Ilmar Oleski eluloo esimest osa saad LUGEDA SIIT >>
Prantslased Venemaal
Laager oli huvitav selle poolest, et sinna sõitis kogu NL-st vaid umbes 50 inimest. Keeleoskus polnud vajalik, sest selleks olid tõlgid. Prantsusmaalt tuli laagrisse ligi 300 prantslast. Enamus noored ja pahempoolsete vaadetega, kes näisid olevat vaimustatud NSV Liidust. Oli trotskiste, maoiste, kommuniste ja teiste voolude esindajaid. Minu jaoks oli aga tähtsaimaks ideaalne võimalus keele praktiseerimiseks. 1968. aasta oli Prantsusmaal väga suurte rahutuste aeg.
Toimusid üliõpilaste väljaastumised, nõuti Vietnami sõja lõpetamist, vabadust poliitvangidele ja palju muud. Kõik see väljendus ka laagris. Korraldati miitinguid, peeti arvukalt loenguid Nõukogude süsteemi eelistest. Tuletati meelde relvavendlust II maailmasõja ajal Nõukogude-Prantsuse lennueskadrilli Normandie Niémen koostööst. Külla tuli selle eskadrilli venepoolne polkovnik. Ajupesu missugune!
Mind hämmastas prantslaste väga vaba käitumine ja riietus, mida ma varem polnud näinud. Mina ei tahtnud prantslastega suhelda läbi tõlgi, sest oli teemasid, mida ma prantslastega lahkasin ja ei tahtnud, et tõlgid kuuleksid. Tõlgid olid kõik venelased ja tegid oma tööd väga hästi, aga ma saanud neid usaldada.
Kord küsisin ühelt noorelt prantslaselt, kus ta töötab. Tema vastas, et on töötu. Imestasin, et kuidas tal oli siis võimalik reisida. Ta ütles, et tema sõit maksti kinni mingi noorkommunistide organisatsiooni poolt. Küllap see oli nii ka enamiku teiste puhul, sealhulgas minu. Meie pidime prantslastele tegema agitatsiooni Nõukogude heaolust. Mina muidugi maalisin neile pilte ka varjupooltest.
Suure peahoone vestibüülis oli avatud kaks müügikohta: üks rublade, teine välisvaluuta eest. Ühes müüdi Nõukogude heliplaate ja suveniire, teises Prantsuse omi. Mul oli kange tahtmine osta mõningaid heliplaate tollal tuntud prantsuse šansoonilauljatega. Tegin siis prantslastega kaupa, et mina ostan neile heliplaate Vene poole pealt rublade eest ja nemad mulle frankide eest.
Prantsuse õhtud Lauri Leesiga
Sõpruslaagis sain väga head keelepraktikat ja kuulda ehtsat prantsuse keelt. Tekkis kirjavahetusi ja muutusin suureks prantsuse fänniks. Hakkasin käima lisaks veel linna tasulistel keeltekursustel. Seal tutvusin prantsuse keele õpetaja Lauri Leesiga. Noh, tema oli juba päris prantslane oma ehtsa prantsusliku põristava r-ga. Ta kutsus meid, keelefänne, enda juurde koju nii-öelda prantsuse õhtutele. Ta õhutas meid kogu aeg rääkima üksteisega vaid prantsuse keeles. Kuulasime tema juures prantsuse laule, laulsime ise ja veetsime lõbusasti aega.
Mäletan, kui Leesi korraldas televisioonis nii-öelda Prantsuse kohviku saateid, kus ka mina sain osaleda. Unistasin kasvõi kordki elus enne surma Pariisis ära käia. See unistus teostus kiiremini, kui loota oskasin. Mul oli hea meel, kui sain teada, et Lauri Leesi teeneid prantsuse kultuuri edastamisel on hinnatud Prantsuse Auleegioni ordeniga.
Ühest asjast on mul aga kahju. Olen lõpetanud kolm erinevat kooli, aga ühtegi lõpuklassi- või lõpukursuse kokkutulekut pole siiani toimunud. Isegi lõpupilte on mul vaid üks tilsikatest. Seega pole mul aimu, mis kellestki on saanud, välja arvatud mõned klassiõed Tilsist ja mu kursusekaaslane, pianist Toivo Nahkur, kellest sai Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia professor.
Suunamine Viljandisse
Peale konservatooriumi lõpetamist 1972 kevadel algas suunamine töökohtadesse, kus oli kohustuslik töötada kolm aastat ja alles siis võis vabalt valida uue töökoha. Töökoht pidi kindlustama ka elamispinna, selline oli tollal nõue. Minule oli ükskõik, kuhu suunatakse, sest lootsin lõpuks ometi saada omaette elamise. Mind suunati Viljandi muusikakooli.
