Sa oled Rootsis sündinud ja kasvanud. Su ema on eestlane ja isa rootslane. Kuidas on see mõjutanud sinu kooliaega ja suhtlemist sõpradega?
Raske küsimus! Ma ei tea, kas see on otseselt mõjutanud minu kooliaega ja sõpradega suhtlemist, aga muidugi on see olnud oluline osa minu identiteedist ja mängib mu elus suurt rolli küll. Arvan, et inimestel, kelle peres esineb erinevaid kultuure, on väike eelis teiste inimestega suhtlemisel. Me tajume elu mitmest erinevast perspektiivist ja niimoodi on meil lihtsam aru saada teiste inimeste mõtetest ja tegudest. Nooremana, kui veel koolis käisin, tuli see mulle kindlasti kasuks.
Kahjuks sain kooli ajal tunda ka seda, kuidas mõnel inimesel oli eelarvamus Nõukogude Liidu okupatsiooni all olnud maade suhtes. Seetõttu on mul olnud mõned häirivad kogemused ka, nii üles kasvades kui ka täiskasvanuna. Kahjuks on see teema tavaline igal pool ja pärineb peamiselt info puudumisest teiste kultuuride kohta.
Vastates küsimusele, kuidas minu perekonna taust mõjutab mind täna ja kuidas see mõjutab minu elu, siis ütleksin, nagu varemgi mainisin, et see on pigem hea. Mulle meeldib, et mul on kaks kodu, kaks kohta, kus ma tean, kuidas asjad käivad ja kus tunnen ennast päriselt kodus. Teisest küljest tekitab see vahel ka imeliku tunde. Mul on kaks kodumaad, aga samal ajal ei kuulu ma täielikult kummassegi.
Ilmselgelt olen rootslane, aga samas ka mitte täiesti. Kuigi Eestis suhtutakse väliseestlastesse üldiselt hästi, peetakse mind ikka natuke „libaeestlaseks” või siis hoopis rootslaseks. Arvan, et see on meie, väljaspool Eestit sündinute, koorem, sest elame kuidagi kahe maailma vahel.
Mul on üks sõber, kes on ka väliseestlane, pärit Valgevenest. Küsimusele, kas ta on eestlane või valgevenelane, vastab ta lühidalt, et Eestis tunneb ta ennast valgevenelasena ja Valgevenes eestlasena. Mina saan temast aru.
Tulid Göteborgi Vuxenskola täiskasvanute keelekursusele, kui olid veel gümnaasiumiõpilane. Millal tuli eesti keel rohkem sinu ellu? Kuidas suhtusid sellesse sinu sõbrad, vanemad?
Keelekursusel oli hea õppida, kuna see andis mulle tugeva baasi, mille peal seista, kui ma Tartus edasi õppisin. Samas ütleksin, et eesti keel tuli minu ellu korralikult alles siis, kui ma ajateenistusse läksin. Siis ei olnud muud võimalust kui lihtsalt proovida mõista, mis ümberringi toimub, ja hakkama saada. Ma ütlen ausalt, et alguses oli raske ja veidi hirmus. Peale kõige muu oli tol ajal ja selles kohas, kus mina olin, ajateenistus ka suhteliselt karm värk.
Leian, et see on kõige parem viis, kuidas keelt õppida: pead panema ennast olukordadesse, kus sa lihtsalt pead seda keelt rääkima ja kuidagi hakkama saama. Samas pean siiski ütlema, et kuigi ma täna räägin eesti keelt argipäeviti vabalt, ei oska ma seda nii hästi, kui tahaksin. Mul on üks hea sõber Rootsis, ka väliseestlane, kes ütleb, et kui ta räägib eesti keelt, siis teeb ta seda nii, nagu räägiks rootsi keelt eesti keeles. Mina tunnen tihti sama.
Minu perekond ei ole kunagi survestanud mind, et ma eesti keelt õpiksin, aga samas arvan, et see oli nende meelest loomulik, et ma seda tegin. Nooremana ei suutnud ma oma eesti sugulastega normaalselt suhelda. See oli minu jaoks suur probleem ja motivatsioon keele õppimiseks ja ma tean, et see tähendas väga palju ka nende jaoks.
Mõned minu rootsi sõbrad saavad aru, et on oluline säilitada oma taust ja kui suurt osa keel selles mängib. Samas olen kindel, et paljud, isegi kui nad ei ole otse seda öelnud, on arvanud, et põhimõtteliselt on see aja raiskamine – eesti keel on ju nii väike, mis kasu sellest saab?
Eestis on aga inimesed tavaliselt rõõmsad selle üle, et eriti väliseestlased viitsivad eesti keelt õppida ja eesti kultuurist osa võtta. Eriti tähtis on see, arvestades olukorda, kus Eestis on palju slaavi päritolu eestimaalasi, kes keelt ei oska ega viitsi ka õppida. Õnneks see hakkab vaikselt muutuma.
Täna olen oma keeleoskuse üle väga õnnelik. Auk hinges, mis mul üles kasvades alati tunda andis, on nüüd täidetud. See on tõesti rikastanud minu elu ja tugevdanud sidet Eestimaaga ja minu enda päritoluga. Ma loodan väga, et rohkem väliseestlasi, eriti nooremad, teevad sama sammu ja õpivad eesti keele selgeks.
Tänaseks oled valinud minu meelest maailma raskeima tee: sinust on saanud elukutseline sõjaväelane Eestis. Kuidas selline mõte tekkis? Kas see oli raske valik? Mis su ema-isa sellest valikust arvavad?
