Ilmar Olesk: Killukesi minu eluloost. Osa 1

Mõisahäärberist lastekoduks

See oli 1921. aasta detsembris, mil parun von Rothi Tilsi mõisa häärberist Võru maakonnas Aleksandri vallas sai koduta laste varjupaik neljakümnele lapsele. Sellega sai alguse Tilsi Lastekodu 100-aastane ajalugu. Väga põhjaliku ülevaate Tilsi Lastekodu ajaloost on nii tekstide kui ka suure hulga fotodega koostanud lastekodu endine kasvandik ja minu klassiõde Laine Kippari.

Tema koostatud raamat „Meenutusi Tilsi Lastekodust“ ilmus 2012. See on esimene nii põhjalik ülevaade ühe Eestis asuva lastekodu elust-olust pildis ja sõnas alates algusaastatest kuni lastekodu uude hoonesse kolimiseni 1978. aastal. Nüüdseks on ka see uus hoone tühjaks jäänud ja asemele selle kõrvale kerkinud lastekodu uus vorm: pere-elamud.

Toimik

Minu esimesed hägusad mälestused endast pärinevad Hellenurme Väikelastekodust. Ühes tavalises peres on vanemad, kes lapsele hiljem jutustavad, milline ta oli pisikesena. Mul polnud kedagi, kes seda teinud oleks.

Suur oli minu üllatus, kui aastakümneid hiljem tuli välja, et vist pea iga lastekodulapse kohta on olemas isiklik toimik, kuhu on sisse kantud nii lapse tervislikud andmed kui ka kasvatajate poolt kirjutatud iseloomustused – alates lastekodusse saabumisest kuni lahkumiseni. Ja õnneks minu oma oli säilinud. Selle minu jaoks haruldase toimiku kaudu sain palju huvitavat enda kohta teada alles keskeas ja ka seda, kuidas ma üldse lastekodusse sattusin.

Toimikust lugesin, et olen leidlaps. Tähendab, et ema jättis mind lihtsalt kuskile ukse taha või tänavale juba aastaselt ja sealt nähtavasti mind leiti ja paigutati siis Elva Väikelastekodusse ja 3-aastaselt saadeti edasi Hellenurmele. Sama olevat juhtunud minu õega, kelle sünnikohaks on märgitud Tartu.„Alaealine on ületanud väikelastekodu kasvandikuea, on vallaslaps. Ema on raskes majanduslikus olukorras ja pole suuteline last kasvatama. Laps kuulub väljasaatmisele Elva Väikelastekodust. Otsus: Paigutada Hellenurme Lastekodusse, 5. august 1951“.

Lastekodu argipäev

Saabusin Tilsi Lastekodusse 10. juulil 1955. Seal kasvasin üles maal, looduslikult väga kaunis kohas. Järv, mets, looduskaitse all olev suur park, avar aed. Põnevust kui palju, sest meid oli kokku 70–80 last esimesest kuni kaheksanda klassini.

Paar esimest aastat elasime petrooleumilambi valgusel, vett tuli tassida kaevust, tubades oli ahiküte. Elasime tänasega võrreldes küllaltki primitiivsetes tingimustes, aga see-eest oli meil suur aed, kus oli mitukümmend õunapuud ja rohkesti eri sorti marjapõõsaid. Läheduses paiknes abimajand hobuste, lehmade ja sigadega ning lastekodu kõrval asus meierei, kuhu hobuste ja hiljem autodega toodi ümbertöötlemiseks kolhoosi lehmade piim. Oli veel viljaait, kuhu saabus kolhoosi vili kuivatamiseks. Nii et maatöödega saime üsna ruttu tuttavaks. Aga pea kogu vaba aja veetsime õues ja mängisime kõiksugu mänge.

Mõned aastad hiljem toodi majja sisse elekter. Ehitati ka algeline veevärk, mis töötas elektri pumbajaama jõul. Kraanist tuli muidugi ainult külm vesi. Kogu meie elu käis kindlate kellaaegade järgi – umbes nagu sõjaväes – hommikuvõimlemine, pesemine ja tubade koristus. Sellele järgnes rivistus ja hommikusöök. Edasi kool. Suvel algas hommik tavaliselt lipurivistusega, kus fanfaarihelide saatel lipp vardasse heisati.