Kohale jõudes selgus siiski, et mulle omaette elamispinda pole esialgu anda ja mind paigutati hoopis ühte väiksemasse hotelli, kust mõne aja möödudes edasi ühte klassiruumi. Töö mulle meeldis ja elamise lootsin ka tasapisi saada. Novembris kutsuti mind aga sõjaväkke. Olin juba 24-aastane. Sel ajal lasti konservatoorium ära lõpetada ja alles siis kutsuti sõjaväkke. Teistes kõrgkoolides oli sõjaväeline väljaõpe ja lõpetajad said ka nooremleitnandi auastme. Neid kutsuti vaid kordusõppustele. See oli vist üks lühike periood, kus kõrgkooli lõpetaja kutsuti sõjaväkke vaid üheks aastaks. Tavaliselt kestis see kaks aastat, olenevalt kas maaväes või mereväes.
Mina avaldasin sõjakomissariaadis soovi minna teenima mereväkke. Mul oli Tilsist üks väga hea lapsepõlvesõber Andrei, kes õppis Tallinna Merekoolis ja oli juba käinud välismaal Las Palmases. Kui tema juba pääses välismaale, siis lootsin, et mereväes olles saan ka mina välismaale. Ehk õnnestub isegi ära hüpata.
Ajateenistus staabiorkestris
Mul oli sellest nõukogude silmakirjalikkusest kõrini. Tasapisi olin muutunud ka ise kahepalgeliseks. Jälgisin end, mis olukorras kuidas käituda ja mida öelda. Kõik läks aga hoopis teisiti. Mind saadeti aega teenima Riiga, staabiorkestrisse. See asus üsna südalinna lähedal, autorooduga ühel territooriumil. Meid oli paarkümmend ajateenijat – kõik vaid Balti vabariikidest.
Enamus ajateenijatest olid 18-aastased ja pidid teenima kaks aastat. Mind vist kui vanemat määrati postiljoniks. Pidin iga päev ühest kesklinna postkontorist tooma posti meie sõjaväeossa. Igale poole linnas siiski minna ei saanud, sest seal jalutas ringi sõjaväepatrull, kes kontrollis luba linnas viibimiseks ja kellaaega. Kaks korda aastas saime rividrillimahvi, mis kestis paar kuud. See oli 9. mai sõjaväeparaadiks ja 7. novembril revolutsiooni aastapäevaks.
Tagasi Viljandis
Pärast kroonut pöördusin tagasi Viljandisse. Jätkasin oma õpetajatööd, mis mulle meeldis. Õnneks oli meie ühel töökaaslasel oma maja. Selle ülemisel korrusel oli vaba ruumi ja ta pakkus seda mulle.
Kui siis lõpuks üks meie kooli õpetajatest, Ants Sombri, sai oma perega uue korteri Paalalinnas, anti tema vana korter minule. Korteriks on seda raske nimetada. See oli 9-ruutmeetrine kunagise majaomaniku, advokaat Seene teenijatuba ümmarguse köetava plekkahjuga. Uks käis lahti sissepoole, nii et ruumi jäi veelgi vähemaks. Mina oma raamatute, kušeti, kapi ja muu pudi-padiga mahtusin vaevalt sisse. Mulle jäi alati mõistmatuks, kuidas Sombri pere koos lapsega sinna ära oli mahtunud.
Nüüd on selle maja esiküljele riputatud mälestustahvel, et selles majas elas kirjanik Jaan Lattik. Seda ma ei teadnud. Muide, selles majas elas ka proua Maria Laidoner. Minu naabriteks olid kaks eakat naist – proua Müürisepp ja preili Dietrich, kes oma toakestest harva majaelanikega suhtlesid. Majas oli ühisköök, ühine pesuruum ja tualett. Teiste allkorrusel olevate peredega puutusin ühisköögis iga päev kokku ja vahetasime muljeid. Preili Dietrich oli kunagi olnud klaveriõpetaja ja andis eratunde ka minu ajal. Üks tema eraõpilastest oli Sven Kullerkupp, kes on preilit meenutanud oma elulooraamatus „Piano pianissimo“.
