest ei tea paljud, kuidas Jüri Karl aitas Eesti poliitilist juhtkonda praktiliste asjadega taasiseseisvumisel.
Üheks Eesti probleemiks oli taasiseseisvumise algaastatel küsimus, kuidas pidada ühendust välismaaga, väga raske oli seda teha telefoni teel. Mobiiliühendust praktiliselt polnud. Väliskõnesid sai teha vaid Tallinna telefonikeskuses, kus tädid istusid ja kõnesid piirasid, sest liine polnud piisavalt. Lennart Meri käis mitu korda Rootsis, kui ta oli oli välisminister (1990-1992) ja siis ta elas ühes väikeses hotellis Tegnérlundeni ääres. Ostsin Töölisteliikumise Rahvusvaheliselt Keskuselt AIC saadud rahade eest Lennart Merile kaks NMT-telefoni ja viisin need talle sinna hotelli, et ta saaks välisministrina kergemini hoida kontakti välismaaga.
Eesti iseseisvuspüüdluste selgitamine Rootsi sotsiaaldemokraatidele oli raske ülesanne.
Rootsi sotsiaaldemokraatide suhtumine Balti riikidesse ja Nõukogude okupatsiooni oli kogu aeg olnud problemaatiline ning puudus igasugune tõsine kriitika Nõukogude Liidu suhtes. Kriitikat nähti kui nõukogudevastasust. 1991. aastal olid Rootsis tulemas valimised ja sotsid hakkasid aru saama, et parempoolsetel erakondadel Rahvaparteil ja Moderaatidel oli väga kõva trump – Norrmalmstorgi esmaspäevademonstratsioonid, kus nõuti Balti riikidele vabadust. Sotsid moodustasid siis ka kultuuriisikutest koosneva grupi, kes hakkasid Balti riikide taasiseseisvumise küsimust jälgima. Sinna kutsuti ka mind. Eestlastest olid selles grupis veel Enn Kokk ja Jaan Ungerson. Peamiselt olid seal tuntud Rootsi sotsiaaldemokraadid, nagu näiteks Theodor Kallifatides. Tema esindas jätkuvalt ettevaatlikku liini, selles mõttes, et tema absoluutselt ei olnud huvitatud Nõukogude Liidu lagunemisest. Seda Rootsis väga kardeti, sest siis tekiks ebastabiilsus.
1991. aasta veebruaris alustas tööd Eesti Informatsioonibüroo, mida rahastas Rootsi välisministeerium. Sellele otsiti juhti. Jüri-Karl oli tol ajal aktiivne Balti Instituudi juhatuses ja seal oli üks stipendiaat, keda ta soovitas Lennart Merile, kui tuli jutuks, kes võiks sobida Eesti saadikuks Rootsis. Stipendiaadi nimi oli Margus Laidre.
Võitlus käis Edgar Savisaare ja Lennart Meri vahel. Meri oli Savisaare valitsuse välisminister ja tema leidis, et tema on otsustaja. Aga Savisaar tahtis Informatsioonibüroosse saada ”oma” inimest.
Kui kontor avati, siis töötasime seal Alur Reinansi ja Ülo Ignatsiga. Savisaar otsustas aga panna selle juhiks ajalooprofessor Aadu Musta. Aadu Must oli Rootsis pool aastat, siis läks tagasi Eestisse. Pärast putši Moskvas oli küsimus, kes saab Eesti esimeseks suursaadikuks Rootsis. Ma soovitasin taas Margus Laidret Marju Lauristinile, kes omakorda käis Merile peale ja kes tema kasuks otsustaski.
Edgar Savisaart olin kohanud palju varem, paar kuud pärast Rahvarinde loomist, kui Eestis käisin. Rahvarinne loodi aprillis-mais 1988. Me lõime ka Stockholmis minu üleskutsel Rahvarinde tugigrupi, mille liikmeks tuli ka Andres Küng. Tähtis oli näidata toetust Rahvarinde tegevusele. Käisin mitu korda Eestis nende kongressidel ja siis kohtasin seal ka Savisaart.