Mind Lainega valiti välja ja õpetati puhuma erinevaid fanfaarisignaale eri tegevuste alustamise jaoks. Seejärel kontrolliti kohalolekut, kasvandikud jagati gruppide kaupa kas aiatööle, abimajandisse või muule tööle, märgiti ära, kes millegi hea või halvaga hakkama oli saanud.

Muusika leiab mind

Mis mind tasapisi köitma hakkas, oli muusika. Meil oli lastekodus üks muusikalise haridusega kasvataja, Asta Torop, kes saatis klaveril vahel laste laulmisi. Ma seisin klaveri kõrval ja jälgisin tema sõrmi ja mängimist. Püüdsin kuulmise järgi mängida sama lugu. Ta märkas minu huvi ja kutsus mind enda poole, et õpetada mulle algul bajaani-, hiljem akordionimängu. Klaverile alati ligi ei pääsenud, sest klaveri kaant sai lukku keerata.

Kasvataja Torop elas lastekodu kõrval asuva meierei pööningukorruse pisikeses korteris. Tema enda elumaja asus aga oma 3 km eemal, Ridala lennuvälja kõrval. Paaril suvel, kui sinna saabusid ajutiselt Vene sõjalennukid, viis ta meid, lastekodulapsi ka sõjaväelastele külla. Nägin esimest korda hõbedasi reaktiivlennukeid, olin nii õhinat täis ja mõtlesin: mina hakkan lenduriks. Sain vist ühe lenduriga nii sõbraks, et ta saatis mulle hiljem kirja. Mina muidugi vene keelest aru ei saanud, aga olin uhkust täis küll.

Kohtumine emaga

Kui olin kusagil 12-aastane, sain teada, et mul on ema ja ta elab Tartu rajooni Kobilo sovhoosis. Sain lastekodust loa talle külla minna. Pettumus oli suur. Ema ei tundnud minu vastu vähimatki huvi. Nähes, kuidas ta elab, sain aru, et lastekodus on palju parem olla kui kodus. Veidi hiljem käisin emal külas koos oma õega, kes oli minust paar aastat noorem ja elas samas lastekodus. Ka tema pettus emas.

Varsti tegin ma pilliharjutamisega nii palju edusamme, et hakkasin saatma akordioni ja klaveriga igasuguseid ringmänge ja ühistantse, nagu perekonna valssi ja teisi lihtsamaid kolme duuri lugusid. Poisid olid jälle seda meelt, et see klaverimäng ja muusika on rohkem tüdrukute ala. Samas olin ma aga kõva mees males, rahvastepallis ja lauatennises ehk pinksimängus. Meil lastekodus käis korra nädalas ka rändkino. Üsna palju näidati sõjalise sisuga mängufilme.

Artek

Olin veendunud, et Nõukogude Liit on kõige õiglasem ja tugevam riik maailmas. Võtsin aktiivselt osa ka pioneeriüritustest. Ühel ilusal päeval kuuendas klassis sain teada, et mind on valitud välja ja saadetakse tuusikuga rahvusvahelisse pioneerilaagrisse Artek, mis asus Krimmis Musta mere ääres. See oli 1961 aprillikuus, mil sain maitsta elu esimest lennureisi, mis käis läbi Moskva. Seal viidi meid ka Lenini ja Stalini mausoleumi. Sama aasta lõpus kõrvaldati Stalin mausoleumist.

Terve kuu veetsin eksootilise Musta mere äärses pioneerilaagris. Seal toimusid ka kooli õppetunnid, aga kõik käis vene keeles, millest ma mõhkugi aru ei saanud. Kuid keele kõla jäi mulle kõrvu ja hakkas meeldima. Mul on säilinud üks grupifoto laagrist, kus alles aastaid hiljem märkasin, et olin olnud Artekis koos tulevase armastatud lastekirjaniku Leelo Tunglaga.

Laagripäevist on eriti hästi meeles paar erilist seika. Kui 12. aprillil Gagarin kosmosesse saadeti, pistsid vene lapsed laagris nii hõiskama, et maa rõkkas. Mu vene keele oskus oli ikka niivõrd nõrk, et ma ei saanud aru, mis juhtus. Alles tükk aega hiljem mõistsin selle sündmuse tähtsust. Mäletan ka Kuuba delegatsiooni vastuvõttu laagris. Nägin esimest korda elus mustanahalist inimest. Siin tekkis huvi maailma vastu laias plaanis ja arusaamine, et selleks, et kõike seda virrvarri mõista, tuleb osata keeli. Aasta hiljem käis Artekis ka hea klassiõde Laine Kippari.