Proua Müürisepp pidas ennast aga väga oluliseks inimeseks, kellel on tähtsad ja laialdased tutvused ning rõhutas kogu aeg oma magistrikraadi. Temal oli aiapoolne suurem tuba, mis oli täis antiikmööblit, antiikesemeid, maale ja hõbedat. Meid ta sinna kunagi ei kutsunud. Kui talle keegi külla tuli, siis ikka vaid aiapoolsest uksest.
Maria Laidoner
Järsku ühel päeval ilmus tema tuppa üks pisike, kokkuvajunud kehaga kleenuke ja helehallide juustega vanaproua. Tema silmist paistis suur kannatus ja pettumus elus. Varsti selgus, et selle vanaproua nimi on Maria Laidoner. Kuulduste järgi olevat proua Müürisepp meelitanud proua Laidoneri Haapsalust, kus ta olevat elanud keldrikorrusel, enda juurde elama, et tema eest hoolt kanda. Tegelikult olevat Müüriseppa eesmärgiks olnud kätte saada veel viimased väärtasjad, mis Laidoneril alles olnud. Ei oskagi öelda, kas sel kuulujutul ka tõepõhja all oli.
Kurb oli vaadata, mis kunagisest hiilgusest järele oli jäänud. Imestasin, et selline inimene veel elus oli. Püüdsin temaga vestlust alustada, aga tema vaimne seisund oli juba lootusetu. Varsti viidi ta Jämejalale, kus ta ka suri. Müürisepalt õnnestus mul läbi ime kätte saada üks vana ja suur prantsuskeelne entsüklopeedia, mille esiküljele oli kirjutatud pühendus Mišale (Laidoneride poeg). Hoidsin seda nagu kullatera.
Tallinn ja „Tallinn“
Viljandi lastemuusikakoolis meeldis mulle väga õpetajaamet ja ka kool ise. Olin juba kaheksa aastat töötanud Viljandis, kuid mu korteriolud ei paranenud. Kui Tallinn valiti 1980. aastal toimuva purjeregati olümpialinnaks ja ühtlasi kavatseti luua uus kutseline puhkpilliorkester, läksin linna täitevkomiteesse ja esitasin ultimaatumi. Kui minu korteritingimusi ei parandata, siis lahkun Viljandist. Jaatavat vastust ei saanud. Siis esitasin avalduse kandideerida uude Tallinnas loodavasse kutselisse puhkpilliorkestrisse „Tallinn“.
Juba esimesel tegevusaastal avanes meil võimalus osaleda Tallinna päevadel Soome sõpruslinnas Kotkas. Eks ma orkestrisse kandideerimisel pidasin ühe võimalusena silmas ka pääseda orkestri liikmena esinema välismaale. Nüüd tahtsin teada saada, kas ma saan välisviisat või mitte. Probleem oli selles, et olin üksik vallaline, vanematest midagi ei tea. Keegi pereliige aga peaks jääma Eestisse igaks juhuks pandiks, nagu Nõukogude kord ette nägi. Õnneks sain viisa. Arvatavasti grupi koosseisus ei peetud reisi ohtlikuks või peeti mind usaldusväärseks kodanikuks.
Reis Pariisi
1982. aasta suvel tuli Moskvast kultuuriministeeriumile tuusik 10-päevaseks kultuurigrupireisiks Portugali ja Prantsusmaale. Andsin prooviks ka oma taotluse sisse. Endalegi üllatuseks lülitati ka mind selle grupi koosseisu. Reis toimus 1982. aasta septembris ja kestis kümme päeva. Orkestri poisid said minu reisist teada ja viskasid nalja, et Ilmar, kes valdab prantsuse keelt ja kel kedagi Eestisse pandiks ei jää, sealt tagasi ei tule või kui tuleb, siis on loll. Mina sellele ei reageerinud ja hoidsin tõsist ilmet.
Tavaliselt liikusime Pariisis ainult grupis, aga õhtuti saime ringi uudistada ka omapäi. Olin kõvasti hirmul, et ei satuks Aarne Vahtraga ühte hotellituppa. Ta oli grupi juht ja ministeeriumis partorg. Teadsin, et sellisest tuleb eemale hoida. Olin kindel, et ta hoiab just minul silma peal, kuna teadis, et valdan prantsuse keelt.
Ebaõnnestunud katse
Minu unistus oli täitunud. Olin jõudnud Pariisi ja siia otsustasin ka jääda. Mõtlesin suvalisel tänaval asuvast telefoniautomaadist helistada kõigepealt politseisse. Rääkisin inkognito, et ma tulen ühest idabloki riigist ja ei taha sinna tagasi minna. Ma ei julgenud öelda, mis riigist ja millise grupiga. Küsisin, mis ma pean selleks tegema. Nad kutsusid mind kõigepealt tulema politseisse.