Mõtlesin selle peale juba ajateenistuse päevil, aga lõplikult otsustasin, kui ülikoolis olin. Mulle meeldis mingi osa sõdurielust, otsisin endale võimsamat väljakutset, ühesõnaga tahtsin osaleda milleski suuremas. See ei olnud kerge valik, kuna teadsin, et ees ootab palju raskeid hetki. Aga samas tundus see siiski olevat õige otsus, eriti praegusel ajal, kui maailm on nii ebastabiilne. See olukord annab meie tööle ka suurema mõtte.
Eks mu vanemad oleks pigem tahtnud, et teeksin midagi muud, mis tekitaks vähem muret nende jaoks, aga samas on nad mind alati toetanud. Nad vist ei ole eriti õnnelikud selle üle, et ma kavatsen Lähis-Itta missioonile minna, aga see on minu arust ka täiesti arusaadav.
Kuidas on sul läinud Eesti elusse sisseelamine? Mis on raske ja mis kerge? Kas saad kirjeldada mõnda konkreetset juhtumit või sündmust, mida sa ette ei osanud mõelda.
Pean ütlema, et ma ei ole täiesti kindel, mida täpsemalt tähendab „Eesti elu“, aga Eestis elada on väga lihtne ja mugav. Minu meelest mugavam kui Rootsis. Sisseelamise protsess oli mu jaoks eriti lihtne, sest lapsepõlves olin palju kordi Tallinnas käinud.
Inimestega suhtlemine siin on ka olnud hea. Mulle tundub, et päriseestlased üldiselt arvavad, et on tore, kui väliseestlased kolivad siia tagasi. Isegi kui ei räägi eesti keelt – nagu mina, kui ma alguses tulin – on kõik teretulnud, ja üldiselt oskavad inimesed ka inglise keelt väga hästi. Mul ei ole kunagi suuremaid probleeme või üllatusi olnud.
Võib-olla siiski üks asi tuli natukene ootamatult. Mind üllatas, kui vähe kodueestlased teavad meist, väliseestlastest. Tihti oli vaja seletada täpsemalt, missugune taust mul on. Et ma ei ole slaavi päritolu eestimaalane, vaid väliseestlane, ja mis see täpsemalt tähendab. See oli minu arust natuke kurb, et me oleme siin nii tundmatud.
Mis plaanid sul tulevikuks on, kui saladus pole?
Saladus ei ole, aga ma kardan, et jään sulle vastuse võlgu. Praegu keskendun täielikult tööle ja missioonile minekuks. Mis saab peale seda, ma ausalt ei oska öelda. Mul ei ole plaanis Eestimaalt ära kolida, aga vaatame, mis tulevik toob. Terveks eluks ma teenistusse kindlasti ei jää. Arvatavasti naasen mingil hetkel ülikooli magistriõppesse, aga kus ja millal, ma veel ei tea.
Sinu taustaga noori on Rootsis teisigi. Mida sa neile ütleksid, kui nad kaaluvad mõtet oma elu Eestis ehitada?
Neile oleks mul tegelikult palju öelda. Sellel teemal saaksin kirjutada mitu lehekülge. Samas ei ole kindel täpselt, kellele ma kirjutaks. Mina ei ole kohanud väga palju noori Rootsis, kes tunnevad mingit suuremat huvi Eesti vastu. Neil, kellega mina olen suhelnud, on pigem olnud suhteliselt ükskõik oma päritolust.
Kunagi töötasin koos ühe neiuga, kellel oli eesti perekonnanimi. Ma pärisin selle kohta ja ta vastas, et perekond oli tulnud Eestist sõja ajal, et vanavanemad ja üks vanematest ikka rääkisid eesti keelt. Tema ise aga ei õppinud seda kodus ja ei tundnud mingit huvi eesti kultuuri vastu. See ei ole muidugi tema süü, et talle ei antud noorena oma pere poolt nii palju võimalust eesti kultuurist osa saada, nagu mulle osaks sai.
Mul on väga kahju, et minu enda põlvkond ei tunne suuremat huvi oma mineviku ega kultuuripärandi vastu. Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, mida meie, „aktiivsed“ väliseestlased, võiksime teha selleks, et see muutuks; kuidas võiksime ergutada väliseestlasi Rootsis, kes praegu ei tunne mingit sidet omaenda juurtega. Äkki on vaja suunata rohkem ressursse nii-öelda värbamisele.
Aga selleks, et vastata sinu küsimusele, siis neile, kes reaalselt tahaksid Eestisse kolida, kasvõi lühemaks ajaks, ütleks, et anna minna! Tule õppima! Tule töötama! Siin ei ole raske leida mingit huvitavat tegevust. Tartus on näiteks väga head eesti keele kursused. Võimalik on saada Archimedesi stipendiumi, mis on mõeldud just väliseestlaste jaoks. Lisaks sellele on siin hea elada, palgad on normaalsed, maksud madalad, tööd palju, inimesed toredad ja keskkond on väga turvaline – eriti võrreldes sellega, kuidas Rootsis praegu on.
Teisest küljest vaadates, olen ise väliseestlane ja tean, et paljudel oleks raske jätta maha perekond, sõbrad, töökohad. Kui inimesed, eriti nooremad, tahavad Eestisse tulla, on väga tore, aga kõige olulisem on see, et väliseestlaste kultuur säiliks ka välismaal, väliseestlaste kogukondades.