Savisaart kohtasin ka Stockholmis. Üks kord korraldas Savisaar ”dessandi” Stockholmi Eesti jäälõhkujaga, kus olid peal Rahvarinde inimesed, nagu Rein Veidemann, Toomas Varek jt. Teine kord tegi Savisaar nädalase ametliku visiidi Rootsi, kus olin talle tõlgiks. Uhketel õhtusöökidel kohtasin igasuguseid inimesi. Aasta hiljem (kevadel 1989) käis Savisaar Rootsis koos tolleaegse transpordiministri Tiit Vähiga ning siis me arutasime kolmekesi Eesti tulevikku.
Värvikad on Jüri Karli mälestused tema 40. juubelilt, mis leidis aset Eesti taasiseseisvumise eel augustis 1991 Veskijärvel.
Laupäeval, 17. augustil pidasime Veskijärvel minu 40. sünnipäeva. Veskijärve on sobiv koht suvel kõiksugusteks kokkutulekuteks ja mahutab palju inimesi. Külalised käisid saunas, ujumas ja aerupaadiga sõudmas. Pärast istusime lauda ja pidasime vähjapidu. Külaliste hulgas olid Eesti poliitikud Marju Lauristin, Peeter Vihalemm ja Ignar Fjuk ning kohalikud vabadusvõitlejad Ülo Ignats ja Jaan Uustalu. Üleminekuvalitsuse esimees Edgar Savisaar tuli koos oma tolleaegse sekretäri Vilja Laanaruga, kellest hiljem sai tema abikaasa. Nendega oli kaasas ka Nõukogude Liidu saatkonna ametnik Eimar Rahumaa, keda ma polnud kutsunud. Pidu käis edasi. Kohvi ja kringli kõrvale pidasid Savisaar, Marju Lauristin, Raimond Kolk ja Johannes Mihkelson kõnesid.
Järgmisel päeval sõitsid Eesti poliitikud Veskijärvelt Lidingöle Elfviki, kus esmaspäeval pidi algama AIC korraldatud konverents. Sinna olid kutsutud ka Läti ja Leedu poliitikud, välisministeeriumist kabinetisekretär Pierre Schori, Lena Hjelm Wallén, Gunnar Stenarv ja teised, kes tegelesid välispoliitikaga.
Kui ma esmaspäeva hommikul kell kuus raadio käima panin, kuulsin, mis Moskvas juhtunud oli. Helistasin kohe Savisaarele Plaza Hotelli. Küsisin, kas oled kuulnud? Ta vastas jah. Sõitsin kohe Lidingöle. Istusime seal koos Marju Lauristini, Peeter Vihalemma ja Ignar Fjukiga, kes kõik olid Moskva sündmustega kursis. Aga ega me ei teadnud, mis seal tegelikult toimunud oli. Teadsime vaid, et riigikukutajate komitee oli esinenud, me ei tundnud kõiki neid isikuid, kes seal olid. Tundsin seda tagurlikku tüüpi Ligatšovi ja Boris Pugot, lätlast, kes hiljem võttis endalt elu.
Esimene reaktsioon oli, et kohe on vaja Eestisse põrutada, aga kuidas nüüd sinna saada? Võtsime ühendust Savisaarega. Rääkisime Stenarviga, et peaksime saama kokku Rootsi välisministriga. Kihutasime Lidingölt otse välisministeeriumisse, poliitikud ühes ministeeriumi autos, mina oma autoga, eirates kõiki liiklusreegleid. Sõitsin mööda ühesuunalist Sturegatanit alla vastassuunas, et jõuda välisministeeriumisse teistega samaaegselt. Olime Savisaarega kokku leppinud, et ka tema tuleb otse oma hotellist koos Rahumaaga sinna. Parkisin välisministeeriumi kõrvale. Läksime neljakesi – Savisaar, Marju Lauristin, Ignar Fjuk ja mina – välisministri juurde.
Meie istusime ühel pool ja Sten Andersson istus meie vastas, tema kõrval Pierre Schori ja siis Gunnar Stenarv, kes istus Sten Anderssoni taga. Nad üritasid saada natuke rohkem infot selle kohta, mis Moskvas parasjagu toimumas on. Jutt käis inglise keeles ja Savisaarel oli sellega raskusi. Järsku tuli teade, et neil oli side Jeltsiniga, kes tahab Savisaarega rääkida. Savisaar kadus ära teise tuppa ja see, kes seda korraldas, oli Eimar Rahumaa. Tema oli sidepidajaks Jeltsiniga.