Tutvumine klarnetiga

Tilsi kooli muusikaõpetaja Ilmar Patrason ütles mulle pärast 7. klassi lõpetamist, et mul on võimalus hakata õppima ka Võru Lastemuusikakoolis. Tahtsin minna õppima klaverit või akordioni, aga olin selleks juba liiga vana. Muusikakooli direktor Hendrik Juurikas pakkus siis mulle õppida klarnetit, mille õpetajaks ta ise ka oli. Ma ei teadnud, mis pill see klarnet on, aga soov muusikat õppida oli nii suur, et olin nõus õppima ükskõik millist pilli.

Nii hakkasin siis kaks korda nädalas pärast tavalist koolipäeva käima Võru Lastemuusikakoolis. Kaks kilomeetrit jalgsi bussipeatusse Mustajõele, sealt bussiga Võrru. Õhtul pimedas sama teed tagasi Tilssi. Tunnid toimusid enamasti Juurikase juures kodus. Võru linnas hämmastas mind, et inimesed rääkisid seal justkui teist keelt, millest oli raske aru saada. See oli võru murre. Meile koolis õpetati eesti kirjakeelt.

Pärast 8. klassi ja kooli lõpetamist suunati mind õppima Tartu Muusikakooli, jäädes riiklikule arvele Tilsi Lastekodus. Sain 25 rubla kuus elamiskuludeks ja 6 rubla stipendiumi. Elasime muusikakooli poiste ühiselamus Tartu Raekoja platsil asuva viltuse kivihoone ülemisel korrusel. See tuletas mulle meelde lastekodu magamistuba, kus erinevates tubades elas ninapidi koos 5–8 poissi. Magasin suures toas, aknaga Raekoja poole. Toas oli kolm välisseina ja vaid üks ümmargune raudahi. Talvel ei jõudnud tuba niiskete turvastega kuidagi soojaks kütta. Sageli tuli magada riietes, et sooja saada. Tundsin end seal väga lolli ja eluvõõrana.

Koolipõlv Tartus

Enamus poisse olid käinud lastemuusikakoolis aastaid, mina vaid aasta. Vahtisin ja kuulasin suu ammuli, kui elutargad ja kogenud olid kodudest tulnud poisid. Püüdsin kiiresti kohaneda uue olukorraga ja näidata end sama targa ja elukogenuna kui teised. Minuga samal ajal elasid seal ka näiteks Peeter Lilje (hilisem Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ERSO peadirigent), Jaan Õun (flötist ERSO-s), Kaupo Olt (kontrabassimängija ERSO-s). Paljudest said hiljem muusikaõpetajad muusikakoolides.

Nädala lõpus sõitsin tavaliselt Tilssi, et kõht täis süüa, kuna linnas ei tulnud ma oma rahadega välja. Kord erialatunnis ei suutnud ma füüsiliselt enam pilli puhuda. Õpetaja teadis minu olukorda, andis mulle rubla pihku ja ütles, et mine, poiss, ja söö oma kõht täis, siis jätkame. Populaarseks söögikohaks olid mulle piimasaal ja pontšikubaar Raekoja platsil.

Kui toimus aineeksam, pidime kümnest esitatavast muusikapalast ära tundma helilooja ja teose. Mulle oli eriti raskeks pähkliks vanade klassikute teosed ja ooperid. Siin ilmnes selgesti vahe minu ja kodulaste vahel. Neil oli kodus võimalus kuulata rohkem muusikat kui minul. Mul raadiot polnud. Mul polnud endal midagi peale riiete, mida seljas kandsin, ja needki ei kuulunud minule.

Ehitusmalev

Kui olin jõudnud 3. kursusele, saime kuulda, et Tartus moodustatakse suvel üliõpilastest ehitusmalev, sõiduks tööle uudismaale Kasahstani. Olime kuulnud, et seal saab teenida kõva raha. Me polnud küll üliõpilased ja ma ei tea, mis moel meil, kolmel klarnetistil – mina, Priit Raik ja Harald Lember – õnnestus end ühte gruppi sokutada.