Prantsusmaal olid sel hetkel sotsialistid võimul ja kartsin, et nad võivad mu NSV Liidule välja anda. Samas lootsin, et ehk politseid võib siiski usaldada. Küsisin telefonis, kas nad annavad mulle garantii, et mind sinna riiki, kust tulen, tagasi ei saadeta. Sellele nad vastust ei andnud, vaid kutsusid jällegi tulema politseisse. Ma ei julgenud sinna siiski minna ja suure pettumusega pöördusin tagasi hotelli.
Teadsin, et poole aasta pärast sõidame orkestriga Soome ja nõnda ei tahtnud ma praegu riskida. Põgenemiseks peab ette valmistuma põhjalikumalt. Plaanisin seda siis teha Soomes.
Suur oli meie kõigi üllatus, kui Pariisis ühisele õhtu- söögile ei ilmunud grupi juhti. Arvasime, et ehk on ta saatkonnas asju ajamas, aga veidi hiljem tuli meie juurde keegi mees, arvatavasti saatkonnast, ja andis käsu, et me hotellist enam ei väljuks.
Järgmise päeva hommikul viidi meid bussiga lennujaama ja algas tagasisõit. Grupi juhti ei ilmunud ka lennujaama. Asi tundus imelik ja mina kahtlustasin kohe, et Vahtra jäi Pariisi ülesandega. Ta oli ikkagi partorg ministeeriumis, tähtis nina. Prantsuse keelt ta ei vallanud.
Kui me Eestisse tagasi jõudsime, märkasin, et ministeeriumis valitses suur ärevus. Ja kui siis kuulsime Raadio Vaba Euroopast, et Vahtra oli Pariisis poliitilist varjupaika palunud, olin hämmingus. Tähendab, et oli võimalik Prantsusmaal paluda poliitilist varjupaika isegi sellisel tüübil, kes oli parteiliselt nii tähtsal kohal. Needsin end maa põhja, et olin lasknud selle juhuse käest. Orkestris märkasin poiste reageerimist minu tagasitulekule. Ei hüpanudki ära. Kahtlane tüüp. Peab olema ettevaatlik. Mina mängisin mängu kaasa.
Reis Kotkasse
Soome sõiduks oli mul vaja ülemustele näidata, et olen usaldusväärne. Ja jällegi oli mul õnne, et mind lülitati orkestri koosseisu, mis pidi esinema Tallinna päevadel Kotkas. Paljud mängijad avaldasid sellele vastuseisu, kuna olin alles käinud välismaal. Asi oli selles, et Soome sõitis orkester seekord vähendatud koosseisus.
Aprillis sõitsime mootorlaevaga Georg Ots kaheks päevaks Kotkasse. Delegatsiooni koosseisu kuulus ligi 200 inimest. Ma olin eelnevalt Tallinnas tutvust teinud kümnekonna soome turistiga, kes olid nõus mind abistama. Sain nende telefoninumbrid ja lubasin helistada, kui Soome tulen.
Kotkas ööbisime laevas vaid ühe öö. Teise päeva hommikult saime enne kontserdil esinemist kolm tundi vaba aega ning poisid kasutasid seda selleks, et müüa kas viina või suitsu, et saada veidi Soome markasid. Mina laevast maha ei läinud. Orkestri direktor Fred Raudberg istus aga laevatrepil justkui valvur ja imestas, et mina linna peale ei läinud. Ütlesin, et olen oma sõpradega juba hüvasti jätnud. Jätsin mulje, et mind see linna peal jalutamine ei huvita.
Samas aga passisin, millal direktor trepilt lahkub. Tahtsin nimelt kaasa võtta oma klarneti ja see oleks võinud direktoris kahtlust äratada. Üks tund oli juba mööda läinud ja teine ikka veel istub seal. Kui ta siis lõpuks trepilt kadus, tormasin kajutisse, haarasin oma pilli ja panin ajama. Vaevalt jõudsin laeva ninasse, kui orkestri poisid haakisid mulle külge ja palusid aidata mul viina müüa. Mul sai hing täis, et isegi sellega ei saa nad ise hakkama. Ütlesin, et mul on kiire, nemad aga lunisid, et võtku ma viinad kaasa. Raha võin maksta, kui laeva tagasi tulen. See veel, kurat, puudus, et ma neile võlgu jääksin. Vilistasin ja ruttasin minema.
Jätkub järgmises numbris.