Istusime Marju Lauristini ja Ignar Fjukiga Anderssoni juures edasi. Järsku küsis Marju Lauristin Sten Anderssoni käest: “Kas Rootsi tunnustab meid, kui me nüüd kuulutame välja iseseisvuse?” Sten Andersson ja Pierre Schori ei vastanud midagi, aga Anderssoni taga istus Gunnar Stenarv, kes raputas pead (”nii ei tohi küsida”).
Olime välisministeeriumis umbes tund aega. Savisaar Jeltsiniga siiski kontakti ei saanud. Kõik rääkisid sellest, kuidas Eestisse saada.
Oli ju esmaspäev ja Norrmalmstorgil toimus demonstratsioon. Siis teadis juba terve Rootsi rahvas, et midagi on Moskvas juhtunud. Kutsuti igasugusi inimesi demonstratsioonile esinema, muidugi Savisaart ka. Ta tahtis enne minna oma hotelli, et oma kõne ette valmistada. Selleks oli tal võib-olla tund aega jäänud. Norrmalmstorgile kogunesid paljud, kes Eestist siin olid, Rahvarinde ja kongressi inimesed. Ja muuseas oli meil telefoniside Lennart Meriga, kes samuti sel hetkel välismaal oli. Kogu aeg arutati seda, kes on Eestis ja kes pole ning mis samal ajal Eestis toimub. Siis ei teadnud ju keegi, kuidas see riigipööre edasi areneb.
Ennelõunal tegeleti tagasisõidupiletite korraldamisega. Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm pidid saama SAS-i lennukiga, mis läks kell kaks. Savisaar ütles siis: “Kõik ei tohi sõita sama lennukiga, siis järsku see lennuk võetakse kinni ja pannakse meid kõik koos pokri.” Nii et tema pidi sõitma teist teed, üle Helsingi, ja sealt pidi üks kaater talle vastu tulema ja sellega saavat ta siis Eestisse. Küsimus oli sõidupiletis, mida tal polnud ja ka mitte raha. Keegi pidi talle selle ostma. Ostsin Savisaarele pileti oma tööandja krediitkaardiga. Selle maksid pärast sotsid kinni või oli see välisministeerium, ei mäleta.
Marju Lauristin jõudis oma seltskonnaga üles Toompeale pärast kella nelja. Nad tormasid Tallinna jõudes kohe sinna, sest seal oli ju samuti hakanud asju juhtuma.
Seal oleks ka pidanud olema Savisaar, aga ta ei jõudnud sinna enne, kui kell 23 õhtul. Siis oli juba väga palju toimunud, aga sugugi mitte kõike ei oldud otsustatud.
Teisipäeval, 20. augustil olin tööl, aga ega ma eriti efektiivne ei olnud. Mõtlesin muude asjade peale, et kuidas Eestis ikkagi läheb. Samaaegselt oli Rootsis valimiskampaania. Tavaliselt pole välispoliitika Rootsi valimistel keskne teema, tegeletakse rohkem sisepoliitikaga. Aga kui nüüd Nõukogude Liit kokku varises, siis järsku said sotsid aru, et see on ikka üks tähtis küsimus valimiskampaanias.
Kolmapäeva õhtul oli kokku kutsutud suur demonstratsioon Sergeli väljakul Nõukogude Liidu varisemise puhul. Siis hakkas juba selguma, et see tagurlik pool Moskvas kaotab ja et Jeltsin võtab üle. Väljakul kõneles teiste seas Rootsi peaminister Ingvar Carlsson. Kui ma liikusin seal lava taga, siis küsisin Ingvar Carlssoni käest: “Kas te tunnustate Eestit?” Ta ainult naeratas ja raputas pead.
Neljapäeval, 22. augustil tunnustas Island esimese riigina Eesti iseseisvust.
Laupäeval, 24. augusti hommikul helistas mulle Gunnar Stenarv, kes teadis et ma olen Eesti tunnustamisest väga huvitatud ja ütles, et nüüd on Rootsi tunnustanud Eesti Vabariiki. Terve lääs tegutses väga kiiresti, keegi ei tahtnud tunnustamisega hiljaks jääda. Need uued riigid on nüüd iseseisvad. Nii see käis.