Meid saadeti Kasahstani, Koktšetavi oblastisse ühe tehnikumi müüriladujateks. Meie rühma komandöriks oli Indrek Toome, kelle poliitiline karjäär algaski just üliõpilasmalevast. Kolm kuud tegime palavuses tööd ja saime kätte vaid 100 rubla. See oli suur pettumus. Ülejäänud raha lubati maksta Eestisse tagasijõudmisel. Sellest võisime vaid und näha. Lohutuseks anti meile medal „Uudismaade ülesharimise eest 1964“. Meie töötasime seal aga suvel 1965. Noh, asi selleks.

Aga esimest korda oli mul käes selline suur rahasumma. Kauaks seda siiski polnud. Sügisel kooli tulles meelitas üks mu ühiselamu toakaaslastest mind ostma motorollerit. Hästi odavalt. Vaid 75 rubla. Läksin õnge. Lootsin sellega uhkustada ja hakata sõitma Tartu ja Tilsi vahet. Lubasid mul polnud, aga sellele ma ei mõelnudki. Jõudsin sõita vaid ühe otsa Tartust Tilssi, kui motorolleril hakkasid tekkima vead ja sinna ta lagunema jäigi. Minu huvi mootorrataste ja autode vastu kadus koos sellega.

Tallinn ja konservatoorium

Mind suunati edasi õppima Tallinna Riiklikku Konservatooriumi. Tallinnas tekkis aga uus probleem, sest konservatooriumil puudus ühiselamu. Appi tuli klassiõde Aime Tilsi lastekodust, kes õppis parajasti lasteaiakasvatajaks ja elas oma vanemate juures Tondil. Ta kutsus mind elama enda juurde. Peale tema elasid seal veel tema ema, vend, vanaema ja vanaisa. Magasin seal kokkupandaval välivoodil ja pere poolt sain ka süüa.

Viis aastat õpinguaega (1967–1972) Tallinnas oli murranguline periood minu elus. Ühtlasi kujutas see endast minu jaoks ka eluülikooli. Seal hakkasin maailma sündmusi vaatama ja lahkama hoopis uue pilguga.

Maailm avaneb

Kõigepealt kohe džässifestival 1967 Kalevi spordihallis. Järgmisel aastal õnnestus pääseda grupireisiga Poola, Varssavi Sügise kaasaegse muusika festivalile. Esimest korda kuulsin avangardistlikku muusikat, mis Nõukogude Liidus oli kas keelatud või lihtsalt maha vaikitud. Müüsin seal maha kaasalubatud ja poolakate poolt hinnatud tooteid ning ostsin festivalil kuulsust omandanud Lutoslawski ja Penderecki ning poola džässi heliplaate.

Eestis kerkisid esile uue põlvkonna heliloojad Jaan Rääts, Arvo Pärt, Veljo Tormis. Üliõpilastest paistsid silma Olav Ehala, Rein Rannap, Andres Mustonen jt. Konservatooriumis oli lauljatele itaalia keele õppejõuks Malle Vardja, kes hakkas andma fakultatiivtunde ka prantsuse keelt õppida soovijatele. Panin ka end kirja.

Malle oli fantastiline keeleõpetaja. Ta pööras suurt tähelepanu kõnekeele ja õige häälduse praktiseerimisele. Mul vedas ühel Moskva sõidul hullupööra, kui sain ühest plaadipoest osta Poolas väljaantud venekeelse prantsuse keele õpiku koos heliplaatidega. Raamatu tekstid esitati audios heliplaatidel tõelise prantslase poolt. Neid plaate kuulasin ma lõpmatult ja õppisin tekstid pähe, et julgeksin rääkima hakata.

Malle oli kas varem juba ise käinud laagris või teadis sellise olemasolust. Igatahes kolmandal kursusel soovitas ta mul minna Prantsuse-Nõukogude sõpruslaagrisse, mis toimus Kaasani linna lähedal ühes suures spordikompleksis. Sinna taotleda sai vaid läbi komsomoli keskkomitee. Ma olin komsomoli liige ja sain loa sinnasõiduks.

Kirja pandud suvel 2021.

Ilmar Oleski eluloo teist osa saad LUGEDA SIIT >>